Inglise reformatsioon — muutuste aeg
”See oli aeg, mil toimusid suured muutused ning ümberhindamised.”
NII kirjeldab J. J. Scarisbrick ”Henry VIII” biograafias 16. sajandi Inglismaad. Euroopas aset leidnud religioosne murrang oli pannud mõningaid arvama, et üldtunnustatud religiooni oleks tarvis reformeerida.
Inglismaal leidsid pooldajaid Martin Lutheri poleemilised õpetused. Alates 14. sajandi lõpust levitasid seal oma õpetusi ka lollardid, tulihingelised piiblikuulutajad ja Piibli eest võitlejad, kes olid tagakiusamisest hoolimata vastu pidanud.
Aastal 1526 jõudsid Inglismaale ka William Tyndale’i poolt inglise keelde tõlgitud Kreeka Kirjade koopiad, kuigi võimsad vaenlased püüdsid nende levitamist takistada. Katoliku kiriku traditsioonilised õpetused nagu puhastustuli, transsubstantsiatsioon ja preestrite tsölibaat paljastati kui Piiblil mittepõhinevad õpetused.
Inglise reformatsiooni päästsid aga valla kuninga eraelu afäärid. Henry VIII püüdis saada lahutust oma katoliiklasest naisest Aragóni Katariinast, kuna tal oli vaja troonipärijaks meessoost järglast. Kuus last, kelle Katariina oli Henryle ilmale toonud, olid aga kõik peale tütre Mary kas surnult sündinud või surid varajases lapseeas. Lisaks sellele oli Henry võlutud noorest ja elavast Anne Boleynist, kellega tal oli plaan abielluda.
Reformatsioonile andis teadmatult hoogu juurde ka Henry võimekas ning vägev liitlane kardinal Thomas Wolsey. Alates Henry valitsuse algusest 1509. aastal olid Wolsey võim ja rikkus aina kasvanud. Lõpuks oli temast rohkem mõjuvõimu üksnes kuningal. Kuid võimutsemise ning maksude tõstmise tõttu sattus Wolsey ebasoosingusse. Lisaks sellele näis ta end pidavat ülalpool kirikuseadusi, kuna ta oli sigitanud kaks ebaseaduslikku last.
Aadlid sepitsesid Wolsey kukutamist ning kui Wolseyl ei õnnestunud saada Henryle lahutust, mida too nii meeleheitlikult ootas, oli tema saatus otsustatud. Ametist vallandatuna suri Wolsey aastal 1530, just enne seda, kui pidi riigireetmise eest kuninga ette ilmuma.
Inglismaal hakkas valitsema kirikuvastane vaim. Ajaloolase Scarisbricki sõnul väideti, et ”kirik vajab radikaalset puhastust, kuna ühiskond ei suuda enam kanda sellist kulukat koormat, seda suurt institutsiooni, mis kurnab ära tohutult palju inimjõudu, kulutab nii palju rikkusi, võtab nii palju, kuid annab nii vähe vastu, .. ning see, et Inglismaa raha voolab Rooma, .. teeb kahju [Inglismaa] majandusele”.
Cromwelli ajastu
Lõpuks ”lahendasid” Henry abieluprobleemid tema peamine nõuandja Thomas Cromwell ning uus Canterbury peapiiskop Thomas Cranmer. Inglismaa kirik lõi Rooma kirikust lahku ning kuningas sai Inglismaa kirikupeaks. 1533. aastal lasi Cranmer Henry abielu Katariinaga annulleerida. Sel ajal oli Henry juba abielus last ootava Anne Boleyniga. Paavsti võimu alt taganemisel olid aga kaugeleulatuvad tagajärjed.
Cromwellile oli antud piiramatu võim kiriku üle ning ta allus üksnes kuningale. Järk-järgult suleti kloostrid ning nende vara sekulariseeriti, mis tõi riigile hädasti vajatud tulu. Cromwellil oli ka suur osa ingliskeelse Piibli trükkimisel ja levitamisel, millest Arthur G. Dickens kirjutab oma raamatus ”Inglise reformatsioon”: ”Nii poliitiline initsiatiiv, trükkimise planeerimine, finantseerimine kui ka surve hakata Inglise kirikus Suurt Piiblit kasutama tuli asevalitsejalt Thomas Cromwellilt.”
Kui Piibel inimestele üha kättesaadavamaks muutus, mõjutas see sügavalt nende suhtumist ortodokssesse religiooni. Dickens märgib: ”Jeesuse Kristuse ja apostlite tõeliselt lihtne elu oli täielikuks kontrastiks sellele tohutule sunnimeetodeid kasutavale võimuaparaadile, suurtele rikkustele ning hiliskeskaja ja renessansiajastu uhketele arhitektuurisaavutustele.”
Henry küll ilmutas huvi mõningate usureformide vastu, kuid tema tegutsemise motiivid olid tihtilugu seotud rohkem poliitikaga kui sügavate usuliste tõekspidamistega. Kuna Henry oli täiesti teadlik kahest õukonnas valitsevast fraktsioonist, reformatsioonipooldajatest ning konservatiividest, kes tahtsid jääda traditsioonilise usu juurde, püüdis ta ülemvõimu säilitamiseks kavalalt üht gruppi teise vastu õhutada.
Cromwelli langusega katkes 1540. aastal ajutiselt ka kuldne reformiajastu. Cromwelli konservatiividest vaenlased veensid Henryt selles, et Cromwell on nii reetur kui ka ketser ning ta hukati ilma kohtuprotsessita.
Mõnda aega näis ülemvõim olevat konservatiivide käes. Siiski ei suutnud nad peatada reformatsiooni, mis oli juba juurt võtnud. Kuid reformatsioon ei täitnud oma lubadusi. Protestantidest reformaatorid ei suutnud välja juurida paljusid inimeste valeõpetusi ning traditsioone, mis rüvetasid rooma-katoliku usku.
Kui Henry 1543. aastal oma kuuenda ning viimase naise Catherine Parriga abiellus, said reformide pooldajad uut indu juurde. Talle pakkusid uued religioossed õpetused suurt huvi. Konservatiivid polnud aga nõus alla andma ilma võitluseta. Nende salasepitsuste ja õukonnaintriigide tõttu pidi uus kuninganna oma elu pärast meeleheitlikult võitlema. Sellest tuleb ajakirjas ”Ärgake!” edaspidi lähemalt juttu.
[Pilt lk 26]
Henry VIII ja Anne Boleyn
[Pilt lk 26]
Aragóni Katariina
[Pilt lk 26]
William Tyndale
[Pilt lk 26]
Thomas Cromwell
[Pilt lk 26]
Thomas Cranmer
[Pilt lk 26]
Thomas Wolsey
[Piltide allikaviited lk 27]
Thomas Wolsey: raamatust The Story of Liberty, 1878; embleem, tagapõhi ja Henry VIII koos Anne Boleyniga: raamatust The Library of Historic Characters and Famous Events, Vol. VII, 1895; Aragóni Katariina, Thomas Cranmer ja Thomas Cromwell: raamatust Heroes of the Reformation, 1904