Vastused leiame kõrgemalt, mitte alamalt
EVOLUTSIOONITEOORIA õpetab, et rida muutusi tegi meist järk-järgult kõrgema loomaliigi. Vastupidiselt sellele ütleb Piibel, et inimene oli alguses täiuslik, tehtud Jumala näo järgi, kuid et peatselt pärast seda kaotas ta täiuslikkuse ning hakkas pikkamisi manduma.
Meie esivanemad Aadam ja Eeva astusid sellele allakäiguteele, kui nad otsisid moraalset sõltumatust ning rikkusid oma südametunnistuse Jumalale tahtlikult mitte kuuletumisega. Nad olid otsekui sõidukijuhid, kes rammisid Jumala seaduse kaitsvat piiret ja paiskusid teelt välja, mille tagajärjel ongi praegu meie lahutamatuteks kaaslasteks haigused, vanadus ja surm, rääkimata rassilistest eelarvamustest, usulisest vaenutsemisest ja kohutavatest sõdadest (1. Moosese 2:17; 3:6, 7).
Kas loomade geenid või rikutud geenid?
Muidugi ei selgita Piibel teaduslikus keeles, mis Aadama ja Eeva täiusliku kehaga pärast patustamist juhtus. Piibel ei ole teaduslik õpperaamat, nii nagu auto tehasejuhend ei ole autoehituse käsiraamat. Ent nagu auto tehasejuhend, on ka Piibel täpne; see ei ole müüt.
Kui Aadam ja Eeva piltlikult öeldes paiskusid välja Jumala seaduse kaitsvatest piiridest, kahjustus nende organism. Algas aeglane mandumine, mis lõppes surmaga. Vastavalt pärilikkusseadustele kandus ebatäiuslikkus nende järglastele, kogu inimsoole. Seepärast tabab ka neid surm (Iiob 14:4; Laul 51:7; Roomlastele 5:12).
Kahjuks oleme koos sellega pärinud ka patused kalduvused, mis avalduvad isekuse ja ebamoraalsusena. Muidugi on suguelu omal kohal õige. Jumal andis ju esimesele inimpaarile käsu: ”Olge viljakad ja teid saagu palju” (1. Moosese 1:28). Armastava Loojana tegi ta selle käsu täitmise abielumehele ja -naisele meeldivaks (Õpetussõnad 5:18). Ent inimese ebatäius on toonud kaasa seksi kuritarvitamise. Ebatäiuslikkus puudutab õigupoolest igat meie elu tahku, ka meie meelte ja keha tööd, nagu me kõik oleme kogenud.
Siiski ei ole me ebatäiuse tõttu kaotanud oma moraalitaju. Kui me tõesti tahame, suudame ”rooli kindlates kätes hoida” ning vältida elukarisid, võideldes kalduvusega pattu langeda. Muidugi ei suuda ükski ebatäiuslik inimene täiesti edukalt patuga võidelda, kuid Jumal võtab seda halastavalt arvesse (Laul 103:14; Roomlastele 7:21—23).
Miks me ei taha surra
Piibel heidab valgust ka ühele teisele keerdküsimusele, millele evolutsiooniteooria pole rahuldavat vastust andnud: inimese loomulik soovimatus leppida surmaga, kuigi surm võib paista loomulik ja paratamatu.
Nagu Piibel näitab, tuli surm esile patu ehk Jumalale mittekuuletumise tagajärjel. Kui meie esivanemad oleksid jäänud kuulekaks, oleksid nii nemad kui nende lapsed elanud igavesti. Tegelikult ongi Jumal inimese mõistusesse kavandanud soovi elada igavesti. ”Ta on nende südamesse pannud ka igaviku,” ütleb Koguja 3:11. Seetõttu tekitas surmamõistmine inimeses sisemise vastuolu, püsiva ebakõla.
Et vaigistada seda sisemist vastuolu ja rahuldada loomulikku igatsust edasi elada, on inimesed tulnud lagedale kõiksuguste uskumustega alates hinge surematuse õpetusest kuni reinkarnatsioonini. Teadlased uurivad vananemise saladusi, sest nendegi sooviks oleks surma vältida või seda vähemalt edasi lükata. Ateistlikud evolutsionistid peavad igavese elu soovi kõigest evolutsiooni apsakaks või pettuseks, sest see läheb vastuollu nende seisukohaga, et inimesed on lihtsalt kõrgemad loomad. Kuid Piibli ütlus, et surm on vaenlane, harmoneerub meie loomuliku sooviga elada (1. Korintlastele 15:26).
Kas annab inimese keha mingit märki sellest, et me oleme kavandatud igavesti elama? Annab küll! Ainuüksi inimese aju pakub hulganisti imekspandavaid tõendeid selle kohta, et meid on loodud elama palju kauemaks, kui me praegu elame.
Loodud igaveseks eluks
Aju kaalub umbes 1,4 kilogrammi ning selles on 10 kuni 100 miljardit neuronit, millest ükski ei olevat teisega täpselt ühesugune. Iga neuron võib olla ühenduses kuni 200000 neuroniga, mistõttu neuronitevaheliste lülituste ehk ülekannete arv ajus on astronoomiline. Ja nagu sellest oleks veel vähe, ”iga neuron [omaette] on kõrgelt arenenud kompuuter”, ütleb ajakiri ”Scientific American”.
Neuronite talitlust juhib tohutu hulk keemilisi ühendeid ajus. Ning aju on palju keerukam kui isegi kõige võimsam kompuuter. ”Iga aju,” kirjutavad Tony Buzan ja Terence Dixon, ”on võimekuselt aukartustäratav, kompaktne, tõhus organ, mille suutlikkus paistab lõpmatuseni kasvavat, mida rohkem me seda tundma õpime.” Tsiteerides professor Pjotr Anohhinit, lisavad nad: ”Siiani pole olnud ühtki inimest, kes suudaks kogu oma aju potentsiaali ära kasutada. Seepärast ei nõustu me ühegi pessimistliku hinnanguga inimaju piiridest. See on suutlikkuselt piiramatu.”
Need vapustavad tõsiasjad on otseses vastuolus evolutsiooniteooriaga. Miks oleks lihtsatele koopaelanikele või isegi tänapäeva kõrgelt haritud kodanikele pidanud evolutsiooni käigus moodustuma organ, mille potentsiaalist jätkuks miljon või isegi miljard korda pikemaks elueaks? Loogiline vastus oleks ainult igavene elu! Ja mida öelda meie keha kohta?
Raamat ”Repair and Renewal—Journey Through the Mind and Body” ütleb: ”See, kuidas meie kahjustatud luud, koed ja organid iseennast parandavad, on lihtsalt ime. Kui me seisatuksime selle üle järele mõtlema, mõistaksime, kui ülimalt hämmastav on see naha, juuste, küünte — ja kõige muu keha juurde kuuluva — märkamatu regeneratsioon: see käib 24 tundi päevas, nädal nädala järel ning teeb meid biokeemiliselt tervenisti uueks palju kordi elu jooksul.”
Kui saabub seatud aeg, ei valmista Jumalale mingit raskust muuta see imeline uuenemisprotsess lõpmatuks. Siis lõpuks ’tehakse surmale ots’ (1. Korintlastele 15:26). Kuid et olla tõeliselt õnnelikud, vajame enamat kui igavest elu. Me vajame rahu — rahu Jumalaga ja ligimestega. Taoline rahu on võimalik ainult siis, kui kõik inimesed üksteist tõeliselt armastavad.
Uus, armastusele rajatud maailm
”Jumal on armastus,” ütleb 1. Johannese 4:8. Armastus — iseäranis Jehoova Jumala armastus — on nii võimas jõud, et just selle alusel võime loota igavest elu. ”Sest nõnda on Jumal maailma armastanud,” ütleb Johannese 3:16, ”et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!”
Igavene elu. Milline imeline väljavaade! Ent kuna me oleme pärinud patu, pole meil õigust elule. ”Patu palk on surm,” ütleb Piibel (Roomlastele 6:23). Kuid meie õnneks ajendas armastus Jumala Poega Jeesust Kristust meie eest surma minema. Apostel Johannes kirjutas Jeesuse kohta: ”Tema oma elu on jätnud meie eest” (1. Johannese 3:16). Jah, ta andis oma täiusliku inimelu ”lunaks paljude eest”, et kustutada nende patud, kes temasse usku üles näitavad, ning anda neile igavene elu (Matteuse 20:28). Piibel ütleb: ”Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime” (1. Johannese 4:9).
Kuidas meil aga tuleks vastata armastusele, mida Jumal ja tema Poeg meie vastu on ilmutanud? Piiblis öeldakse edasi: ”Armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis peame ka meie üksteist armastama” (1. Johannese 4:11). Me peame õppima armastama, sest see omadus on Jumala uue maailma alustala. Juba praegu on paljud inimesed hakanud mõistma, kui tähtis on armastus, just nagu Jehoova Jumal oma Sõnas Piiblis on rõhutanud.
Raamat ”Love and Its Place in Nature” kirjutab, et ilma armastuseta võivad lapsed surra. Kuid see vajadus armastuse järele ei kao, kui inimene vanemaks saab. Üks juhtiv antropoloog kirjutas isegi, et armastus ”on inimese kõikide vajaduste keskpunkt, just nagu Päike on meie päikesesüsteemi keskpunkt. [———] Laps, keda ei ole armastatud, on biokeemiliselt, füsioloogiliselt ja psühholoogiliselt väga erinev sellest, keda armastatakse. Esimesed isegi kasvavad viimastest erinevalt”.
Mõtle, milline on elu siis, kui kõik, kes maa peal elavad, üksteist tõeliselt armastavad. Siis ei suhtu keegi enam teisesse eelarvamusega rahvuse, rassi või nahavärvi erinevuste tõttu! Jumala määratud Kuninga Jeesuse Kristuse juhtimise all täitub maa rahu ja armastusega, nagu ennustavad Piibli inspireeritud laulusalmid:
”Jumal, anna oma kohtupidamine kuningale .. Ta mõistku õiglast kohut viletsale rahvale, ta päästku vaesed ja purustagu survajad! Tema päevil õitseb õige ja valitseb suur rahu, kuni enam ei ole kuud! Ta valitseb merest mereni ja Frati jõest ilmamaa otsani! Sest tema kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa ja selle, kel pole abimeest! Ta säästab nõrka ja vaest ja päästab vaeste hinge!” (Laul 72:1, 4, 7, 8, 12, 13).
Kurjadel inimestel ei lubata Jumala uues maailmas elada, nagu on tõotatud teises piiblisalmis: ”Kurjad hävitatakse; aga kes Jehoovat ootavad, need pärivad maa! Natuke aega, ja õelat ei ole enam; sa vahid tema aset, aga teda pole kuskil! Ent alandlikud pärivad maa ja tunnevad rõõmu suurest rahust!” (Laul 37:9—11).
Siis tervendatakse kõik kuulekad inimesed, ka hauast ülesäratatud, nii vaimselt kui füüsiliselt. Lõpuks peegeldavad kõik inimesed täiuslikult Jumala olemust. Viimaks ometi ei pea me enam nii kõvasti pingutama, et teha seda, mis on õige. Kaob ka ebakõla elamise soovi ja praeguse surma paratamatuse vahel! See on tõesti meie armastava Jumala kindel tõotus: ”Surma ei ole enam” (Ilmutuse 21:4; Apostlite teod 24:15).
Ära siis kunagi lakka püüdlemast teha seda, mis on õige. Järgi Jumala manitsust: ”Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust.” Piibel nimetab seda elu Jumala uues maailmas ”tõeliseks eluks” (1. Timoteosele 6:12, 19).
Loodetavasti hakkad sa mõistma Piiblis väljendatud tõde: ”Jehoova on Jumal! Tema on meid teinud ja tema omad me oleme.” Selle tõe mõistmine on tähtis samm selles suunas, et olla kõlblik elama Jehoova uues, armastuse ja õigluse maailmas (Laul 100:3; 2. Peetruse 3:13).
[Väljavõte lk 11]
Piibel nimetab elu Jumala uues maailmas ”tõeliseks eluks”. (1. Timoteosele 6:19)
[Pilt lk 9]
Murdes läbi Jumala seaduste kaitsva piirde, on inimesed kogenud hukatuslikke tagajärgi
[Pilt lk 10]
Jumala valitsuse all saab inimkond elada uues, rahuküllases maailmas