Alpide kaunid rahvuspargid

”ÄRGAKE!” PRANTSUSMAA-KORRESPONDENDILT

MÄGIOJA kristallselge vesi, tuules tasaselt sahisevad lehed, pea kohal kõrguv pilvitu taevas ja puude vahelt läbitungivad päikesekiired. Selliste võrratute vaatepiltide ja häältega algab meie päev, kuid me oleme kindlad, et see on alles sissejuhatus suurepärasele päevale. Kus me oleme? Prantsusmaal Dauphiné’i Alpides Écrins’i rahvuspargis.

Ühes metsaäärses pargis, Ailefroide’is, on sissekäigu juures teadetetahvlid, mis näitavad, et mõned tegevused, nagu näiteks telkimine ja lõkke tegemine, on pargis keelatud. Meil palutakse igasugune prügi endaga koju kaasa võtta ning me märkame, et ka koeri pole lubatud siia tuua, kuna nad võivad siinseid loomi ehmatada ja häirida.

Nende eesmärk

Mida aga rahvuspark endast täpsemalt kujutab ja mis on selle eesmärk? Esimene neist, Yellowstone’i rahvuspark Ameerika Ühendriikides Wyomingi osariigis, rajati 1872. aastal. Sellest ajast peale on igal kontinendil palju rahvusparke avatud. Prantsusmaal on seitse rahvusparki, millest kolm asuvad Alpide kaarel, mis ulatub Prantsusmaalt Austriani. Euroopa esimene rahvuspark rajati 1914. aastal Graubündeni (Grisonsi) kantonis Šveitsis. Aastal 1922 avati Gran Paradiso rahvuspark Itaalias. Alpide kaarel on veel teisigi rahvusparke, nagu Berchtesgaden Saksamaal, Kõrg-Tauern Austrias, Stelvio Itaalias ja Triglav Sloveenias. Esimene rahvuspark Prantsusmaal oli Vanoise, mis rajati 1963. aastal.

Rahvusparkide põhifunktsioon on kaitsta kohalikku floorat ja faunat. Peab märkima, et on ka palju teisi täpselt samasuguse eesmärgiga parke, kuid neil ei ole rahvuspargi staatust. Nende hulgas on Vercorsi kohalik looduspark Prantsusmaal ja Karwendeli looduskaitseala Austrias. Rahvusparkidel on aga eriline staatus, mis annab nende inspektoritele teatavad õigused. Nad on volitatud trahvima inimesi, kes ei järgi pargi eeskirju. Näiteks Šveitsis võib koera parki toomine 500 Šveitsi franki (ligi 5000 kr) maksma minna.

Mõned võivad mõelda, et see on küll liig mis liig. Kuid keelud ja trahvid pole mitte ilmaaegu kehtestatud. Mõtle näiteks sellele. Kord Kagu-Prantsusmaal Ranniku-Alpides Mercantouri rahvuspargis olles ristusid meie teed väikese noore mägikitsega. Ta näis olevat omapead jäetuna ja täiesti abitu. Kuid me ei puudutanud teda, sest arvasime, et meie lõhna tõttu võib tema ema ta hüljata. Mõtle, mis oleks aga juhtunud, kui meil olnuks kaasas koer! Kui hirmunud see vaene mägikitseke oleks olnud, ja seda eriti veel siis, kui koer oleks haukuma hakanud.

Kas see tähendab, et inspektorid pole midagi muud kui vaid pargipolitseinikud? Ei, kindlasti mitte! Üks inspektor, keda kohtasime Mercantouri rahvuspargis, näitas meile kohta, kus mägikitsede kari oli äsja käinud ja oma jäljed värskele lumele jätnud. Ta näitas meile, mismoodi sõrad olid oma jäljed jätnud. See aitas meil aru saada, et peale pargis looduse tasakaalu säilitamise on inspektori töö informatsiooni anda ja õpetada.

Rikkalik loomastik

Edasi kõndides näeme eemal mäeveerul mägikitsi firniväljal, sõmerlumel, kepsutamas. Ka näeme rusustel nõlvadel kahte alpi ümisejat vallatlemas. Mõned neist ümisejatest on märkimisväärselt julged, nad lähenevad matkajatele, lootes toidupalukesi saada.

Mõningates alpiparkides elavad kaljukitsekarjad. Kõige rohkem on neid Gran Paradiso rahvuspargis Itaalias. Olime rõõmsad, kohates neist mõningaid ka Mercantouris. See lõunapoolne alpipark on loomade poolest rikas. Muflonid, üks liik mägilambaid, uitavad vabalt ringi, ning viimastel aastatel on ka hunte jälle näha olnud. Külastajad ei pea sellepärast veel kartma lööma, sest hundid söandavad vaid haruharva jalgradade lähedale tulla ning nad üritavad inimestest üldiselt eemale hoida. Vanasti uitasid Šveitsi Alpides ringi ka karud, kuid viimane neist, keda seal nähti, tapeti 1904. aastal. Lääne-Euroopas võib pruunkarusid leida Püreneedelt, Prantsusmaa ja Hispaania piirilt; Kantaabria mägedelt Põhja-Hispaaniast ja Abruzzo rahvuspargist Kesk-Itaaliast. Kuid Šveitsi rahvuspargis võid sa vahel hirvesoku möiratusi kuulda, sest neid on seal palju.

Peale suurte loomade pakuvad seal külastajatele silmarõõmu ka paljud väiksemad loomad, nagu näiteks kärbid ja valgejänesed, kelle karvkate talvel valgeks muutub, samuti rebased, ümisejad ja oravad. Neis piirkondades elutseb ka tohutult palju putukaid, kaasa arvatud imeilusad liblikad ning töökad sipelgad. Ka linnusõbrad ei pea pettuma. Kõrgel pea kohal võid sa märgata hõljumas kotkast ning Šveitsi, Vanoise’i ja Mercantouri rahvuspargis isegi habekotkast. Tihti võib kuulda ka rähni noka tüüpilist häält, kui ta putukaotsinguil puutüve toksib. Paljud küsivad, kuidas need mäeelanikud talvel Alpides hakkama saavad. Kuigi haiged ja vanad loomad ei pea neis karmides tingimustes vastu, on need loomad selle keskkonnaga hästi kohastunud.

Alpiinne floora

Ka taimed on parkides kaitse all. Järelikult ei tohi korjata ka lilli, kaasa arvatud ilusaid krookusliiliaid, mis meie teed ääristavad. Võib-olla imestad sa, miks. Mõningad taimed, nagu kuulsad eedelveissid, alpi karukellad, rododendronid, mägijumikad ja mõned emajuure varieteedid, on haruldased ning neid on vaja väljasuremisohu eest kaitsta. Lillede mitmekesisus on tõepoolest muljetavaldav.

Looduse ilu on nähtav ka puudest, mis parke kaunistavad. Sügisel ehivad metsa euroopa lehise kuldsed toonid. Alpi seedermänd näib aga trotsivat talve külmasid ning on aasta ringi toidulauaks linnule, keda tuntakse pähklimänsakuna. See lind kogub männiseemned oma keelealusesse pauna ning peidab need siis kuskile tulevasteks päevadeks. Seda tehes aitab ta männil levida sinna, kuhu see muidu ei satuks. Pole kahtlustki, et võiksime terve päeva meid ümbritsevat ilu jälgida. Kui aga tahame mägionni jõuda, peame edasi minema.

Jätkame teed ning jõuame varsti raskemale teelõigule. Näib, nagu mägikitsed lausa ootaksid meid metsas, ning meil õnnestub neist mõned fotod teha. Kui me neile aga läheneme, põgenevad need kaunid olevused, kuna meie liginemine neid ilmselt hirmutab. Me tuletame meelde Jumala imelist tõotust, mis on kirjas Jesaja 11:6—9: ”Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter magab kitsekese kõrval; vasikas, noor lõukoer ja nuumveis on üheskoos ning pisuke poiss ajab neid! Lehm ja karu käivad karjamaal, nende pojad magavad üheskoos [—] Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel.” Me tunneme rõõmu selle üle, et varsti saab kogu maast tohutult suur pargitaoline paradiis, kus inimesed ja loomad elavad koos üksteist kartmata.

[Pilt lk 13]

Mägikits oma kodus Prantsusmaa Alpides

[Pilt lk 14]

Ettevaatlik ümiseja Vanoise’i rahvuspargis Prantsusmaal

[Pilt lk 14]

Kotkas Mercantouri rahvuspargis Prantsusmaal

[Pilt lk 15]

Mägikitsed ronimas Prantsusmaa Alpides

[Pilt lk 15]

Noor mägikits

[Pilt lk 16]

Rododendron

[Pilt lk 16]

Varretu keelikurohi

[Pilt lk 16]

Alpi kurekell

[Pilt lk 16]

Kaljukits

[Pilt lk 17]

Krookusliilia

[Pilt lk 17]

Kirju liilia

[Pilt lk 17]

Alpi ogaputk

[Pilt lk 17]

Ümiseja