Mil määral võib teadust usaldada?
”ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT
ENAMIK inimesi suhtub teadusesse tõelise imetlusega, pidades silmas selle paljusid saavutusi, olgu tegu meditsiini, tehnika, kommunikatsiooni või mõne muu valdkonnaga. Vaevalt on teaduslikud avastused jätnud puutumata ühegi tänapäeva inimese elu. Paljud teadlased on pühendanud teadusele kogu oma elu, ning ausameelsed teaduslikud püüdlused elukvaliteedi parandamiseks on igati kiiduväärt. Kirjanik Tony Morton ütleb isegi, et ”teadus on kahtlemata üks nüüdisaegse tsivilisatsiooni peamisi tugisambaid”.
Ent mistahes eluvaldkonna tõelise väärtuse hindamiseks on tarvis tasakaalukust, ja teadus pole selles suhtes mingi erand. Et meil võiks olla selline tasakaalukas hoiak, vaadelgem, mida ütles üks teine kirjanik, kes teaduse rolli meie elus mitte nii heldelt ei kiida. Lewis Wolpert kirjutab oma raamatus ”Teaduse ebaloomulik loomus” (”The Unnatural Nature of Science”): ”Uuringud kinnitavad, et teadusesse suhtutakse suure huvi ja imetlusega ning et seoses sellega valitseb ebarealistlik uskumus, nagu võiks see lahendada kõik probleemid; samas aga suhtuvad mõningad sügava hirmu ja vaenulikkusega. [—] Teadusega tegelejaid peetakse külmadeks, anonüümseteks ja hoolimatuteks tehnikameesteks.”
Teaduse tõus
Alati, kui teaduseksperimendid on seotud murranguliste avastustega, on olemas riskimoment. Ent sedamööda, kuidas uued avastused osutavad, et risk on ära tasunud, kasvab üldsuse usaldus teaduse vastu. Mingil määral aga on teadus möödunud edu paistes mõnuledes läinud aina julgema riski peale välja, ning hulk inimesi oma aukartuses ja vaimustuses on hakanud pidama teadust inimkonna hädade imerohuks. Selle tagajärjel on paljud seostanud sõnad ”teadus” ja ”teaduslik” absoluutse tõega.
Väljaandes ”American Studies” täheldatakse: ”Alates 1920-ndatest ja iseäranis 1930-ndatest aastatest andis valges laborikitlis teadlane tarbijatele objektiivse kinnituse selle kohta, et üks toode on ”teaduslikult” oma konkurentidest üle. Ühes ajakirja ”Nation” 1928. aasta juhtkirjas kurdetakse, et ”lause, mis algab sõnadega ”teadus ütleb”, teeb tavaliselt lõpu mistahes vaidlusele seltskondlikul koosviibimisel või aitab müüa mistahes kaubaartiklit alates hambapastast kuni külmkapini”.”
Ent kas teadus on alati ja ilmtingimata absoluutse tõe sünonüüm? Kogu ajaloo jooksul on teaduslikel avastustel olnud tulihingelisi vastaseid. Mõnedel esitatud vastuväidetel polnud mingit alust, teised näisid olevat hästi põhjendatud. Galilei avastused näiteks tekitasid raevu katoliku kirikus. Ja teaduslikud teooriad inimese päritolu kohta kutsusid esile vaenulikke reaktsioone nii teaduslikel kui piiblilistel põhjustel. Niisiis pole midagi üllatavat, et igal uuel teaduslikul avastusel on omad poolehoidjad ja vastased.
Ladina vanasõna ütleb: ”Teadusel [ehk teadmisel] pole muid vastaseid kui võhikud.” Ent see ei pea enam paika, sest teadust rünnatakse praegu rohkem kui kunagi varem — ja ründajad ei ole mitte võhikud. Nüüd paistab, et varem kõigutamatuks peetud teaduse on sihikule võtnud mõningad selle endised toetajad. Üha kasvav hulk teaduse jüngreid on saanud n.-ö. selle kriitikuteks, kohtunikeks ja hukkamõistjateks. Võimsad teadustemplid on pahatihti muutunud võitluse tallermaaks. Selle täbara olukorra üks põhjusi on mõningate akadeemikute varasemad pettused ja korruptsioon, mis nüüd on päevavalgele tulnud.
Seepärast küsitakse sagedamini kui eales varem: kas teadust võib alati usaldada? Järgmises artiklis tuuakse välja põhjusi, miks kasvav hulk inimesi selle küsimuse endale esitab.
[Väljavõte lk 4]
Kas teadus on alati absoluutse tõe sünonüüm?