Mees, kes avas ukse maailma — Vahitorni VEEBIRAAMATUKOGU

Mees, kes avas ukse maailma

”ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

KUI inimesed esimest korda Kuu peale läksid, teadsid nad matemaatilise täpsusega, kuhu nad lähevad ja kuidas nad sinna saavad. Samuti võisid nad Maaga ühendust pidada. Kui aga Fernão de Magalhãesia viis väikest puulaeva, millest enamik olid 21 meetrit pikad, seega võrreldavad tänapäeva poolhaagise pikkusega, 1519. aastal Hispaaniast lahkusid, purjetasid nad teadmatusse. Peale selle olid nad ka muust maailmast täiesti ära lõigatud.

Magalhãesi meresõidud kuuluvad kõigi aegade kõige vapramate ja julgemate merereiside hulka ning need on mälestus suurte geograafiliste avastuste ajastust — julguse ja kartuse, rõõmujoovastuse ning tragöödia, Jumala ja mammona ajast. Mingem siis tagasi umbes aastasse 1480, mil Fernão de Magalhães Põhja-Portugalis sündis, ning heitkem pilk sellele tähelepanuväärsele mehele, kes avas ukse maailma, ning tema ajaloolistele reisidele.

Kuningakoja paažist kartmatuks meremeheks

Kuna Magalhãesi perekond on aadlisoost, kutsutakse noor Fernão vastavalt tavale kuningakotta paažiks. Peale hariduse omandamise kuuleb ta selliste meeste nagu Christoph Kolumbuse endi käest nende kangelastegudest (Kolumbus oli ju äsja naasnud Ameerikast, kuhu ta oli läinud otsima läänepoolset mereteed kuulsatele Vürtsisaartele Indoneesias). Varsti unistab noor Fernão päevast, mil ka tema võib kuulda oma pea kohal purjeriide plaksumist ning tunda oma näol tundmatute ookeanide veepritsmeid.

Kahjuks aga mõrvatakse 1495. aastal tema eestkostja kuningas João ning troonile asub hertsog Manuel, kes on küll huvitunud rikkusest, kuid mitte uurimisreisidest. Mõningatel põhjustel on Manuelile 15-aastane Fernão vastumeelne ning ta ignoreerib aastaid tema palveid merele minna. Kui aga Vasco da Gama Indiast vürtside laadungiga tagasi tuleb, tunneb Manuel suure rikkuse lõhna. Lõpuks, aastal 1505, annab ta Magalhãesile loa merele minna. Magalhães asub Portugali armaadaga teele Ida-Aafrika ja India poole, et haarata vürtsidega kauplemine araabia kaupmeestelt enda kätte. Pärast seda seilab ta teise sõjalise ekspeditsiooniga kaugemale idasse, Malaccasse.

Kokkupõrkes Marokos aastal 1513 saab Magalhães põlvest tõsiselt haavata. Seepärast lonkab ta elu lõpuni. Ta palub Manueli, et see tema pensioni suurendaks. Kuid vaatamata Magalhãesi hiljutistele kangelastegudele, ohvritele ja vaprusele pole Manueli vaenulikkus tema vastu mitte põrmugi vähenenud. Magalhães saadetakse minema ning ta peab elama nagu vaene aristokraat.

Kuid Magalhãesi elu kõige raskemal ajal külastab teda vana sõber, kuulus meresõitja João de Lisboa. Nad arutavad koos, kuidas jõuda Vürtsisaartele edela kaudu läbi el paso — väina, mis pidavat lõikama Lõuna-Ameerikat — ning edasi üle ookeani, mille Balboa hiljuti avastas, kui ta läbis Panama maakitsuse. Nad arvavad, et teisel pool seda ookeani asuvadki Vürtsisaared.

Magalhães igatseb nüüd teha seda, mis Kolumbusel korda ei läinud — leida orienti läänepoolne meretee, mida ta peab idapoolsest teest lühemaks. Kuid ta vajab rahalist toetust. Manueli viha ägedusest ikka veel haavunud, teeb Magalhães seda, mida Kolumbuski mõni aasta varem tegi — ta otsib toetust Hispaania kuningalt.

Kas Hispaania kuningas võtab teda kuulda?

Kaardid laiali laotatud, esitab Magalhães oma argumente noorele Hispaania valitsejale Carlos I-le, kes on väga huvitatud Magalhãesi läänepoolsest mereteest Vürtsisaartele, sest sellega saaks vältida portugallaste laevateedele sattumist. Lisaks sellele ütleb talle Magalhães seda, et Vürtsisaared võivad tegelikult asuda hoopis Hispaania, mitte Portugali territooriumil! (Vaata kasti ”Tordesillase leping”.)

Carlos jääb nõusse. Ta annab Magalhãesile viis vana laeva, mida on vaja ekspeditsiooniks remontida, teeb ta laevastiku admiraliks ning lubab talle kojutoodud vürtside pealt saadavast kasumist teatava osa. Magalhães asub kohe tööle. Kuna aga kuningas Manuel püüab tema ettevõtmist kavalalt saboteerida, kulub üle aasta, enne kui laevastik on lõpuks valmis ajaloolisele retkele minema.

”Ajaloo suurim merereis”

1519. aasta 20. septembril asuvad Lõuna-Ameerika poole teele ”San Antonio”, ”Concepción”, ”Victoria” ja ”Santiago” (suuremast väiksemani), järgides Magalhãesi lipulaeva ”Trinidadi”, mis on suuruselt teine laev. 13. detsembril jõuavad nad Brasiiliasse ning Pão de Açúcari ehk ”suhkrupea” mäe võimsa pilgu all sisenevad nad kaunisse Rio de Janeiro lahte, et remontida seal laevu ja varuda toitu. Siis jätkavad nad teekonda lõunasse, paiga poole, mida tänapäeval Argentinana tuntakse, otsides kogu aeg el paso’t, raskestileitavat läbipääsu teise ookeani. Vahepeal lähevad aga päevad aina külmemaks ning nähtavale ilmuvad jäämäed. Lõpuks, 1520. aasta 31. märtsil, otsustab Magalhães talvituda külmas San Juliáni sadamas.

Reis on nüüd kestnud kuus korda kauem kui Kolumbuse esimene Atlandi ületamine — ja ikka veel pole näha ühtegi väina! Distsipliin on langenud nagu San Juliáni temperatuur, ning mehed, kaasa arvatud mõned kaptenid ja ohvitserid, igatsevad minna koju. Pole siis sugugi üllatav, et tõstetakse mässu. Kuid Magalhães suudab kiire ja otsustava tegutsemisega mässu maha suruda ning kaks mässu eestvedajat tapetakse.

Võõraste laevade lahes viibimine äratab loomulikult suurtes ja tugevates kohalikes elanikes uudishimu. Külalised, kes tunnevad end nende hiiglaste kõrval kääbustena, panevad sellele maale nimeks Patagoonia hispaaniakeelse sõna järgi, mis tähendab ”suuri jalgu”, ning see nimi on alles tänapäevani. Veel näevad nad seal ”merihunte, kes suuruse poolest vasikaid meenutavad, ning musta-valgekirjuid hanesid, kes vee all ujuvad ja kalu söövad ning kellel on sellised nokad nagu varestel”. Nagu sa kindlasti juba arvasid, olid need hülged ja pingviinid!

Polaarlaiustel võib jääda ootamatute tugevate tormide kätte, ning enne talve möödumist kannatab laevastik oma esimest kaotust — ja selleks on väike ”Santiago”. Õnneks aga pääseb meeskond laevahukust eluga. Vaevarikkalt liiguvad lakkamatutest jäistest tuultest pekstud neli allesjäänud laeva kui tillukesed tiivulised ööliblikad lõuna poole veel külmematesse vetesse — kuni saabub 21. oktoober. Läbi lainepritsmete ja lörtsi purjetades on kõikide pilgud suunatud läänepoolsele avausele. On see el paso? Jah, lõpuks ometi! Nad pöörduvad ning sisenevad väina, mis hiljem Magalhãesi väinaks nimetatakse! Kuid isegi see triumf on vaid hetkeline. ”San Antonio” kaob ettekavatsetult saarte rägastikku ning pöördub tagasi Hispaaniasse.

Kolm allesjäänud laeva, mida ümbritsevad tuulised fjordid ja lumitunud mäetipud, rühivad visalt läbi lookleva väina. Lõuna pool näevad nad loendamatuid tulesid, mis paistavad tõenäoliselt indiaanlaste laagriplatsidelt, ning seepärast panevad nad sellele maale nimeks Tierra del Fuego, Tulemaa.

Raske katsumus Vaiksel ookeanil

Pärast viit piinarikast nädalat jõuavad nad ookeani, mis on nii rahulik, et Magalhães nimetab selle Vaikseks ookeaniks. Mehed palvetavad, laulavad kiidulaule ja tähistavad oma võitu kahuripaukudega. Kuid nende eufooria ei kesta kaua. Neid ootab ees häda, mis on suurem kui kõik eelnevad, sest ilmneb, et nad pole mingisugusel väikesel merel, nagu nad arvanud olid. Meri ei lõppe ega lõppe ning mehed muutuvad aina näljasemaks, nõrgemaks ja haigemaks.

Vapper itaallane Antonio Pigafetta peab päevikut. Ta kirjutab: ”Kolmapäev, 28. november 1520, .. jõudsime Vaiksesse merre, kus olime ilma toiduvarusid täiendamata kolm kuud ja kakskümmend päeva .. Sõime ainult vanade kuivikute puru, mis oli täis tõuke ja haises rottide roojast .., ning vesi, mida me jõime, oli kollane ja haises. Me sõime ka veisenahku .., saepuru ning rotte, mille eest maksime pool tukatit tükist, kuid isegi nendest ei piisanud meile.” Samal ajal, kui karged passaattuuled paisutavad nende purjeid ning selge vesi loksub nende laeva all, vaevlevad mehed maas skorbuudi käes. Üheksateist meest sureb selleks ajaks, mil nad 1521. aasta 6. märtsil Mariaani saartele jõuavad.

Kuid saarte elanike vaenulikkuse tõttu ei õnnestu neil enne edasi purjetamist sealt peale vähese värske vee midagi muud saada. Lõpuks, 16. märtsil, märkavad nad Filipiini saari. Viimaks ometi saavad kõik mehed korralikult süüa, puhata ning oma tervist ja jõudu taastada.

Unistuse kokkuvarisemise tragöödia

Sügavalt usklik Magalhães pöörab seal paljusid kohalikke elanikke ja nende valitsejaid katoliku usku. Tema innukus saab talle aga saatuslikuks. Ta sekkub suguharudevahelisse tülli ning ründab vaid 60 mehega umbes 1500 pärismaalast, arvates, et amb, musket ja Jumal toovad talle võidu. Kuid selle asemel surmatakse hoopis tema ning paljud ta mehed. Magalhães on siis umbes 41-aastane. Ustav Pigafetta kurdab: ”Nad tapsid meie eeskuju, valguse, lohutaja ja ustava juhi.” Mõne päeva pärast tapavad varemalt sõbralikud pealikud umbes 27 ohvitseri, kes vaid laeva ohutuse järele vaatasid.

Magalhães suri talle tuttavates vetes. Mitte kaugel lõuna pool asuvad Vürtsisaared, läänes Malacca, kus ta oli võidelnud 1511. aastal. Mõned ajaloolased arvavad, et ta purjetas pärast Malacca lahingut Filipiinidele, ning sel juhul sõitis ta tõesti ümber maakera, muidugi mitte ühe reisi jooksul. Ta oli sõitnud Filipiinidele nii idast kui ka läänest.

Hädad ähvardavad koduteel

Kuna järele on jäänud vaid käputäis mehi, pole enam võimalik kolme laevaga edasi sõita, seepärast uputavad nad ”Concepcióni” ning purjetavad kahe allesjäänud laevaga oma sihtkohta — Vürtsisaartele. Pärast seda, kui laevad on vürtse täis laaditud, lähevad kaks laeva lahku. Kuid portugallased võtavad laguneva ”Trinidadi” meeskonna kinni ning vangistavad nad.

Endise mässaja Juan Sebastián de Elcano valduses olev ”Victoria” saab aga põgenema. Hoidudes kõikidest sadamatest peale ühe, riskeerivad nad, minnes portugallaste mereteed pidi ümber Hea Lootuse neeme. See, et nad toiduainete varumiseks peatusi ei tee, läheb neile aga kalliks maksma. Kui nad 1522. aasta 6. septembril Hispaaniasse jõuavad, on nende lahkumisest kulunud kolm aastat ning elus on veel vaid 18 haiget ja kurtunud meest. Ometi on nad vaieldamatult esimesed ümbermaakerasõitjad. Ning de Elcanost on saanud kangelane. Nii uskumatu kui see ka pole, katab ”Victorial” olev 26 tonnine vürtsilaadung täielikult kogu ekspeditsiooni kulud!

Magalhãesi nimi jääb ajalukku

Aastaid ei tunnustata Magalhãesi tema ajalooliste saavutuste eest. Hispaanlased, keda mõjutavad mässumeelsete kaptenite jutud, mustavad tema nime, öeldes, et ta oli karm ning asjatundmatu. Portugallased nimetavad teda reeturiks. On kahju, et pärast tema surma kadus logiraamat, mille ilmselt hävitasid need, kelle tegusid see paljastanud oleks. Kuid tänu visale Pigafettale, ühele neist 18 ümbermaakerasõitjast, ning umbes 5 muule ekspeditsiooniliikmele on meil vähemalt mingilgi määral ülestähendusi sellest traagilisest, kuid harukordsest reisist.

Aja möödudes muutus arvamus Magalhãesist ning tänapäeval tunnustatakse teda selle eest, milleks tal kaheldamatult õigus on. Tema nime kannab väin, samuti Magalhãesi pilved — kaks lõunapoolkeral asuvat udulaikudena nähtavat galaktikat, mida esimesena märkas tema meeskond — ja kosmosesond Magalhães. Ka maakera suurim ookean, Vaikne ookean, on saanud oma nime tänu Magalhãesile.

”Järgmine samavõrd suure tähtsusega reis toimub alles 447 aastat hiljem, mil ”Apollo 11” Kuu pinnale laskub,” kirjutab Richard Humble raamatus ”The Voyage of Magellan”. Miks oli see reis nii tähtis? Esiteks tõestas see seda, et Ameerika ei ole osa Aasiast ega asu isegi selle lähedal, nagu oli arvanud Kolumbus. Teiseks, ühepäevase erinevuse ilmnemine kuupäevades reisi lõpus näitas rahvusvahelise kuupäevaraja vajalikkust. Lõppeks, nagu ütleb teaduskirjanik Isaac Asimov, näitas see, et Maa on kerakujuline. Seoses viimatimainituga näitas Magalhães praktikas seda, mida Piibel on öelnud juba 2250 aastat (Jesaja 40:22; võrdle Iiob 26:7). Kahtlemata oleks selle teadmine valmistanud rõõmu nii sügavalt usklikule mehele, kes avas ukse maailma.

[Allmärkus]

a Tema ladinakeelne nimi oli Ferdinandus Magellanus.

[Kast lk 14]

Tordesillase leping

Seoses uute tohutult suurte maa-alade avastamisega sõlmisid Portugal ja Hispaania kokkuleppe, et jagavad omavahel uute maadega kauplemise ning nende üle valitsemise õiguse. Paavstide Aleksander VI ja Julius II juhatusel tõmbasid nad pikisuunalise joone läbi maa-ala, mis on tänapäeval tuntud Brasiiliana. Joonest ida pool avastatud alad pidid saama Portugalile, ülejäänud Hispaaniale. Magalhães tegi rumalalt, rääkides Portugali kuningale Manuelile, et kui see piir tõmmatakse läbi pooluste maakera teisele poole, võivad Vürtsisaared tegelikult Hispaania valdusesse jääda. See siiras mõte, mis põhines tolle aja üldlevinud arvamusel, et Vaikne ookean on palju väiksem, tõi talle tuliseid etteheiteid. On irooniline, et Magalhães tõestas ise, et tal polnud õigus. Kuid see arvamus andis talle lisapõhjusi taotleda Hispaania kuninga toetust.

[Kast/pilt lk 15]

Vanaaja meremehe katsumused

Madruse elu polnud mingisugune idülliline lõbureis, seda eriti pikkadel avastusreisidel, mis kestsid tihtipeale aastaid. Siin on vaid mõningad näited sellest, milline oli meremehe saatus.

• Haletsusväärselt kitsad magamiskohad ja privaatsuse puudumine.

• Tihti julm karistamine sõltuvalt kapteni tujust.

• Skorbuut ja C-vitamiini puudusest tulenev surm.

• Surma võisid tuua laevahukk, nälg, janu, ilmastikutingimused või päriselanikud.

• Düsenteeria või kõhutüüfus mustast ja roiskunud joogiveest.

• Toidumürgitus riknenud, ussitanud toidust.

• Näljaste rottide hammustustest põhjustatud rotihammustuspalavik.

• Tüüfus, mida levitasid pesemata kehal või riietes kubisevad täid.

• Elusana kojupääsemise võimalus oli tavaliselt 50 protsenti.

[Allikaviide]

”Century Magazine”

[Kaart/pildid lk 16, 17]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Magalhãesi reis aastatel 1519—1522

⇦••• Teekond □ Algus ja lõpp

Magalhãesi väin

Magalhães tapeti Filipiinidel

Reisi viimane osa, mida juhtis Juan Sebastián de Elcano

[Allikaviited]

[Pilt lk 16]

Fernão de Magalhães

[Pilt lk 16]

Esimesena ümber maakera sõitnud laev ”Victoria”. Magalhãesi viiest laevast oli see suuruselt neljas ning seal oli 45 meest. Laev oli 21 meetrit pikk

[Pildid lk 17]

Navigatsioonivahendid: tunnikell mõõtis aega, astrolaab määras, millisel laiuskraadil asub laev