Naiste diskrimineerimine

LÄÄNE-AAFRIKAS ostab ärimees üheksa-aastase lapse. Aasias maetakse vastsündinu elusalt kõrbeliiva. Ühel idamaal sureb väike lapsuke — mitte kellelegi vajalikuna ja ilma hooleks jäetuna — orbudekodus nälga. Kõiki neid tragöödiaid seob üks ühine nimetaja: ohvrid olid tüdrukud. Neid peeti üleliigseteks, sest nad olid naissoost.

Need pole mitte erandjuhtumid. Aafrikas müüakse orjadeks tuhandeid tüdrukuid ja noori naisi, mõnikord vaid 15 dollari eest. Ja teadete kohaselt müüakse või sunnitakse hakkama prostituudiks igal aastal sadu tuhandeid nooreohtu tütarlapsi, neist suurem jagu Aasias. Mis veelgi hullem, mitme maa rahvastikuandmetest nähtub, et umbes 100 miljonit tüdrukut on ”kadunud”. Ilmselt on selle põhjuseks abort, lapsetapp või lihtsalt tüdrukute hooletusse jätmine.

Pikka aega — juba sajandeid — on naistesse paljudes maades niimoodi suhtutud. Ja mõnes kohas on see tänini nõnda. Mispärast? Sest neis riikides väärtustatakse rohkem poeglapsi. Seal mõeldakse, et poeg võib jätkata perekonnaliini, saada omandi pärijaks ja eakate vanemate eest hoolt kanda, sest tihtilugu ei anta neis riikides vanuritele mingit riiklikku pensioni. Aasias on käibel ütlus ”Tüdruku kasvatamine on nagu naabri aias taime kastmine”. Tütar kasvab suureks, läheb abiellumise tõttu kodunt minema või müüakse prostituudiks ning seetõttu on temast eakate vanemate eest hoolitsemisel vähe abi, kui üldse.

Leppigu piskuga

Vaesuses virelevates riikides on seesuguse hoiaku tagajärjeks see, et tütred saavad vähem toitu, vähem arstiabi ja vähem koolitust. Ühes Aasia riigis leidsid uurijad, et tüdrukutest olid alatoidetud 14 protsenti, samas kui poistest vaid 5. Mõnel maal tuuakse arsti juurde kaks korda rohkem poisse kui tüdrukuid, öeldakse ÜRO Lastefondi (UNICEF) aruandes. Ja üle 40 protsendi noortest naistest Aafrikas ning Aasia lõuna- ja lääneosas on kirjaoskamatud. ”Arengumaades valitseb kohutav sooline apartheidipoliitika,” kurtis kadunud Audrey Hepburn, endine UNICEFi saadik.

See ”sooline apartheidipoliitika” ei kao tüdrukute täisikka jõudmisega. Naise osaks on sageli vaesus, vägivald ja lakkamatu töörügamine — sel lihtsal põhjusel, et ta on naine. Maailmapanga president selgitas: ”Naised teevad kaks kolmandikku kogu maailma tööst. [—] Siiski teenivad nad vaid ühe kümnendiku kogu maailma sissetulekutest ja neile kuulub vähem kui üks protsent kogu maailma eraomandist. Nad on vaeseimad maailma vaeste hulgas.”

Vastavalt ÜRO aruandele on neist 1,3 miljardist maailma elanikust, kes virelevad äärmises vaesuses, üle 70 protsendi naised. ”Ja asi läheb üha hullemaks,” lisatakse aruandes. ”Viimase kahekümne aasta jooksul kasvas täielikus vaesuses elavate maanaiste hulk ligi 50 protsenti. Järjest rohkem kannatavad vaesuse all just naised.”

Rõhuvast vaesusest veelgi hullem on vägivald, mis teeb nii paljude naiste elu õnnetuks. Arvestuste kohaselt on sada miljonit tüdrukut, peamiselt Aafrikas, sandistatud suguelundite ümberlõikamisega. Vägistamine on laialt levinud vägivallavorm, mis piirkonniti ametlikes dokumentides peaaegu üldse ei kajastu, kuigi uuringud näitavad, et mõnel maal vägistatakse iga kuues naine tema elu jooksul. Sõjad puudutavad ühtemoodi nii mehi kui naisi, ent enamik põgenikke, kes on sunnitud oma kodu maha jätma, on naised ja lapsed.

Emad ja pere toitjad

Perekonna eest hoolitsemise koorem lasub sageli rohkem ema õlul. Tõenäoliselt on tema tööpäevad pikemad ning tihti on tema ka ainus, kes ülalpidamist hangib. Mõnes Aafrika maapiirkonnas on peaaegu pooltes peredes perekonnapeaks naine. Paiguti on ka Läänemaailmas märkimisväärselt suure osa perede eesotsas naine.

Peale selle teeb naine, iseäranis arengumaades, traditsiooniliselt ära mitmed kõige vaevarikkamad tööd, nagu vee ja küttepuude tassimine. Metsade hävitamise ja liigkarjatamise tagajärjel on see muutunud hulga raskemaks. Mõnedes põua all kannatavates riikides kulub naisel iga päev vähemalt kolm tundi küttepuude otsimiseks ja neli tundi vee toomiseks. Ja alles kui kõik see vaev on nähtud, saab ta asuda nende tööde kallale, mida temalt kodus või põllul oodatakse.

On selge, et riikides, kus vaesus, nälg või rahutused on igapäevased, kannatavad nii mehed kui naised. Kummatigi on naiste kannatused ebaproportsionaalselt suured. Kas selline olukord üldse kunagi muutub? Kas on mingit reaalset väljavaadet, et kord hakatakse naisi kõikjal kohtlema lugupidavalt ja hoolivalt? Kas naised saavad oma olukorra parandamiseks ise midagi ette võtta?

[Kast/pilt lk 5]

Tüdrukprostituudid — kes on süüdi?

Igal aastal müüakse või sunnitakse prostitueerima hinnangute kohaselt miljon last, kellest enamik on tüdrukud. Araya,a kes on pärit Kagu-Aasiast, jutustab, mis juhtus osa tema klassiõdedega. ”Kulvadeest sai prostituut, kui ta oli kõigest 13. Ta oli tore tüdruk, kuid ta ema jõi end sageli täis ja mängis pokkerit, nii et tal polnud aega oma tütre eest hoolitseda. Ema õhutas Kulvadeed meestega raha teenima, ja ei kulunud kuigi palju aega, kui ta töötaski prostituudina.”

”Sivun, üks teine minu klassi õpilane, on pärit riigi põhjaosast. Ta oli alles 12-aastane, kui vanemad ta pealinna prostituudina teenima saatsid. Ta pidi töötama kaks aastat, et teenida tasa vanemate sõlmitud lepingus määratud summa. Sivun ja Kulvadee ei ole erandlikud — 5 minu 15 klassiõest said prostituudiks.”

Sivuni ja Kulvadee taolisi neide on miljoneid. ”Seksitööstus on hiiglaslik turg, millel on omad liikumapanevad hoovad,” kurdab Wassyla Tamzali UNESCO-st (ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon). ”Neljateistaastase tüdruku müük on muutunud nii üldlevinuks, et see ei üllata enam kedagi.” Ja kui need tüdrukud on kord seksiorjusesse müüdud, on neil peaaegu võimatu oma ostuhinda tasa teenida. Manju, kelle isa müüs ta ära 12-aastasena, oli pärast seitse aastat prostituudina töötamist ikka veel võlgu umbes 300 (USA) dollari suuruse summa. ”Ma ei saanud midagi teha — olin justkui lõksus,” seletab ta.

AIDSist pääseda on tüdrukutel peaaegu sama raske kui neid orjastavatest kupeldajatest. Kagu-Aasias korraldatud uuringu käigus leiti, et 33 protsenti lapsprostituutidest olid nakatunud AIDSi põhjustavasse viirusesse. Niikaua kui see viie miljardi dollariline prostitutsiooniäri õitseb, on tõenäoline, et tüdrukute kannatused ei lõpe.

Kes on selle jõletu pahe jätkumises süüdi? On selge, et neil, kes tüdrukuid prostituutideks ostavad või müüvad, lasub suur osa süüst. Ent hukkamõistu väärivad ka need jälgid mehed, kes tüdrukuid oma suguliste ihade rahuldamiseks ära kasutavad. Kui poleks seesuguseid pahelisi mehi, ei oleks ka tütarlastest prostituute.

[Allmärkus]

[Pilt]

Igal aastal sunnitakse umbes miljon nooreohtu tütarlast prostitueerima

[Kast/pilt lk 6]

Naise tööpäev Kesk-Aafrikas

Naine tõuseb kell kuus hommikul ning valmistab enesele ja kõigile pereliikmetele hommikusöögi, mida viimased söövad keskhommiku paiku. Pärast lähedasest jõest vee tassimist suundub naine oma maalapile, mis võib asuda tunnise jalgsimatka kaugusel.

Kuni neljani pärastlõunal ta kõplab, rohib ja kastab maad, tehes ainult väikese pausi, et süüa seda kasinat toitu, mida ta ühes on võtnud. Kaks viimast tundi, mil päike veel üleval on, kuluvad puude lõikamiseks ja manioki või muude mugultaimede kogumiseks perele, ning kogu selle kraami tassib naine koju.

Tavaliselt jõuab ta koju päikeseloojangu aegu. Nüüd tuleb valmistada õhtusöök ja see töö võib nõuda kaks tundi või enamgi. Pühapäev kulub kohalikus jões pesupesemiseks ja kui pesu on kuiv, siis tuleb see ka triikida.

Harva juhtub, et mees kõike seda ränka tööd hindab või naise soovitusi kuulda võtab. Tal pole midagi selle vastu, et puid maha võtta või metsa alustaimestikku põletada, et naine saaks maa istutamiseks ette valmistada, kuid see on ka enam-vähem kõik, mida mees teeb. Vahetevahel viib ta lapsed jõe äärde end pesema ja käib mõnikord jahil või kalal. Suurem jagu päeva aga läheb mööda teiste külameestega juttu puhudes.

Kui mehel niipalju jõukust on, toob ta mõne aasta pärast koju uue, noorema naise, kes nüüd tema kiindumuse osaliseks saab. Esimene naine peab aga ikka edasi töötama, kuni tervis üles ütleb või ta sureb.

Aafrika naiste õlul on ränk töökoorem