Miniatuurväljaannete võluvas maailmas

”ÄRGAKE!” SUURBRITANNIA-KORRESPONDENDILT

INIMESI on ikka kütkestanud kõiksugused äärmused — kõrgeim mägi ja maja, sügavaim ookean ning pikim tunnel, kuid kas ka väikseim raamat? Jah, ka miniatuursed raamatud! Selliseid väljaandeid on trükitud miljoneid eksemplare kõikvõimalikel teemadel ja vähemalt 20 keeles. Kui sa pole nendega veel tutvunud, võid sa nende kohta praegu üht-teist teada saada.

Millist raamatut nimetatakse miniatuurväljaandeks? Sellist, mille piirlaius ja -kõrgus ei ületa 76 millimeetrit. Need mõõtmed hõlmavad kogu köidet, kuigi mõned pedantsed kollektsionäärid võtavad aluseks raamatu lehtede suuruse. Miks on aga selliseid miniatuurseid raamatuid trükitud?

Kunstiline külg

Vastupidiselt üldisele arvamusele on enamik miniatuurväljaandeid üsnagi loetavad. Seega võib miniatuurseid kalendreid, klassikalisi teoseid, romaane, näidendeid, sõnaraamatuid ja pühasid kirjutisi ilma vaevata kaasas kanda ning kasutada. Kuigi aastaid tagasi oli see nende tillukeste köidete omamise peamine põhjus, on tänapäeva kollektsionäärid huvitatud rohkem ühest teisest miniatuurväljaannete küljest — oskuslikust trüki- ja köitekunstist.

Et kavandada ja valmistada trükikirja, mis oleks loetav nii luubiga kui ka ilma luubita, tuli trükkalitel ületada palju tehnilisi raskusi. Nende töö tulemusel valmisid imeilusad raamatud. Kuid puhaste ning selgete trükilehekülgede saamiseks andsid oma oskustega panuse ka paberi- ja trükivärvivalmistajad.

Pärast seda, kui raamat on trükitud, see köidetakse; ja köidetud miniatuurväljaanded võivad olla ülimalt kaunid. Meistri osavust on näha ka tillukestes kaantes, millel on nahaaplikatsioonid, kuld- ja hõbefiligraanid, kilpkonnakilbid või mis on kaunistatud emailiga. Mõned kaaned on kaetud siidi või velvetiga, kaunistatud tikandite või isegi pärlite ja tsekiinidega, ning mõnedel raamatutel on kaitseümbrised, mis aitavad neid paremini säilitada.

Graveerijad, kes illustreerisid tekste, tegid uskumatult detailseid pilte, mis katsid paberilehest tihtipeale vähem kui 25 ruutmillimeetrit! Üks näide sellest on dr. Samuel Johnsoni, inglise leksikograafi portree 368-leheküljelises raamatukeses ”Bryce’s Thumb English Dictionary”, mis on trükitud 1890. aastatel; teine illustratsioon on Shakespeare’i teose ”Richard III” tiitellehel, pühendatud 1909. aastal inglise näitlejanna Ellen Terryle.

”Bibliothèque Portative du Voyageur” on Pariisis välja antud miniatuursete raamatute kogu, mida Napoléon Bonaparte olevat sõjakäikudel kaasas kandnud. Selle 49 köidet prantsuse klassikast hoitakse nahkkaantega karbis, mis suletuna suure raamatukausta moodi välja paistab.

Pöidlapiiblid

Mitte kõik pöidlapiiblid pole tingimata tervikpiiblid. Mõni neist on vaid Uus Testament. Teised on kokkuvõtted Piibli jutustustest või sisaldavad kogu Piibli ajalugu lühendatud kujul (umbes 7000 sõna) ning need olid mõeldud just lastele lugemiseks. Nad kannavad selliseid pealkirju nagu ”Miniatuurne Piibel” (”The Bible in Miniature”), ”Püha Piibli ajalugu” (”The History of the Holy Bible”) ja ”Lastepiibel” (”The Child’s Bible”).

Kust sai pöidlapiibel (inglise keeles Thumb Bible) endale nime? Tõenäoliselt sellest, et taoline Piibel on vaid veidi suurem kui inimese pöidlaots. Kuid raamat ”Three Centuries of Thumb Bibles” ütleb, et see nimetus võidi välja mõelda pärast seda, kui Inglismaad külastas kuulus Ameerika kääbus Charles Stratton, keda tuntakse rohkem kindral Tom Thumbi nime all. Seda väidet toetab fakt, et Tom Thumb käis 1844. aastal Inglismaal ning nime ”pöidlapiibel” näib olevat esmakordselt kasutatud 1849. aastal Londonis.

Ebatavalised pühakirjaköited

Väikeste Piiblite hulka kuulub ka omapärane sõrmepikkune Uus Testament (”The Finger New Testament”), mis läks trükki sajandivahetusel. See on vaid 3 sentimeetri laiune ja 9 sentimeetri kõrgune — sõrmepikkune, ning sellest ka nimi. Kuna see on aga üle 76 millimeetri kõrgune, pole see tegelikult miniatuurväljaanne, kuigi seda on üldiselt miniatuursete Piiblite hulka liigitatud. Selle väikese teose 4 punkti kõrgune trükikiri on kristallselge ning paljudele ka ilma luubita kergesti loetav.

Harukordne eksemplar on ”The Illustrated Bible”, kus on poeem ”Raudtee taevasse”. See oli trükis rohkem kui 50 aastat Suurbritannia raudteede ehitamise alguspäevil. Poeemi autor kasutas raudteede teemat kaheleheküljelises poeemis, mille pealkiri on ”Juhin sind teisele teele”. Teise tee all mõeldakse Jeesust Kristust, Jehoova Poega. See poeem lõppeb sõnadega: ”Mu poeg, ütleb Jumal, oma süda mulle anna sa. Rong lahkub muidu, rutta sa.”

Teine ebatavaline raamat on ”My Morning Counsellor” aastast 1900. Seal on igaks päevaks piiblitekst ning iga kuu algab Jumala nime mingisuguse vormiga. Veebruarikuu juures on näiteks ”Jehoova-Šalom”. Nii see raamat kui ka varemmainitud ”The Illustrated Bible” näitavad seda, et sada aastat tagasi kasutasid inimesed Suurbritannias Jumala nime Jehoova.

Milline on kõige väiksem raamat?

Sajandite vältel on paljud väljaanded pretendeerinud väikseima trükitud raamatu nimele. Esimese paikapidava väitega oli tegemist aastal 1674, mil trükiti C. van Lange imeväikese kirjaga raamat ”Bloem-Hofje”. Teose ”Miniature Books” kirjelduse kohaselt on see ”sõrmeküüne suurune” ning see raamat püsis tippsaavutusena enam kui 200 aastat.

Dante kuulus teos ”La Divina Commedia” trükiti 2 punkti kõrguse trükikirjaga, mida peetakse väikseimaks trükikirjaks, mida üldse on kasutatud, ning mis on palja silmaga vaevu loetav. See raamat valmistati Itaalias Padovas 1878. aastal. Selle raamatu 30 lehekülje trükkimiseks kulus terve kuu ning iga uue trükivormi jaoks oli vaja uut trükitüüpi. Hoolimata sellest trükiti seda 1000 eksemplari.

Raamatute suuruse vähendamine jätkus. 1978. aastal Šotimaal Paislay’s asuvas Glenifferi trükikojas trükitud lastelauluraamat ”Three Blind Mice” sai ”maailma väikseimaks raamatuks”. Samad trükkalid trükkisid 1985. aastal sellest väljaandest veelgi väiksema lastelauluraamatu ”Old King Cole!”, mille trükiarv oli 85. Iga koopia suurus oli millimeeter korda millimeeter. Lehekülgi pidi keerama nõelaga!

Louis Bondy kirjelduse kohaselt on need imetillukesed raamatud ”vaevu suuremad kui tolmukübemed” ning see annab tunnistust kirjeldamatust kannatlikkusest ja meisterlikkusest. Muidugi aga ei täida need tillukesed raamatud miniatuurväljaannete algset eesmärki, mis seisnes nende raamatute lugemises ja kasutamises.

Nende armsate miniatuurväljaannete toredaid kollektsioone võib näha muuseumides ning paljud neist on ka eraisikute käes. Kui sa peaksid kunagi nende kütkestavate tillukeste raamatutega tutvuma, pea meeles, et nendega tuleb hoolikalt ümber käia. Nad on tõepoolest kunstiteosed!

[Kast/pilt lk 14]

Fotomehaaniline vähendus

Kõige väiksema Uue Testamendi on trükkinud David Bryce Šotimaal Glasgow’s 1895. aastal. See on 1,6 sentimeetri laiune ja 1,9 sentimeetri kõrgune ning ainult 0,8 sentimeetri paksune! Kuidas oli üldse võimalik sellist väljaannet trükkida? ”See trükk on suurepärane ja selge ning on saadud fotomehaanilise vähendamise teel,” selgitab Louis Bondy raamatus ”Miniature Books”. Sada aastat tagasi, mil fotograafia oli veel lapsekingades, polnud see sugugi väike saavutus.

Sama meetodit kasutades trükkis David Bryce ka terviklikke pöidlapiibleid. Need, kel on raske sellist väikest trükikirja lugeda, võivad kasutada Piibli kaante vahele pandud väikest luupi. Luubi abil on võimalik lugeda, kui vaid kannatlikkust jätkub!

On tähelepanuväärne, et fotograafiliselt vähendatud väljaannete trükiprotsess osutus kasulikuks ka Jehoova tunnistajatele, kui nad Teise maailmasõja ajal natside ning hiljem kommunistide tagakiusamise all kannatasid. Siin pildil on näha sel menetlusel trükitud piiblilist õppevahendit. Tikutopsi peidetuna toimetati see salaja tunnistajatele, kes olid natslikus koonduslaagris.

Tikutopsi peidetuna toimetati see salaja koonduslaagrisse

[Pilt lk 13]

Need raamatud on küll miniatuursed, kuid neid saab lugeda

[Pilt lk 15]

Miniatuurväljaannete kollektsioon