Lindude rände saladuste jälil

ÄRGAKE! HISPAANIA-KORRESPONDENDILT

VANA laul jutustab, kuidas pääsukesed pöörduvad tagasi iidse San Juan Capistrano misjonikiriku juurde San Juan Capistranos Californias. Öeldakse, et eranditult iga aasta 19. märtsil lähevad nad oma sealsetesse pesapaikadesse tagasi.

Euroopa pääsukesed järgivad samasugust ajakava. Ühes hispaania rahvapärases ütluses kuulutatakse ette, et alates 15. märtsist saab jälle pääsulaulu kuulda.

Põhjapoolkeral on maarahvas alati tervitanud pääsukese, traditsioonilise kevadekuulutaja tagasitulekut. Sealjuures on uudishimulikud inimesed mõistatanud, kus pääsukesed oma talve võiksid olla veetnud. Mõnede arvates olid nad talveuinakus. Teised oletasid, et nad läksid kuu peale — mõningate arvutuste kohaselt lendasid nad sinna kaks kuud. Üks Rootsi peapiiskop väitis 16. sajandil, et pääsukesed talvituvad tihedalt üksteise vastu liibunult vee all, järvede ja soode põhjas. Tema traktaadis oli isegi pilt kalamehest, kes tirib võrku, mis on pääsukesi täis. Nii eriskummalised kui need lood ka ei tundu, on tõde osutunud peaaegu sama imeliseks kui väljamõeldisedki.

Sel sajandil on ornitoloogid rõngastanud tuhandeid pääsukesi. Väike, kuid tähelepanuväärne protsent neist rõngastatud lindudest on leitud nende talvituspaikadest. Nii uskumatu kui see ka näib, leiti Inglismaalt ja Venemaalt pärit pääsukesed üheskoos talvitumas kodust tuhandete kilomeetrite kaugusel — Kagu-Aafrika kaugeimas tipus. Mõned nende Põhja-Ameerika liigikaaslased lendavad koguni Argentinasse ja Tšiilisse kaugel lõunas. Ent pääsukesed pole ainukesed linnud, kes taolise määratu pika rännu ette võtavad. Lõunapoolkeral talvitub sadu miljoneid põhjapoolkera linde.

Ornitoloogid olid hämmastunud, saades teada, et nii väike lind nagu pääsuke teeb läbi 22500-kilomeetrise edasi-tagasi rännu, enne kui ta järgmisel kevadel samasse pesapaika naaseb. Kui saadi teada, kuhu pääsukesed lähevad, kerkis aina uusi keerukaid küsimusi.

„Pääsuke, miks jätad oma pesa?”

Mis sunnib lindu teisele poole maakera rändama? Ehk nagu Hispaanias öeldakse: „Pääsuke, miks jätad oma pesa?” Kas külma pärast või selleks, et toitu leida? Kahtlemata ei ole vastuseks saabuvad talveilmad, vaid vajadus leida piisavalt toitu, sest paljud väiksed linnud ei rända, kuigi neil on raske külma talve üle elada. Kuid lindude ränne ei ole lihtsalt toiduotsinguil edasiliikumine. Erinevalt inimestest ei jää linnud ootama, kuni ajad raskeks lähevad, et alles siis mujale siirduda.

Teadlased on jõudnud selgusele, et rändetung vallandub päeva lühenedes. Kui päev hakkab sügisel lühemaks jääma, muutuvad vangistatud linnud rahutuks. See on nii ka siis, kui valgusefekt kunstlikult esile kutsutakse ja linnud on uurijate juures üles kasvanud. Ka vaatab puuris peetav lind instinktiivselt sellesse suunda, mille ta rändelennu ajal võtaks. On ilmne, et tung asuda rändelennule teatud kindlal ajal aastas ja kindlas suunas on kaasasündinud.

Kuidas leiavad linnud oma pikal rändeteel õige liikumissuuna? Paljud neist rändavad nii päeval kui ööl üle ookeanide ja kõrbete, kus pole ühtki orientiiri. Mõnede liikide noorlinnud rändavad omapäi, ilma kogenud vanalindude abita. Mingil kombel püsivad nad tormidele ja külgtuultele vaatamata oma rändeteel.

Navigeerimine — eriti suuri ookeane ja kõrbeid ületades — ei ole mitte mingil juhul hõlbus. Läks tuhandeid aastaid, enne kui inimene seda teha oskas. Christoph Kolumbus poleks kindlasti eales söandanud reisida nii kaugele üle ookeani, kui ta käsutuses poleks olnud selliseid navigatsioonivahendeid nagu astrolaab ja magnetkompass.a Ja ikkagi näitasid just linnud tema esimese merereisi lõpul talle teed Bahama saartele. Muistsete meresõitjate kombel muutis ta kurssi ja suundus edelasse, kui nägi maismaalinde selles rändesuunas lendavat.

Et püsida kindlal kursil ja määrata geograafiline asukoht, läheb tarvis navigatsioonisüsteemi. Lihtsalt öeldes, on vaja teada, kus oma sihtkoha suhtes asutakse ja mis suunas tuleb minna, et sinna jõuda. Meie, inimesed, ei ole võimelised tulema selle ülesandega toime, omamata abivahendeid, kuid linnud ilmselt on. Kannatlikult ja vähehaaval on teadlased kogunud andmeid, mis heidavad valgust sellele, kuidas linnud määravad kindlaks õige lennusuuna.

Mõningad vastused

Kirjatuvidest on saanud eelistatud „katsejänesed” teadlastele, kes on otsustanud paljastada lindude rände saladusi. Kannatlikele tuvidele on pandud ette mattklaasidega „prille”, et nad ei saaks näha konkreetseid orientiire. Teiste seljale on kinnitatud magneteid, et nad ei saaks orienteeruda Maa magnetvälja järgi. Mõnedele anti isegi uimasteid, kui neid viidi lahtilaskmispunkti, tagamaks seda, et marsruut poleks neile tuttav. Nutikad tuvid said igast üksikust takistusest üle, kuigi teatud takistused üheskoos ei võimaldanud neil edukalt tagasi pöörduda. On selge, et linnud ei sõltu vaid ühestainsast navigatsioonisüsteemist. Mis meetodeid nad siis kasutavad?

Katsetes, kus kasutati tehispäikest ja -öötaevast, selgus, et linnud on võimelised päeval orienteeruma päikese järgi, öösel aga tähtede järgi. Aga kuidas on lugu siis, kui taevas on pilves? Linnud püsivad oma rändeteel ka Maa magnetvälja abil, otsekui oleks neil sisemine kompass. Et samasse pesapaika või tuvilasse tagasi jõuda, peavad nad ka suutma tunda ära tuttavaid orientiire. Lisaks on uurijad saanud teada, et linnud on häälte ja lõhnade suhtes palju tundlikumad kui inimesed — kuigi ei teata, mil määral linnud seda võimet navigeerimisel kasutavad.

„Lennukaardi” saladus

Kuigi tänu sellisele uurimistööle on saadud palju teada selle kohta, kuidas linnud on võimelised lendama suunda kaotamata, on üks keerukas küsimus veel lahendamata. Üks asi on omada usaldusväärset kompassi, kuid kojujõudmiseks läheb tarvis ka kaarti — esiteks selleks, et määrata kindlaks oma asukoht, ja teiseks, et leida parim rändetee.

Milliseid „lennukaarte” linnud kasutavad? Kust nad teavad oma asupaika, kui nad on viidud tundmatusse kohta sadade kilomeetrite kaugusele kodupaigast? Kuidas nad määravad kindlaks parima rändetee, kui neil ei paista olevat mingeid kaarte ega suunaviitasid, mis neile teed juhataksid?

Bioloog James L. Gould ütleb, et linnu „orienteerumisvaist paistab jäävat loomade käitumise kõige raskemini selgitatavamaks ja kõige köitvamaks saladuseks”.

Saladuse taga on mõistus

On täiesti selge, et lindude ränne on instinktiivne käitumisviis. Paljud linnuliigid on geneetiliselt programmeeritud teatud aegadel aastas rändama ning neil on edukaks orienteerumiseks vajalikud kaasasündinud oskused ja vaistud. Kust on need instinktiivsed võimed pärit?

On arukas järeldada, et selline instinktiivne tarkus võib olla pärit vaid targalt Loojalt, kes oskas „programmeerida” lindude geneetilise koodi. Jumal esitas patriarh Iiobile mõtlemapaneva küsimuse: „Kas sinu mõistuse abil kull lendab kõrgele, laotab oma tiibu lõuna poole?” (Iiob 39:26).

Uurinud sada aastat ulatuslikult lindude rännet, on uurijad hakanud linnu tibatillukest aju hindama. Teinud kindlaks peamised rändeteed, võivad teadlased vaid imeks panna, milliseid uskumatuid vahemaid mõned linnud läbivad. Sugupõlv sugupõlve järel lendavad miljonid rändlinnud kevadel ja sügisel maakera ühest paigast teise. Nad orienteeruvad päikese järgi päeval ja tähtede järgi öösel. Pilves ilmaga kasutavad nad Maa magnetvälja, ning nad õpivad kiiresti tundma ära tuttavaid maastikumärke. Võimalik, et nad orienteeruvad ka lõhnade või infrahelilainete abil.

Kuidas nad oma reise „kaardistavad”, jääb saladuseks. Me teame, kuhu kõik pääsukesed lähevad, aga me ei tea, kuidas nad sinna jõuavad. Igal juhul võime sügisel pääsukesi parvedesse kogunemas nähes lihtsalt peatuda, et imetleda nende rände võimalikuks teinud Jumala tarkust.

[Allmärkus]

[Kast lk 16]

Rändlindudest maailmameistrid

Rändepikkus. Üks randtiir rõngastati 1966. aasta suvel Suurbritannias Põhja-Walesis. Sama aasta detsembris ilmus ta — mis on ka täiesti loomulik — Uus-Lõuna-Walesisse Austraalias. Kuue kuuga oli ta lennanud üle 18000 kilomeetri. Paistab, et taoline suursaavutus on randtiirude puhul üsna tavapärane. Aasta jooksul lendavad mõned neist reeglipäraselt korra ümber maakera.

Kiirus. Tundrarüüdid on oletatavasti kiireimad rändlinnud. Mõned neist lindudest on ületanud Alaska Aleuudi saarestiku ja Havai vahelise 3200 kilomeerti laiuse ookeani kõigest 35 tunniga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 91 kilomeetrit tunnis!

Vastupidavus. Ühed Põhja-Ameerika metslauljalased, kes kaaluvad kõigest 20 grammi, on silmapaistvaimad maratonilendajad. Rännates Lõuna-Ameerikasse, lendavad nad peatumata kõigest kolme ja poole päevaga 3700 kilomeetrit üle Atlandi ookeani. Kui tuua sarnase erakordse vastupidavuse võrdluseks inimene, siis peaks ta läbima peatumata 1900 kilomeetrit kiirusega 24 kilomeetrit tunnis. Ka on selline lend kaalujälgijate unistus, sest lind kaotab sel ajal peaaegu poole oma kehakaalust.

Täpsus. Lisaks pääsukesele on ka valge-toonekurg (ülal pildil) oma täpsuse poolest kuulus. Prohvet Jeremija on kirjeldanud valge-toonekurge kui lindu, kes „teab oma seatud aega” ja oma „tulemisaega” (Jeremija 8:7). Siiani lendab igal kevadel Iisraelist läbi peaaegu pool miljonit valge-toonekurge.

Navigeerimisvõime. Pruun-tormiliugurile on kodu üle kõige. Suurbritannias pesast võetud emaslind lasti vabaks umbes 5000 kilomeetri kaugusel Ameerika Ühendriikides Bostonis. Ta ületas Atlandi ookeani kaheteistkümne ja poole päevaga ning jõudis kodupaika enne lennupostiga saadetud kirja, kus toodi ära üksikasju tema vabakslaskmisest. Saavutus oli veelgi hämmastavam seetõttu, et rände ajal ei lenda need linnud iialgi üle Põhja-Atlandi.

[Pilt lk 14]

Valge-toonekurg pöördub igal aastal täpselt oma pesa juurde tagasi

[Pilt lk 15]

Rändelennul sookured tüüpilises kolmnurkses riviahelikus

[Pildi allikaviide lk 13]

Foto: Caja Salamanca y Soria