Jehoova tunnistajad — julged, seistes silmitsi natsismiohuga

”ÄRGAKE!” SAKSAMAA-KORRESPONDENDILT

JEHOOVA TUNNISTAJAD on hästi tuntud selle poolest, et nad Jumala Sõnast Piiblist vankumatult kinni peavad. See nõuab tihti julgust ning mõjutab kindlasti nende elu ja suhteid kaasinimestega.

Näiteks austavad tunnistajad sügavalt mistahes etnilise ja kultuurilise taustaga inimesi. Nad armastavad Jumalat ja oma ligimest (Matteuse 22:35—40). Nad on täielikult nõus apostel Peetrusega, kes teatas: ”Ma mõistan tõesti, et Jumal ei tee vahet isikute vahel, vaid kõige rahva seast on see, kes teda kardab ja teeb õigust, tema meele järgi” (Apostlite teod 10:34, 35).

Samuti on Jehoova tunnistajad kogu maailmas tuntud selle poolest, et nad austavad seadusi, riigikorda ja valitsusvõime. Mitte kunagi pole nad algatanud vastuhakke ega tee seda ka tulevikus. See peab paika isegi siis, kui neid kiusatakse mõnel maal taga selle pärast, et nad võtavad samasuguse seisukoha kui apostlid: ”Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna” (Apostlite teod 5:29; Matteuse 24:9). Samal ajal tunnustavad Jehoova tunnistajad teiste õigust kummardada Jumalat nii, nagu nende südametunnistus käsib.

See, kui julgelt seisid Jehoova tunnistajad kristlike põhimõtete eest Saksamaal ja teistes Adolf Hitleri võimu all olnud maades, on midagi, mis väärib märkimist. Üks tähelepanuväärne sündmus, mis toimus aastal 1933 Saksamaal Berliinis, on tõend nende julgusest ning armastusest Jumala ja ligimese vastu ning näitab, et nad austavad seadusi, riigikorda ja usuvabadust.

Hitleriga kompromissi ei tehtud

Enam kui 50 aastat on möödunud ajast, mil jõudis lõpule Hitleri koletislik 12-aastane valitsusaeg täis rassismi ja mõrvu. Ent natsirežiimi jäetud haavad teevad inimkonnale valu tänapäevani.

Ajalugu kinnitab, et vaid vähestel rühmitustel jätkus julgust natsliku terrori vastu välja astuda. Nende seas olid Jehoova tunnistajad, keda on kirjeldatud kui ”väikest raugematu [moraalse] vastupanu saarekest keset ärahirmutatud rahvast”. Nende julgust oma põhimõtete eest seista on tunnustatud ajaloolased dokumentaalselt tõestanud.

Osa kriitikuid aga, kaasa arvatud mõned neist, kes on varem ise Jehoova tunnistajatega läbi käinud, süüdistavad tunnistajaid, et need püüdsid Hitleri režiimiga selle alguspäevil kompromissi teha. Nad väidavad, et Vahitorni ühingu esindajad püüdsid edutult uue valitsuse poolehoidu võita ning et vähemalt mõnda aega toetasid nad natside rassistlikku ideoloogiat, mille tagajärjel lõpuks kuus miljonit juuti mõrvati.

Need tõsised väited on täiesti alusetud. Käesolev artikkel on kõnealuste sündmuste aus analüüs, mille aluseks on kättesaadav dokumentaalne tõestusmaterjal ja ajalooline kontekst.

Tagasivaade

Jehoova tunnistajad on Saksamaal tegutsenud juba üle 100 aasta. Aastal 1933 teenis seal Jehoova Jumalat umbes 25000 tunnistajat ning piiblilist kirjandust levitati Saksamaa kõigis osades.

Tolleaegse Saksa konstitutsiooniga tagatud vabadustest hoolimata korraldati Jehoova tunnistajate vastu sageli avaliku laimu kampaaniaid, mille algatajateks olid peamiselt tunnistajate religioossed vastased. Juba 1921. aastal süüdistati tunnistajaid, keda tollal nimetati Ernste Bibelforscher (Tõsised piibliuurijad), et nad teevad koos juutidega riigivastast õõnestustööd. Piibliuurijad tembeldati ohtlikeks bolševistlikeks ”juudi närudeks”, ehk küll nende süüdistuste tõestuseks ei esitatud kunagi mingeid tõendeid. Šveitsi teoloog Karl Barth kirjutas hiljem: ”Jehoova tunnistajaid võib süüdistada seotuses kommunistidega üksnes see, kes on asjast kas kogemata või siis meelega valesti aru saanud.”

Ühes Saksa kirikuajakirjas esitati süüdistus, et tunnistajad ja juudid olid revolutsioonilises liikumises vandenõukaaslased. Vastuseks sellele kirjutas 1930. aasta 15. aprilli saksakeelne ajakiri ”Kuldne Aeg” (”Ärgake!” eelkäija) järgmiselt: ”Meil pole mingit põhjust seda valesüüdistust solvanguna võtta — kuna me oleme veendunud, et inimesena on juut vähemasti niisama palju väärt kui nime poolest kristlane; kuid me lükkame selle eespool mainitud ja kirikulehes kirjas olnud vale tagasi sellepärast, et selle eesmärk on meie tööd halvustada, nagu ei tehtaks seda mitte evangeeliumi, vaid juutide pärast.”

Samuti kirjutas ajalooprofessor John Weiss: ”Tunnistajad olid Saksa rassistlikust natsionalismist vabad ega olnud juurelnud sajandeid selle üle, miks juudid usule ei pöördunud. Tunnistajad hoidsid ikka kinni algupärasest (kuid samas kergelt üleolevat suhtumist peegeldavast) kristlikust uskumusest, et kõik võimalikud usule pöördujad tuleb Kristuse juurde tuua veenmise teel.”

Mis juhtus, kui Hitler võimule tuli?

30. jaanuaril 1933 määrati Adolf Hitler Saksamaa uueks kantsleriks. Alguses püüdis Hitleri valitsus oma vägivaldset ja äärmuslikku palet varjata. Seetõttu pidasid nii Jehoova tunnistajad kui ka miljonid teised sakslased natsionaalsotsialistlikku parteid 1933. aasta algupoolel oma aja seaduslikuks valitsusvõimuks. Tunnistajad lootsid, et natsionaalsotsialistlik (natslik) valitsus mõistab, et nende kui rahumeelsete ja seaduskuulekate kristlaste poolt pole riigil mingit õõnestustööd karta. See ei olnud vihje, nagu oleksid nad nõus Piibli põhimõtetega kompromissi tegema. Tunnistajad tahtsid valitsust informeerida sellest, et nende usul pole poliitikaga mingit pistmist, nii nagu seda ka teistes maades oli tehtud.

Üsna pea sai selgeks, et Jehoova tunnistajatel tuleb olla julma natsliku mahasurumise esimeste ohvrite hulgas. Taas tembeldati tunnistajad väidetava bolševike ja juutide vandenõu kaasosalisteks. Algas tagakiusamiskampaania.

Miks langes see väike religioosne kogukond uue režiimi viha alla? Ajaloolane Brian Dunn toob välja kolm peamist põhjust: 1) tunnistajate tegevuse rahvusvaheline ulatus, 2) nende vastuseis rassismile ja 3) nende neutraalne hoiak riigi suhtes. Pühakirjal põhinevate vaadete tõttu ei olnud saksa tunnistajad nõus andma hitleritervitust, toetama natsionaalsotsialistlikku parteid ega astuma hiljem sõjaväkke (2. Moosese 20:4, 5; Jesaja 2:4; Johannese 17:16).

See viis selleni, et politsei ja SA (Hitleri Sturmabteilung, ründerühmad ehk pruunsärklased) hakkasid tunnistajaid ähvardama, üle kuulama, nende kodudes läbiotsimisi korraldama ja neid muudelgi viisidel ahistama. 24. aprillil 1933 võtsid ametnikud oma valdusse ja sulgesid Vahitorni büroo Saksamaal Magdeburgis. Pärast seda, kui põhjaliku läbiotsimise käigus mingeid süütõendeid ilmsiks ei tulnud ning Ühendriikide riigidepartemang omalt poolt survet avaldas, tagastas politsei ühingu valdused. 1933. aasta maikuuks oli aga tunnistajate tegevus mitmel Saksa liidumaal keelustatud.

Tunnistajad asuvad julgelt tegutsema

Sel varajasel perioodil püüdis Hitler pingsalt jätta avalikkuse ees endast mulje kui kristluse eest võitlejast. Ta kuulutas valjult, et pooldab usuvabadust, ning lubas rakendada kristlike denominatsioonide puhul ”objektiivset õiglust”. Et oma imagot tõsta, käis uus kantsler end kirikutes rahvale näitamas. See oli aeg, mil paljud inimesed neist riikidest, mis hiljem Saksamaa vastu sõtta astusid, Hitlerile tema saavutuste eest imetlust avaldasid.

Mures selle pärast, et olukord Saksamaal pinevamaks muutub, otsustasid tollane Vahitorni ühingu president Joseph F. Rutherford ja Saksamaa harubüroo juhataja Paul Balzereit korraldada kampaania, andmaks kantsler Hitlerile, valitsusametnikele ning avalikkusele teada seda, et Jehoova tunnistajad ei kujuta endast ei Saksa rahvale ega riigile mingit ohtu. Ilmselt uskus Rutherford, et Hitler pole Jehoova tunnistajate vastastest rünnakutest teadlik või et teiste religioonide esindajad on talle tunnistajate kohta valeinformatsiooni andnud.

Seoses sellega korraldas Magdeburgi büroo konvendi, kasutamaks ära saksa kodanike õigust palvekirju esitada. Lühikese etteteatamisega kutsuti sinna Jehoova tunnistajad kogu Saksamaalt, konvent toimus Berliinis Wilmersdorfer Tennishallen’is 25. juunil 1933. Oodati umbes 5000 delegaati. Ent vaenulikust atmosfäärist hoolimata tuli kohale üle 7000 julge. Delegaadid võtsid vastu resolutsiooni pealkirjaga ”Faktide deklaratsioon”. See dokument oli protest piirangute vastu, mis tunnistajate tööle olid seatud. See tõi selgelt välja nende seisukohad ja lükkas ümber süüdistused igasuguse poliitilise mässumeelsuse kohta. See teatas:

”Meie kohta on selle valitsuse juhtivatele ametnikele esitatud valesüüdistus .. Me palume lugupidavalt, et nii selle rahva valitsejad kui ka rahvas kaaluksid siin välja toodud fakte ausalt ja erapooletult.”

”Me ei võitle ühegi isiku või kirikuõpetaja vastu, kuid oleme sunnitud juhtima teie tähelepanu faktile, et tavaliselt kiusavad meid taga ja laimavad valitsuste ees niisugused inimesed, kes tunnistavad end esindavat Jumalat ja Kristust Jeesust.”

Kas konvendil ilmutati julgust või tehti kompromissi?

Praegu arvavad mõned, et 1933. aasta Berliini konvendiga ja resolutsiooniga ”Faktide deklaratsioon” püüdsid tunnistajate väljapaistvad liikmed väljendada oma toetust natsivalitsusele ja selle juudivaenulikkusele. Kuid need väited ei vasta tõele. Need rajanevad valeinformatsioonil ja faktide vääral tõlgendamisel.

Näiteks väidavad kriitikud, et tunnistajad kaunistasid Wilmersdorferi Tennishallen’i haakristilippudega. 1933. aasta konvendist tehtud fotod näitavad aga selgelt, et hallis polnud üles pandud mingeid haakriste. Pealtnägijad kinnitavad, et hallis polnud ühtki lippu.

Siiski on võimalik, et lipud lehvisid hoone välisküljel. Konvendile eelnenud kolmapäeval, 21. juunil, oli seda halli kasutanud üks natslik võitlussalk. Ning just päev enne konventi oli suur hulk noori inimesi koos SS-i (Schutzstaffel, algselt Hitleri mustsärklastest ihukaitsjad) ja SA üksuste ning teistega seal peagi saabuvat suvist pööripäeva pühitsenud. Nii võis pühapäeval konvendile saabuvaid tunnistajaid ees oodata haakristilippudega ehitud hoone.

Kui haakristilipud oleksid ka kaunistanud halli väliskülge, koridore või isegi sisemust, poleks tunnistajad neid puutunud. Isegi tänapäeval ei eemalda Jehoova tunnistajad avalike hoonete seintelt rahvuslikke sümboleid, kui nad üürivad ruume, et koosolekuid ja konvente pidada. Ent selle kohta puuduvad igasugused tõendid, et tunnistajad ise mingeid lippe heisanud või neid tervitanud oleksid.

Veel väidavad kriitikud, et tunnistajad alustasid oma konventi Saksa rahvushümniga. Tegelikult algas konvent lauluga ”Siioni hiilgav lootus”, mis oli tunnistajate usulises lauluraamatus numbri all 64. Selle laulu viisiks võeti Joseph Haydni 1797. aastal loodud muusikapala. Laul nr. 64 oli olnud Piibliuurijate lauluraamatus juba varemalt 1905. aastast. Saksa valitsus võttis selle Haydni meloodia, millele Hoffmann von Fallersleben oli sõnad loonud, oma riigihümniks aastal 1922. Sellele vaatamata laulsid saksa Piibliuurijad vahel ikka oma laulu nr. 64, nagu seda tegid ka teiste maade Piibliuurijad.

Siionist laulmist vaevalt et natside lepitamiseks pidada võib. Juudivaenulike natside survel eemaldasid kirikud oma lauluraamatutest ja liturgiatest niisugused heebrea sõnad nagu ”juuda”, ”Jehoova” ja ”Siion”. Jehoova tunnistajad seda ei teinud. Seega on kindel, et konvendi organiseerijad ei lootnud mingil juhul selle lauluga valitsuse poolehoidu võita, kuna see ülistas Siionit. Muidugi võis mõnedel delegaatidel tekkida laulu ”Siioni hiilgav lootus” laulmise vastu tõrge, kuna selle viisiks oli seesama Haydni meloodia kui rahvushümnilgi.

Oma seisukoha väljendamine

Samal ajal kui valitsus oli muutuste ja riik rahutuste pöörises, tahtsid tunnistajad oma seisukoha selgelt välja öelda. ”Faktide deklaratsiooniga” lükkasid tunnistajad jõuliselt ümber süüdistused selle kohta, nagu oleksid nad juutidega majanduslikult või poliitiliselt seotud. Dokumendis seisis:

”Vaenlased on esitanud meie kohta valesüüdistuse, et me oleme juutidelt oma töö heaks majanduslikku toetust saanud. See on täiesti vale. Kuni tänase päevani pole juudid meie töö heaks andnud vähimatki rahalist panust.”

Maininud ära raha, jätkus deklaratsioon hukkamõistusõnadega suurärimaailma ebaausa tegevuse kohta. Selles öeldi: ”Briti-Ameerika impeeriumi juudi ärimehed on olnud need, kes on loonud suuri korporatsioone, mille kaudu on ekspluateeritud ja rõhutud paljude riikide rahvaid.”

On selge, et see väide ei viidanud juudi rahvale tervikuna, ning on kahetsusväärne, kui keegi on sellest valesti aru saanud ja end solvatuna tundnud. Mõned on väitnud, et ka Jehoova tunnistajad tundsid juutide vastu samasugust vaenulikkust, nagu seda õpetati tolle aja saksa kirikutes. See on täiesti vale. Tunnistajad näitasid natslikul ajajärgul oma kirjanduse ja käitumisega, et nad mõistavad antisemiitlikud vaated ja juutide julma kohtlemise hukka. Kahtlemata kummutab selle valesüüdistuse jõuliselt ka lahkus, millega tunnistajad kohtlesid juute, kes koonduslaagrites nende saatust jagasid.

Deklaratsioon kinnitas, et tunnistajate töö on religioosset laadi, väites: ”Meie organisatsioon pole mitte mingis mõttes poliitiline. Meie ainus soov on õpetada rahvale Jehoova Jumala Sõna.”

See deklaratsioon tuletas ka valitsusele meelde selle antud lubadusi. Tunnistajad pooldasid teatud kõrgeid ideaale, mida ka Saksa valitsus oli juhtumisi avalikult tunnistanud end toetavat. Nende seas olid perekonna väärtustamine ja usuvabadus.

Selles osas lisas deklaratsioon: ”Kui meie raamatuid ja muud kirjandust hoolikalt uurida, saab ilmsiks tõsiasi, et neid väga kõrgeid ideaale, mida pooldab ja levitab ka praegune riigivalitsus, esitavad ja toetavad ja rõhutavad tugevalt meiegi väljaanded, ning näitavad seda, et Jehoova Jumal hoolitseb selle eest, et omal ajal saavutavad need kõrged ideaalid kõik õiglust armastavad inimesed.”

Niisiis ei avaldanud tunnistajad mitte kunagi natslikule parteile toetust. Vastupidi, usuvabadust ära kasutades polnud neil kavatsustki avalikku kuulutustööd lõpetada (Matteuse 24:14; 28:19, 20).

Vastavalt jutustusele, mis on kirjas ”Jehoova tunnistajate aastaraamatus 1974”, olid mõned saksa tunnistajad pettunud, et ”Faktide deklaratsioon” polnud oma väljenduslaadilt selgesõnalisem. Kas harubüroo juhataja Paul Balzereit oli dokumendi teksti lahjendanud? Ei, sest saksa- ja ingliskeelsete tekstide võrdlemisel ilmneb, et asi polnud nii. Näib, et vastupidine mulje tugines mõne taolise inimese subjektiivsetele tähelepanekutele, kes ise otseselt selle deklaratsiooni ettevalmistamisega seotud polnud. Samuti võis saksa tunnistajate järeldusi mõjutada fakt, et Balzereit kõigest kaks aastat hiljem oma usu hülgas.

Nüüd on meile teada, et Jehoova tunnistajate töö pandi Saksamaal keelu alla laupäeval, 24. juunil 1933, just päev enne Berliini konventi. Konvendi organiseerijad ja politsei said keelust teada alles mõned päevad hiljem. Pidades silmas valitsenud pingelist õhkkonda ja natslike ametnike ilmselget vaenulikkust, on tähelepanuväärne, et konvent üleüldse peeti. Pole mingi liialdus öelda, et need 7000 tunnistajat, kes sellele kokkutulekule tulid, riskisid julgelt oma vabadusega.

Konvendi järel levitasid tunnistajad ”Faktide deklaratsiooni” 2,1 miljonit eksemplari. Mõned tunnistajad arreteeriti otsekohe ja saadeti sunnitöölaagrisse. Niiviisi tuli natsliku valitsuse rõhuv ja vägivaldne pale selgelt ilmsiks ning peagi korraldati selle väikese kristlaste grupi vastu otsustav rünnak.

Professor Christine King kirjutas: ”Natsid nägid, et tunnistajaid toore jõuga maha ei suru.” See on kooskõlas sellega, mida oli öelnud ka ”Faktide deklaratsioon”: ”Jehoova Jumala võim on kõrgeim ja pole olemas võimu, kel õnnestuks temale vastu panna.”a

[Allmärkus]

[Pildid lk 13]

Ehtsad fotod konvendist, mille Jehoova tunnistajad pidasid aastal 1933 Tennishallen’is