Vene ajakirjandus kiidab Jehoova tunnistajaid
JEHOOVA TUNNISTAJATE Venemaa harubüroohoonete pühitsemine toimus 1997. aasta 21. juunil. Sellesse kompleksi kuuluvad seitse eluhoonet, suur kuningriigisaal, söögisaal ning suur ehitis bürooruumide ja laoruumiga. See asub ligikaudu 40 kilomeetrit Peterburist loodes, Solnetšnoje alevis.
Programmi kuulama kutsutud ajakirjanike kaudu sai pühitsemine laialdase avaliku tähelepanu osaliseks. Üks ajakirjanik kirjutas rohkem kui veerandmiljonilise tiraažiga Moskva ajalehes ”Literaturnaja gazeta”: ”Esmamulje seda nähes oli: just nii tulebki ehitada!” (Vaata pilte lk. 16, 17.)
Ajakirjanik Sergei Sergijenko selgitas: ”Kõik on siin tehtud usklike endi kätega: ehitajad olid peamiselt soomlased, rootslased, taanlased, norralased ja sakslased. Puhtad telliskividest teed; niidetud muruplatsid; ilusate kivist katuste, hiigelsuurte akende ning klaasustega ehitised — selline näeb välja Jehoova tunnistajate Venemaa regionaalse usuorganisatsiooni administratiivkeskus.”
Moskvast, mis asub büroost rohkem kui 650 kilomeetri kaugusel kagus, kutsuti pühitsemisele ajakirjanikke ning neile pakuti ka transporti. Neile tehti hoonetes ekskursioon ning pärast seda vastati nende küsimustele ja serveeriti suupisteid. Hr. Sergijenko kirjutas oma tähelepanekutest:
”Tunnistajad on tagasihoidlikud ja vähenõudlikud [———] Tuntud vene vanasõna ümber sõnastades ”elavad tunnistajad [oma kodus] nagu Jehoova selja taga”. [———] Tunnistajad, kes on alati lahked kõikide inimeste vastu, hoolitsevad muidugi kõige rohkem oma usuvendade eest.”
S. Dmitrijevi kirjutatud artikkel ilmus ajalehes ”Moskovskaja Pravda”, mille igapäevane tiraaž on 400000. Oma artiklis pealkirjaga ”Omaenda maailma saab ehitada ainult omaenda kätega” selgitas ta:
”Pärast seda, kui Jehoova tunnistajate usuorganisatsioon Venemaal [1991. aastal] legaliseeriti, tuli päevakorrale ka nende peakorteri ehitamine. Otsides ehitusplatsi Moskva lähedalt, said nad ootamatult teada, et müüa on Peterburi lähedal asuva endise pioneerilaagri territoorium. Maa ostetigi ning algas ehitustöö. [———]
Poolteist aastat tagasi, 1996. aasta 1. jaanuaril, sai Solnetšnoje alevis asuv keskus usuorganisatsiooni ametlikuks harubürooks. Juuni keskel avanes Moskva ajakirjanike grupile võimalus peatuda mõnda aega Peterburis, jõudmaks selgusele, kes siis ikkagi on need Jehoova tunnistajad.”
Milline oli hr. Dmitrijevi vastus? ”Nad on inimesed, nagu kõik teisedki.” Ometi on nad teistsugused, nagu ta märkis oma artikli lõpus: ”Nad elavad omavahel rahus ning kõigi teistega rahus. Kas see on unistus? Jah. Kuid ometi nii see on.”
Üks teine Moskva ajakirjanik, Maksim Jerofejev, kirjutas artikli ajalehes ”Sobesednik”, mille tiraaž on üle 300000, märkides: ”Selles väikeses ühiskonnas rajaneb kõik järgmisel põhimõttel: kedagi ei sunnita tööd tegema, ometi teevad kõik tööd.”
Pärast harubüroo koordinaatori Vassili Kalini korteri kirjeldust märkis hr. Jerofejev: ”Meie kahtlustavate reporterite salk tahtis näha ka mõningaid teisi kortereid, mille nad ise välja valisid. Teiste elanike korterid ei erinenud suuruse ega mööbli poolest oluliselt Vassili Kalini tagasihoidlikust korterist.”
Üks teine reporter, Anastasija Nemets, kirjutas artikli ”Elada rahus enesega”. Ajalehes ”Vetšernjaja Moskva” oli selle pealkirja all järgmine alapealkiri: ”Seda õpivad inimesed ebatavalises alevis väljaspool Peterburi”.
Kirjeldades harubüroo hoonete asukohta ja välimust, kirjutas ta: ”Ümberringi on metsad ja aasad. Soome laht pole kaugel. Siin on korralikud euroopa stiilis ehitatud majakesed, puhtaks pühitud telliskiviteed ja õiekirjud lillepeenrad.
Ärifirmad ehitavad selliseid väikelinnasid vene uusrikastele. Kuid selles alevis elavad üsna tagasihoidliku sissetulekuga inimesed .. Nad elavad hästi, ja mis peamine, nad elavad koos kui sõbrad. Seal on vaid umbes 350 inimest igast maailma nurgast; seal võib kuulda eri keeli — hispaania ja portugali keelest soome ning rootsi keeleni.
Põhiliselt on see omaette väike ühiskond: alevis on oma tootmisruumid, remonditöökojad, kus on võimalik valmistada kõike, mida see suur mitmekeelne pere vajab; neil on isegi oma kliinik.”
Pühitsemine Solnetšnojes oli tõepoolest rõõmus sündmus 42 maalt tulnud 1492 kohalviibijale. Paljud neist olid vanemad kristlased, kes olid teeninud aastakümneid, mil kuulutustöö oli veel keelu all. Kas sa suudad kujutleda seda suurt hämmastust ja rõõmu, mida kogesid need kaua aega tões olnud kristlased, kui neile tehti ekskursiooni neis kaunites hoonetes, mis asuvad sellel pargitaolisel 6,9 hektari suurusel maa-alal? Võib mõista, miks see neile vaid unenäona tundus.
[Pildid lk 18]
Ajakirjanikud ekskursioonil büroohoonetes
Küsimustele vastamine