Müra — nüüdisaja nuhtlus
”ÄRGAKE!” SUURBRITANNIA-KORRESPONDENDILT
”Üks suuri stressoreid elus.” (Makis Tsapogas, Maailma Tervishoiuorganisatsiooni nõustaja)
”Saastetegur, mille eest pole Ameerikas pääsu.” (”The Boston Sunday Globe”, USA)
”Meie aja kõige hullem saastetegur.” (”Daily Express”, London, Inglismaa)
NÄHTAMATU, lõhnatu, maitsetu, käegakatsutamatu. MÜRA, see tänapäevase linnaelu painaja, reostab nüüd ka maapiirkondi.
Üks 16 aastat loodushääli salvestanud Ameerika loodusteadlane on leidnud oma töö üha raskema olevat. 1984. aastal tegi ta USAs Washingtoni osariigis uuringuid 21 paigas, kus ei kostnud müra vähemalt 15 minuti jooksul. Viis aastat hiljem oli seesuguseid paiku alles vaid kolm.
Paljudele maakera elanikele oleks kolmegi müravaba paiga leidmine päris raske. Jaapani 1991. aasta üleriigilisest aruandest selgus, et müra andis alust enamatele kaebustele kui ükski teine reostusliik. Londoni ajaleht ”The Times” nimetabki müra täiesti õigustatult ”praeguse elu suurimaks nuhtlusevitsaks”. Müra — olgu see koerade närvesööv ja lakkamatu haukumine, naabri maki möirgamine, autoalarmi või -raadio tüütu üürgamine — on muutunud igapäevaseks asjaks. Ometi pole mürareostus midagi uut. Sellel on pikk ajalugu.
Sugugi mitte uus probleem
Vältimaks liiklusummikuid, keelas Julius Caesar päevaajal Rooma kesklinnas sõidukiliikluse. Tema ja ta kaaslinlaste õnnetuseks tõi määrus kaasa ülimalt suure öise mürareostuse, ”kui puu- või raudrehvidega vankrid mürinal üle kivisillutise veeresid” (Lewis Mumford, ”The City in History”). Rohkem kui sajand hiljem kurtis poeet Juvenalis, et müra tõttu on roomlased määratud igavesse unetusse.
16. sajandiks oli Inglismaa pealinnast Londonist saanud kihav metropol. ”Esimene asi, mida enamik sissesõitnuid ilmselt tähele pani,” kirjutab Alison Plowden oma raamatus ”Elizabethan England”, ”oli lärm: tuhandest töökojast kostuv kolin ja haamrilöögid, vankrirataste mürin ja krigin, turule veetavate veiste ammumine, oma kaupa pakkuvate tänavamüüjate rämedad hõiked.”
18. sajand tõi kaasa tööstusrevolutsiooni. Masinamüra mõju hakkas ilmsiks saama, kui vabrikutöölistel tekkis kuulmiskahjustusi. Kuid isegi linnakodanikud, kes ei elanud vabrikute läheduses, kaebasid, et neil on aiva raskem rahu leida. Ajaloolane Thomas Carlyle otsis pelgupaika ühes ”vaikses toakeses” oma Londoni maja katusel, et pääseda kukkede kiremise, naabrite klaverimängu ja ligidase tänava liiklusmüra eest. Ajaleht ”The Times” teatab: ”Sellest polnud kasu.” Mispärast? ”Seal jälitas teda hulk uusi ärritavaid hääli, kaasa arvatud laevasireenide undamine ja vedurivilede huilgamine”!
Nüüdisajal laialt levinud saastetegur
Tänapäeva müravastased on suunanud oma protestid iseäranis lennujaamadele, kuna lennufirmad seisavad ägedalt vastu püüetele võtta vastu mürareostust piiravaid seadusi. Kas sellest, et Manchesteri lennujaamas Inglismaal kehtestati möödapääsmatu trahv igale õhkutõusvale ülehelikiirusega reisilennukile ”Concorde”, oli mingit abi? Ei olnud. Üks ”Concorde’i” kapten möönis, et lennuk teeb küll suurt müra, ent kui ta tõuseks õhku väiksema kütusekoormaga, vähendamaks mürataset, ei jõuaks ta Torontosse või New Yorki vahemaandumiseta.
Samavõrra problemaatiline on liiklusmüra vältimine tänavatel. Näiteks nähtub uurimustest, et Saksamaal rikub sedalaadi reostus 64 protsendi elanike rahu. Ning probleem üha süveneb; teadete kohaselt on mürareostus praegu tuhat korda suurem kui ajal enne ühiskonna motoriseerimist. Kreekast tulnud raportis öeldakse, et ”Ateena on üks mürarikkamaid linnu Euroopas ning sealne lärm on nii põrgulik, et kahjustab ateenlaste tervist”. Ka Jaapani keskkonnaamet täheldab liiklusmüra kasvutendentsi ning peab selle põhjuseks seda, et teedel sõidab järjest rohkem autosid. Väikese kiiruse juures on peamine müraallikas automootor, ent kui kiirus on üle 60 kilomeetri tunnis, teevad suurimat müra rehvid.
Kõige rohkem kaevatakse Suurbritannias olmemüra üle. Briti keskkonnameditsiini instituut märkis 1996. aastal, et lärmakate naabrite kohta esitatud kaebuste arv kasvas 10 protsenti. Instituudi esindaja ütles olukorra kommentaariks: ”Sellele on raske seletust leida. Üks tegur võib olla see, et suur pinge tööelus paneb inimesi nõudma suuremat rahu ja vaikust kodus.” Kahe kolmandiku kõigi 1994. aastal Suurbritannias esitatud kaebuste põhjuseks oli hilisõhtul mängiv muusika või automootorite, -alarmide ja -signaalide müra. Ent kui arvestada, et umbes 70 protsenti mürareostuse ohvreid kättemaksu kartuses kaebust üldse ei esitagi? Probleem on tõepoolest äärmiselt ulatuslik.
Pidades silmas laialdast müranuhtlust, üritavad keskkonnakaitseagentuurid suruda läbi mürareostust piiravaid seadusi. Näiteks Ameerika Ühendriikides on paikkonniti võetud vastu määrusi, mis piiravad mürarikaste aiatöömasinate kasutamist. Suurbritannias kehtestati uus seadus lärmakate naabrite vastu ning anti õigus teha kohapeal trahvi rahurikkumise eest ajavahemikus 23.00—7.00. Kohalikel võimuesindajatel on isegi õigus rahu rikkunud muusikariist konfiskeerida. Müra aga ei kao kuhugi.
Kuna mürareostus on tõepoolest süvenev probleem, võid täiesti õigustatult mõelda, mida saad sina kui ohver ette võtta. Ja kuidas müra tekitamist vältida? Kas kunagi saabub püsiv rahu ja vaikus? Vastuse leiad järgmistest artiklitest.