„Magus” lugu mesilastepidamisest
„Ärgake!” Kreeka-korrespondendilt
ÕRN koidukuma laotab oma kiired aeglaselt üle taeva. Varahommiku jaheduses ja hämus peatub kaubaveoauto vaikselt mäejalamil tee ääres. Nähtavale ilmuvad kaks vaevu märgatavat kuju, kindad käes, saapad jalas, puuvillased kaitseriided seljas ning näovarjuga laiaäärsed kübarad peas. Ettevaatlike, kuid kiirete liigutustega laadivad nad suurel hulgal puukaste veoautosse. On need kaks varast, kes said oma saagi kergelt kätte? Sugugi mitte, need on mesinikud, kes hoolitsevad oma kallihinnalise mesilasarmee eest ning on nüüd valmis alustama sõitu järgmisesse meetaimede asupaika.
Mesinikud on üks eriline rahvas, kes tunneb uhkust selle üle, et neil on ühtede samuti eriliste putukatega mõlemapoolsed kasulikud suhted. Meemesilane, kes on ehk majanduslikult kõige kasulikum putukas, valmistab omalt poolt mett ja vaha ning tolmeldab suurel hulgal eri põllukultuure. Ning inimesed, teenides elatist raske tööga, hoolitsevad omakorda mesilaste eest ja samal ajal ka armastavad neid väikseid olevusi ning „tunnevad neid läbi ja lõhki”, nagu üks neist ütles.
„Igapäevaste imetegijate” eest hoolitseja
Mesinikuks hakkamine võib näida lihtsana — muretsed hulga tarusid, mis on täis mesilasperesid, asetad need kohta, kus asuvad meetaimed, ning tuled siis mõne kuu pärast mett võtma. Nii lihtne see aga pole. Saamaks teada, mida see töö endast tegelikult kujutab, rääkisime Johni ja Mariaga, kes on kutsemesinikud ning kes rääkisid meile meeleldi oma meelistegevusest.
„Mesilasi pidades puutud iga päev kokku imedega,” täheldab John, kui ta nõjatub lahtise taru peale. „Ometi ei mõista keegi täpselt meemesilaste keeruka struktuuriga ühiselu, nende omavahelist kõrgeltarenenud suhtlemisoskust ja suurepäraseid tööharjumusi.”
Elukutselise mesilastepidamise ajaloo kohta ütleb John, et vanasti hävitasid mesinikud meevõtmise ajal mesilaspered, kes elutsesid puuõõntes ning teistes õõnsustes. Kuid 1851. aastal avastas ameerika mesinik Lorenzo Lorraine Langstroth, et mesilased jätavad meekärgede vahele umbes 6-millimeetrised vahed. Seega võis kasutusele võtta inimeste tehtud puust tarud, kus kärjeraamide vahele on jäetud samasugused vahed. Nüüd sai võimalikuks ilma mesilaspere hävitamiseta võtta tarust raamid välja, et sealt mett ning vaha saada.
„Selleks et edukalt mesilasi pidada,” jätkab John, „pead sa oma mesilasperesid tõeliselt armastama. Oled oma mesilastele justkui isa eest ning ma arvan, et nad saavad sellest aru ja käituvad vastavalt sellele. Sinust saab ka nende arst, hoolitseja ning toitja rasketel talvistel aegadel.”
Maria lisab: „Hea mesinik võib mõista nii mõndagi vaid ühest pilgust tarusse, kus on tavaliselt 8000—80000 mesilast. Kui oled kogenud mesinik, võid pelgast suminast taru avades öelda, kas mesilasperega on kõik korras, on ta produktiivne ja „rõõmus” või on ta näljas, jäänud „orvuks”, kuna mesilasema on surnud, või häirib teda mõni ebameeldiv asi ja palju, palju muud.”
Eduka mesinduse võtmetegurid
„Mesinik peab hoolega valima, kuhu ta oma tarud paigutab, see on vägagi tähtis,” selgitab John. „Me näeme kõvasti vaeva, et leida lillevälju, kust mesilased toitu saaksid.
Mesinik võib otsida kohti, kus leidub apelsini- ja pärnaõisi, et tema mesilasperedel tegevust jätkuks. Suvel ja sügisel on mesilastel männi- ja kuuserikastel aladel kerge valmistada hea kvaliteediga punakat mett, mis läheb hästi kaubaks. Õitsevatelt nõmm-liivateeväljadelt saab parimat mett, mida mesinikud meekuningaks kutsuvad. Mesilased koguvad saaki ka valgelt ristikult, kollastelt mesikatelt ja lutsernilt.”
Kaine mõistus on aga kõige tähtsam. Maria selgitab: „Kui asetame tarud mägismaale, on kasulikum panna need mäejalami lähedale. Siis võivad mesilased lennata ülesmäge õisi täis puudele ning pärast seda koos saagiga ilma vaevata allpool asuvatesse tarudesse tagasi. Kui tarud asuksid puudest kõrgemal mäenõlval, väsitaks see mesilasi ning mõjuks halvasti mesilaspere produktiivsusele.”
„Iga mesinik mõistab, kui tähtis osa on mesilasemal selles, et mesilasperes valitseks heaolu ning et see oleks produktiivne,” ütleb John, kui ta hoiab äärmiselt ettevaatlikult üht raami, mille keskel asub noore mesilasema kupp. „Tarudes, kus on vähe järeltulijaid ning mett, tuleb mesilasema hävitada ning teisega asendada. Kõige rohkem mett saab noorte mesilasemadega mesilasperedest. Kui tahame saada uusi mesilasperesid, võtame terve kahekorpuselise taru, mis mesilastest kihab, ning eraldame ülemise ja alumise kasti. Ühes neist on juba mesilasema, teise paneme noore paaritunud mesilasema. Lillede õitsemise ajal muneb uus mesilasema mune, täites nii taru noorte töömesilastega.”
Kui kaua mesilane elab? Meile öeldakse, et töömesilase eluiga on pöördvõrdeline tema töökusega. Suvel, mil mesilane otsib lilli umbes 15 tundi päevas ja lendab kiirusega ligikaudu 21 kilomeetrit tunnis, elab ta ainult kuus nädalat. Talvel, kui mesilastel on vähem füüsilist koormust, kuna nad töötavad ainult kaks või kolm tundi päevas, võivad nad elada isegi mitu kuud.
Mitmekesised saadused
Kui rääkida mesindusest, tuleb kahtlemata esimesena meelde mesi. Seda magusat kleepuvat vedelikku valmistavad töömesilased nektarist. Aastas saab kaubanduslikul eesmärgil peetud tarust keskmiselt 29 kilogrammi mett. Vaha on teine hinnaline mesilase tegevuse kõrvalsaadus. Kärge saab kasutada pea viis-kuus aastat. Selleks ajaks on ta värv muutunud tumedaks, sest seal elutsevad mitmesugused mikroobid ja parasiidid, ning see tuleb välja vahetada. Vanu meekärgi töödeldakse nende vaha pärast. Keskmiselt saadakse iga meetonni kohta 9—18 kilogrammi vaha.
Mesilasema, töömesilased ja lesed saavad kasvuks vajaminevaid valke, vitamiine, mineraalaineid ning rasva peamiselt õietolmust, millest ka mõningad inimesed peavad lugu kui heast looduslikust ravimist, mis aitab paljude haiguste puhul. Aastas saab seda tarust umbes viis kilogrammi. Taruvaik on aine, millega mesilased tihendavad oma taruseinu ning kapseldavad sissetungijaid, kes on väljaviskamiseks liiga suured.
Otseselt või kaudselt sõltub üks neljandik toidust, mida me tarbime, meemesilase suutlikusest taimi tolmeldada. Õunte, mandlite, arbuuside, ploomide, pirnide, kurkide ning paljude marjade saamine sõltub mesilaste tolmeldamisest. Sama on lugu ka mitmesuguste seemneviljadega: porgandite, sibulate ning isegi päevalilledega. Ka liha- ning piimatooted on seotud mesilastega, kes tolmeldavad lutserni, mis on toiduks kariloomadele.
„Instinktiivselt targad”
„Arvan, et enamik mesinikke usub Jumalat,” ütleb Maria, tuletades meile meelde meie võimetust selgitada mesilaste keerulise struktuuriga kooselu, hämmastusttekitavat kompleksse ühiselu arengut, nende suurepärast orienteerumisoskust ja omavahelist suhtlemist. Paljud inimesed, kes mesilasi uurivad ja nende eest hoolitsevad, panevad selle kõik meeleldi nende ’instinktiivse tarkuse’ arvele; sellised instinktid on neile heldekäeliselt andnud meie Suur Looja Jehoova Jumal. (Võrdle Õpetussõnad 30:24, UM.)
[Kast/pildid lk 26]
Lillelt sinu lauale
1 Korjemesilane külastab lille ja kogub nektarit
Kui mesilane lille külastab, kogub ta sellelt nektarit oma meepõide, mis on söögitoru laiendus. Meepõie täitmiseks peab mesilane külastama 1000 kuni 1500 õit
2 Tarus pannakse nektar hoiule meekärge
Tarusse tagasi tulles laseb korjemesilane oma meepõie sisu välja noore töömesilase suhu. Siis paneb töömesilane nektari kärjekannu ning valmistab nektarist mett
3 Mesinik võtab mett
Kuuma noaga kaabib ta iga raami kärjekannudelt vahakaane. Pärast seda paneb ta raamid meevurri, mis eraldab neist mee tsentrifugaaljõuga
4 Mesi pannakse purkidesse või eraldi portsjonitesse
Meepurgi sildil on kirjas, millistelt taimedelt on mesilased mee korjanud. Kui purk on läbipaistev, võid mee värvuse järgi selle kvaliteeti kontrollida
5 Mesi on sinu tervisele kasulik!
Mesi on kergesti seeditav ja see muudetakse kiiresti energiaks. Teadaanded näitavad, et seda võib kasutada ka põletushaavade ja paljude teiste pindmiste haavade ravimiseks