Tõotus, mida olen otsustanud täita

JUTUSTANUD MARJAN TSÕBULSKI

VEEBRUARIKUUS aastal 1945, kui olin 20-aastane, teenisin sõdurina Nõukogude armees, mis oli sundinud sakslasi sadu kilomeetreid taanduma, kuni nad oma kodumaale jõudsid. Iga päev olin keset sõja õudusi ja nägin kaaslasi enda ümber suremas. Olime jõudnud Saksamaale Breslau (praegune Wrocław Poolas) linna lähedale. Seal tundsin ühel õhtul, et olen tapmisest ja kannatustest täiesti tüdinud, ning andsin Jumalale tõotuse, et kui ta lubab mul vigastamatult koju jõuda, pühendan oma elu tema tahte täitmisele.

Kolme kuu pärast sai Saksamaa lüüa. Kui mind 1945. aasta detsembris armeest erru lasti, kõmpisin oma isa kodukohta Rogiznosse, ühte Ukrainas Lvovi (praegu Lviv) lähedal asuvasse alevisse. Järgmisel hommikul kohtasin üht Jehoova tunnistajat, kes mulle Jumala Kuningriigist põhjalikku tunnistust andis. Ehkki teadsin juba Piiblist üht-teist ja olin lugenud isegi mõnd tunnistajate väljaannet, jõudis see kõik alles siis mu südamesse. Mõistsin, et see kokkusaamine ja mu tõotus on omavahel seotud.

Hoian oma tõotusest kinni

Peagi leidsin tööd algklasside õpetajana. Ent ei möödunud kaht aastatki, kui selle piirkonna haridusosakonna juhataja otsustas, et lapsi tuleb hakata õpetama ateismi vaimus, ja mind lasti lahti. Umbes samal ajal, 1947. aasta maikuus, hakkasin osa võtma Jehoova tunnistajate avalikust kuulutustööst. Tunnistajate julgustusel kolisin lõunasse Borõslavi linna, kus leidsin kiiresti tööd elektrikuna.

Borõslavis kohtasin inimesi, kes olid saanud tunnistajateks 1930-ndatel aastatel. Neil oli palju piiblilisi väljaandeid, mida ma lausa neelasin, nende hulgas olid ka ”Kirjauurimuste” köited ja enamik Joseph F. Rutherfordi, Vahitorni ühingu ühe endise presidendi kirjutatud raamatutest. Lugesin ka ajakirjade ”Vahitorn” ja ”Kuldne Aeg” (praegu ”Ärgake!”) vanu numbreid, mis mõnedel tunnistajatel olemas olid. Kuid mis mulle kõige sügavama mulje jättis, oli üks kirjade kogu, mis sisaldas nende saksa tunnistajate kirju, kes olid Hitleri režiimi ajal surma mõistetud. Kirjad olid tõlgitud poola keelde, neist oli tehtud mimeograafi abil koopiaid, mis olid brošüüriks kokku köidetud. Hiljem sain nende saksa vendade ustavuse meenutamisest jõudu, et katsetes vastu pidada.

Lõpuks, 1949. aastal, lasksin end ühes Borõslavi järvedest ristida, kinnitades niiviisi vormikohaselt oma tõotust Jumalat teenida, mille olin andnud rindel. Kuid nüüd tugines see tõotus täpsetele teadmistele.

Algavad katsumused

Peagi vallandati mind töölt. Veebruaris 1950 kolisin lähedalasuvasse Strõi linna, kus leidsin jälle tööd elektrikuna. Kristlikud vennad võtsid mind soojalt vastu ja palusid mul isegi pidada kõne iga-aastasel Jeesuse Kristuse surma mälestusõhtul, mis peeti mõned nädalad hiljem.

Sel ajal hakati tunnistajatele üha rohkem väljakutseid ja ähvardusi esitama. KGB, Riikliku Julgeolekukomitee töötajad olid meil kannul. Olime ettevaatlikud ning valmistusime võimalikuks vahistamiseks ja ülekuulamiseks. Koosolekutel kuningriigilaulude laulmine aitas meil vaimse tugevuse säilitada.

3. juulil 1950 paluti mul alla kirjutada Stockholmi üleskutsele, see oli tuumarelvastuse vastane üleskutse, millele kirjutas teadete kohaselt alla üle 273000000 inimese, enamjaolt kommunistlike riikide kodanikud. Kui keeldusin allkirja andmast ja väljendasin oma neutraalset seisukohta poliitika suhtes, vallandati mind taas. Selle vahejuhtumi järel mind vahistati, anti kohtu alla ning mulle mõisteti 25-aastane vabadusekaotus sunnitöölaagris.

Ühest laagrist teise

Detsembrikuus 1950 laaditi paljud meist loomavagunisse ning saadeti ühte umbes 3000 kilomeetri kaugusel asuvasse Uurali mäestiku põhjapiirkonda; need mäed on osaliseks piiriks Venemaa aasiapoolse ja euroopapoolse osa vahel. Seal veeti mind ühest laagrist teise. Olukord oli igal pool ühesugune — kõva töö ja kasin toit. Juba kahe-kolme kuuga muutusid noored ja terved mehed elavateks laipadeks. Paljud surid. Ellujäämisest ei julgenud me unistadagi, kõige vähem veel need, kel oli pikk karistusaeg.

See aasta, mil mul polnud piiblilist kirjandust ega ka mingit kontakti teiste tunnistajatega, oli minu jaoks kõige raskem. Niisugune eraldatus oli täielik piin. Ent mind tugevdas vaimselt see, et mõned vangid mind kuulasid, kui ma neile Jumala Kuningriigist rääkisin. Lõpuks sai mu südamesttulev palve vastuse ning mind viidi üle ühte suurde laagrikompleksi, mis asus umbes 2000 kilomeetrit kagu pool vastrajatud Angarski linnas Ida-Siberis. Sinna ehitati parasjagu üht suurt keemiatehast ning suurema osa tööst tegid ära vangid.

Mind määrati laagrisse nr. 13, mis asus ehitusplatsi lähedal. Kohtasin seal kohe ka teisi tunnistajaid, kes mulle ”Vahitorni” ja ”Teataja” (praeguse nimega ”Meie Kuningriigiteenistus”) viimaseid numbreid lugeda andsid. See oli võrratu vaimne pidu! Aga kust oli kogu see kirjandus pärit?

Aprillis 1951 olid tuhanded ukraina tunnistajad Siberisse asumisele saadetud, paljud neist Angarski lähistele. Need vennad said ”Vahitorni” ning teisi väljaandeid, paljundasid neid salaja ning toimetasid seejärel salaja laagritesse. Meil õnnestus saada koguni Piibel. Jagasime selle osadeks ning jaotasime need omavahel ära. Sel kombel oleks võinud läbiotsimise korral ainult osa Piiblist kaduma minna. Viisime laagris läbi isegi ”Vahitorni”-uurimist ja teokraatlikku teenistuskooli!

1952. aasta lõpus viidi mind üle laagrisse nr. 8. Järgmise aasta märtsis pühitsesime mälestusõhtut ühes väikeses ruumis, kus vangid oma isiklikke asju hoidsid. Kohal oli vaid 12 inimest — 3 tunnistajat ja 9 huvitatut. Kuid mingil moel sai laagri juhtkond meie koosolekust teada ning mind, kuna ma olin nende sõnul ”üks õel agitaator”, saadeti karistuslaagrisse nr. 12. Selles laagris oli juba viis tunnistajat, kellele oli karistus määratud samuti kuulutamise eest. Laagrisoleku ajal kästi meil ainult kirkade ja kühvellabidatega lai vundamendiauk kaevata.

Paljud laagris nr. 12 olevad vangid olid kõige ohtlikumad kurjategijad. Ametnikud mõtlesid ilmselt, et kui nad meid nendega kokku panevad, avaldab see meile laostavat mõju. Kuid me rääkisime neile Jumala Kuningriigist ning laulsime barakkides kuningriigilaule. Ükskord oli vangide ninamees meie laulmisest sedavõrd liigutatud, et kui me lõpetasime, astus ta ühe tunnistaja juurde ja ütles: ”Katsugu vaid keegi sind puutuda, ja ta jääb oma peast ilma!” Mõned kurjategijad koguni õppisid meie kuningriigilaulude viisid ära ja laulsid meiega kaasa!

1953. aasta keskel toodi paljud teistes laagrites olnud tunnistajad laagrisse nr. 1. Esialgu oli selles laagris 48 tunnistajat, kuid ei möödunud kolme aastatki, kui meid oli juba 64. Tõepoolest, selle aja jooksul võttis oma seisukoha Piibli tõe poolel 16 inimest, kes ka ristiti! Kuigi vanglaametnikud olid alati igasuguse usulise tegevuse suhtes valvsad, saime oma koosolekuid pidada ja uusi ristida vangla saunas, kuna sealne vastutav töötaja oli tunnistaja.

Vabanemine ja perekond

Aastal 1956 lasti enamik tunnistajaid laagritest vabaks ja niiviisi sattus hea sõnumi kuulutajaid Nõukogude Liidu ääretu territooriumi igasse nurka. Minu 25-aastast vanglakaristust lühendati 10-le ning lõpuks 6 aastale ja 6 kuule. Veebruaris 1957 sain minagi vabaks.

Kõigepealt läksin Birjussinski linna, mis asub Siberis Angarskist umbes 600 kilomeetrit loode pool. Sellesse piirkonda oli küüditatud palju ukraina tunnistajaid ning ma tundsin suurt rõõmu, kui saime üksteisele oma kogemustest rääkida ja kuulsin teateid nii mulle kui neile tuttavate õdede-vendade kohta. Sealt kolisin tagasi Borõslavi Ukrainasse. Seal elas üks tunnistaja Jevgenia Batšinska, kes oli vabanenud vanglast aasta enne mind.

Jevgenia oli ustav tunnistaja, kes oli 1950. aastal kuulutamise pärast surma mõistetud. Ent kui ta oli 18 päeva surmamõistetute osakonnas olnud, muudeti ta karistus kergemaks: 25 aastat erilaagrit. 1957. aasta lõpupoole, kui ma Ukrainasse tagasi pöördusin, me abiellusime. Meil oli kavatsus pärast abiellumist end sisse seada Borõslavis, kus mind oli üheksa aastat tagasi ristitud. Selle asemel anti mulle aga 48 tundi Ukrainast lahkumiseks!

Kolisin Venemaa lõunaossa Kaukaasiasse, kuhu Jevgenia mulle hiljem järele tuli. Ent pärast seda, kui olime elanud seal ühes väikses kuuris umbes kuus kuud, läksime Birjussinskisse, et ühineda oma kristlike vendade ja õdedega, kes olid sinna asumisele saadetud. Birjussinskis oli umbes 500 tunnistajat ja viis kogudust ning mind määrati ühe koguduse juhtivaks ülevaatajaks. Aastal 1959 sündis meie tütar Oksana ning tema järel aastal 1960 Marianna. Siberis olid nad lapseeast saadik alati meiega koosolekutel kaasas ning harjusid koguduse tegevusest korrapäraselt osa võtma.

Siberis oli ametivõimude suhtumine meie koguduse tegevusse suhteliselt salliv, Ukrainas oli meie tööle seatud hoopis tõsisemaid piiranguid. Sellegipoolest polnud tervel kogudusel korraga sugugi lihtne kokku tulla. Matuste ajal oli meil alati võimalus suurel hulgal koguneda. Neil puhkudel pidasid mitmed vennad õpetlikke piiblilisi kõnesid. Ent kui võimud toimuvast teada said, asusid nad tegutsema. Ühel juhtumil näiteks peatati matuserong, võeti kirst vägisi ära ning viidi kalmistule ja maeti maha.

Tagasi Ukrainasse

Naasime Ukrainasse 1965. aastal ning seadsime end sisse Krementšukki. Selles linnas, mis asub Borõslavist umbes 800 kilomeetrit ida pool, oli ainult 12 tunnistajat. Elasime seal umbes viis aastat; suurema osa sellest ajast teenisin ma kogudusi reisiva ülevaatajana. 1969. aastal, kui meie tütred olid üks üheksa ja teine kümme aastat vanad, paluti meil kolida lõunasse, aitamaks vendi väikses Molotšanski linnas.

Molotšanskis kutsus KGB mu vestlusele, mis vältas mitu tundi. Ühtekokku kutsuti mind välja kuus korda! Iga vestluse ajal tõotati mulle helget tulevikku, kui olen nõus kõik oma sidemed ”jehovistidega” katkestama. Viimaks KGB töötajate kannatus katkes ning nii mulle kui ühele teisele tunnistajale mõisteti üheaastane vanglakaristus.

Karistus kantud, kolisin aastal 1973 koos perega ühte Krementšuki lähedal asuvasse külla. Pidasime salaja meie kodus koosolekuid, 1974. aastal pühitsesime meil isegi Kristuse surma mälestusõhtut. Kuid järgmisel hommikul korraldati meie majas läbiotsimine ja mind arreteeriti.

Kohtuprotsess, sunnitöölaager ja asumine

Minu kohtuprotsess toimus kinniste uste taga ning juures võisid viibida ainult kutsutud. Kohal olid kõrgemad ametnikud ja juhtivtöötajad ehk ühiskonna koorekiht. Otsustasin advokaadi abi mitte kasutada ning mulle anti kaitsekõne pidamiseks aega 45 minutit. Päev enne kohtuprotsessi olime koos Jevgenia ja tütardega põlvitades Jumalat palunud. Me ei palvetanud mitte selle eest, et mulle kergem karistus määrataks või mind üldse karistamata jäetaks, vaid ainult selle eest, et võiksin Kuningriigist ja Jehoova pühast nimest head tunnistust anda.

Kohtuprotsess jätkus sellega, et kohtunik hakkas ajakirjadest ”Vahitorn” ja ”Ärgake!” mitmeid lõike ette lugema. Ent kuulajaskond reageeris hoopis teisiti, kui kohtunik oli oodanud. Kuulnud, et see kuri maailm Harmagedoonis hävib ja maa üle hakkab valitsema Jumala Kuningriik, sattusid inimesed segadusse — teadmata, mida uskuda. Kohtunik sai peagi oma veast aru ja püüdis oma möödalaskmist heastada sellega, et segas pidevalt vahele, kui ma oma viimaseid väiteid esitasin. Kummatigi oli ta meie väljaandeid ette lugedes aidanud mul head tunnistust anda ning mu süda oli tänutundest tulvil. Mulle mõisteti viis aastat sunnitööd ning lisaks sellele viis aastat asumist.

Järgmised viis aastat olin paadunud kurjategijate seas kaugel põhjas Jedva sunnitöölaagris Komi ANSV-s. Selle aja jooksul oli mul võimalus anda Kuningriigist tunnistust umbes 1200 kinnipeetavale ning ka laagri juhtkonnale. Pärast vabanemist 1979. aastal saadeti mind asumisele Vorkutasse, mis asub ülalpool põhjapolaarjoont. Üsna varsti leidsin ma Vorkutas elu- ja töökoha ning mu pere ühines minuga.

Vorkuta on tuntud kui linn, mis ehitati oma vangide luudele; nende vangide hulgas oli ka palju tunnistajaid, keda seal varasematel aastakümnetel kinni peeti. Tänapäeval on Vorkuta täiesti tavaline linn ning sunnitöölaagreist pole jälgegi. Ent igikeltsas nii linnas kui selle ümbruses puhkab loendamatu hulk märtreid, kes Jehoovat kiites oma elu kaotasid.

Rõõm usuvabaduse üle

Aastal 1989 sõitsime Vorkutast Poolasse, et võtta osa kahest Jehoova tunnistajate rahvusvahelisest konvendist. Me ei häbenenud valada rõõmupisaraid, kui vaatasime, kuidas kümned tuhanded kristlikud vennad ja õed Varssavis ja Katowices südamlikust seltsingust vastastikku rõõmu tunnevad ega pea kartma arreteerimist. Unistus oli saanud tõelisuseks. Vorkutasse naastes olime oma otsuses Kuningriigi huve teenida veelgi kindlamad.

Kuid kliima on põhjapolaarjoonest ülalpool karm ning Jevgenia tervis halvenes. Seepärast kolisime sama aasta lõpupoole tagasi Krementšukki, kus tunneme selle üle suurt rõõmu, et saame nüüd palju vabamalt Jehoovat teenida. Meie mõlemad väimehed on siin Ukrainas kogudusevanemad. Ning meie tütred, ehkki neil on ühtekokku neli last kasvatada, on pioneerid, nagu täisajalisi jumalateenijaid nimetatakse.

Seniajani meenutan ma aeg-ajalt 1945. aasta rinnet ja seda tõotust, mille ma rohkem kui pool sajandit tagasi andsin. Et oleksin suuteline seda täitma, on Jehoova andnud mulle täpsed teadmised, teadmised, mille alusel ka miljonid teised inimesed on andnud samasuguse tõotuse — teenida Jehoovat igavesti.

[Kaart/pilt lk 23]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

VENEMAA

Vorkuta

Lviv

Borõslav

UKRAINA

Krementšuk

Molotšansk

Kaukasus

Birjussinsk

Angarsk

Ühes meie kahe tütre, väimeeste ja nelja lapselapsega

[Allikaviide]

Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.