Ooperiteater džunglis
„Ärgake!” Brasiilia-korrespondendilt
LENNUKIAKNAST välja vaadates näeme, kuidas viivad oma veed kokku kaks jõge: liivakarva Solimões ja mudapruun Rio Negro. Kokku saades segunevad nad täielikult alles kümme kilomeetrit allavoolu jõudes. Seal läheduses, Brasiilia osariigi pealinnas Manauses, lennuk maandubki.
„Meil on siin kahte sorti ilma,” ütlevad Manause elanikud. „Vihma sajab kas iga päev või kogu päev.” Kuid vihm ei sega siinset 1,5 miljonit asukat selles kontrastide linnas ringi sagimast. Kui oleme möödunud laiu avenüüsid raamistavatest kõrgtehnoloogilistest tootmisettevõtetest ja künklikke tänavaid ääristavatest ühepereelamutest ja korrusmajadest, jõuame peagi tiheda liiklusega kesklinna, kus tähelepanu köidavad pilvelõhkujad ja uhked ajaloolised ehitised. Võime mõista, miks Manaust kord džungli-Pariisiks kutsuti. Ent eriti köidab pilku üks kaunis ehitis — ooperiteater.
„Ooperiteatreid on paljudes paikades,” ütleb teatrijuht Inês Lima Daou, „ent Teatro Amazonas erineb neist. Ta asub kauge ja üksildase paiga südames.” Kuidas kerkis selline elegantne rajatis keset maailma suurimat vihmametsa?
Seos kautšukiga
Aastal 1669 rajas Portugali kapten Francisco da Mota Falcão džunglikindluse nimega Fortaleza de São José do Rio Negro. Pärast edasisi korduvaid nimemuutusi hakati seda kutsuma Manauseks kohaliku indiaanihõimu järgi nimega Manáos. Aastaks 1900 oli Manauses juba 50000 inimest. Mis rahvast sinna meelitas? Hevea brasiliensis, Amazonase jõgikonnas kasvav kautšukipuu.
Portugali kolonistid panid tähele, et indiaanlased mängivad raskete pallidega, mis on valmistatud nendest puudest kogutud piimmahlast. Peagi leidsid kolonistid sellele piimjale vedelikule veel ühe kasutusala. Aastal 1750 saatis Portugali kuningas Dom José oma saapad Brasiiliasse, et need veekindlaks tehtaks. Aastal 1800 eksportis Brasiilia kummijalanõusid juba Põhja-Ameerikasse Uus-Inglismaale. Ent kui Charles Goodyear leiutas aastal 1839 vulkaniseerimise ning John Dunlop patenteeris aastal 1888 õhkrehvi, algas tormijooks kautšukile. Maailm nõudis kautšukit.
Ei möödunudki palju aega, kui ligikaudu 200000 brasiillast oli tööl seringueirode ehk kautšukikogujatena, kogumas piimmahla 80 miljonilt siin-seal vihmametsas kasvavast kautšukipuust Manause ümbruses.
Peadpööritavad jõukuseaastad tõid esimesena Lõuna-Ameerikas sellesse linna elektri, telefoni ja isegi trammi. Kautšukikuningad ehitasid häärbereid ja kasutasid lõunalauas iiri lauapesu, nende pered aga reisisid ühtelugu Euroopa vahet, saamaks osa selle kultuurist — kaasa arvatud ooperist. Peagi tekkis neil soov ooperiteatri järele, mis sarnaneks Euroopa omadega.
Siirdatakse tükikesi Euroopast
Unistus hakkas teoks saama aastal 1881, kui linn valis välja platsi kahe jõeharu vahelisel künkal kiriku kõrval metsa keskel. Seejärel saabusid teiselt poolt Atlandi ookeani ehitusmaterjaliga lastitud laevad, mis sõitsid veel 1300 kilomeetrit piki Amazonase jõge kuni Manauseni.
Kuid üks moment! Miks troonib sellel neoklassitsistlikul ehitisel kuppel? Tõsi jah, esialgses projektis seda polnud, ent üks siinne insener läks Prantsusmaale messile, nägi kuplit, leidis selle kena olevat ja ostis ära. Kupli viimistlemiseks kasutati umbes 36000 rohelist ja kollast värvi saksa katusekivi.
Hobuserauakujulise saali põrandale paigutati 700 roost punutud seljatoega tooli, valitsejalooži 12 tooli ja igasse kolme ülemise rõdu 90-sse privaatlooži 5 tooli. Endale privaatlooži kindlustamiseks annetasid rikkad perekonnad 22 kreeka maski, mis paigutati euroopa heliloojate, muusikute ja näitekirjanike auks sammaste kohale.
Valgustus teeb ooperiteatrist tõelise vaatamisväärsuse. Saali keskosas ripub hiigelsuur pronksist kroonlühter, mis on valmistatud Prantsusmaal ja kaunistatud itaalia kristalliga. Seda saab lambipirnide vahetamiseks ja puhastamiseks alla lasta. 166 pronksist lampi koos 1630 tulbikujulise klaasvarjuga tõstavad esile seinu ning valgustavad maale.
Crispim do Amaral, 19. sajandil elanud brasiilia kunstnik, kes elas Pariisis ja sai koolituse Itaalias, maalis lakke neli stseeni ooperi, tantsu, muusika ja tragöödia teemal. Tal õnnestus luua illusioon Eiffeli torni all seismisest. Lavaeesriide lõuendile maalis ta eksootilise pildi kahest Amazonaseks ühinevast jõest. Et maaling vähem kahjustuks, ei rullu saja-aastane eesriie kokku, vaid tõuseb sirgelt kupli alla.
Teisel korrusel asub ballisaal, mille mõlemas otsas seisvas kõrges prantsuse kristallist peeglis peegeldub 32 Itaalia päritolu kroonlühtrit. Kogu see sära valgustab itaalia maalikunstniku Domenico de Angelisi maale Amazonase faunast ja floorast. Suurejoonelisuse nimel on valumalmist sambad krohvitud ja üle värvitud, nii et need näivad olevat marmorist. Koputa kergelt näiliselt marmorist rõdupiirdele — see on puidust. Lihvitud põrand laoti prantsuse meetodil: 12000 puiduklotsi sobitati kokku naelte ja liimi abita. Puht Brasiilia päritolu on vaid põrandate ja laudade puit. Võime ette kujutada, et kõik said kindlasti nautida mugavust — ja ka jahedust. Kuidas jahedust?
Tänavasillutajad olid ladunud teatrit ümbritsevate tänavate sillutuskivid kautšukipuu piimmahla alusel tehtud segusse. Lahendus oli nutikas, sest sel teel summutati müra, mida hilinejate tõllad tekitasid. Ka võimaldas see uksi lahti hoida, nii et värske tuuleõhk sai puhuda läbi roost punutud seljatoega toolide ja nõnda mõnevõrra leevendada palavust.
Kihisevast šampanjast pahaendeliste pilvede kogunemiseni
Kui avaõhtul aastal 1896 uksed lahti paiskusid, voolas ooperiteatri esistes purskkaevudes šampanja. Kogu projekt oli nõudnud 15 aastat tööd ning läinud maksma umbes 120 miljonit Eesti krooni. See oli suurepärane maja suurepärastele häältele. Aastate jooksul tuli soliste ja truppe Itaaliast, Prantsusmaalt, Portugalist ja Hispaaniast esitama Puccini „Boheemi” ning Verdi „Rigolettot” ja „Trubaduuri”. Kuigi tõsiasi on see, et mõned artistid jäid selliste troopikahaiguste nagu koolera, malaaria ja kollapalavik pärast eemale, kerkis teatri kohale veel üks oht — kautšukibuumi lõpp. Manause kohal rippusid pahaendelised pilved. (Vaata kasti „Salarööv, mis tegi lõpu kautšukibuumile ja peatas ooperiteatri tegevuse”.)
Aastal 1923 jäi Brasiilia oma kautšukimonopolist ilma. Välgukiirusel pakkisid magnaadid, hangeldajad, kaubitsejad ja prostituudid oma kohvrid ning lahkusid linnast, uhke Manaus aga muutus rohtunud metsakolkaks. Kuid mis sai ooperiteatrist? Teatri kõrvalruumidest said kautšukilaod, lava aga kasutati jalgpalli mängimiseks siseruumis!
Taas hiilgeajad
Seejärel muutus Manaus lähtekohaks ökoturistidele, kes olid tulnud avastama vihmametsa saladusi. Oli neid, kes tulid mõneks päevaks, et hoida käes madu, toita papagoid või hellitada laisklooma. Kui ooperiteater restaureerida, annaks see Manausele hoopis teist laadi tõmbenumbri!
Seepärast võeti aastal 1974 teatri algse stiili säilitamiseks ja tehniliste uuenduste tegemiseks ette kulukaid ümberehitusi. Puhastuskuuri tegid läbi valgustid, peeglid ja mööbel. Orkestriruumi üles-alla liigutamiseks paigaldasid tehnikud hüdraulilise süsteemi. Lava sai nende käe läbi uue põranda, lavatagune uued heli-, valgustus- ja videoseadmed. Saalipõrandale toolide alla paigaldati kliimaseadmed.
Ning siis tõi Rio de Janeiro sümfooniaorkester kultuurielu teatrisse tagasi. Hiljem austas lava kuulus baleriin Margot Fonteyn, kes tantsis „Luikede järve” ning jättis oma balletikingad teatrimuuseumi eksponaadiks.
Mugavuse, ilu ja turvalisuse nimel tuli teha edasisi viimistlustöid. Pärast põhjalikku uurimistööd ning hoolikat planeerimist askeldas teatris neli aastat 600 töölist ja 30 tehnikut. Kaheksa värvikihi alt leidsid nad roosa originaalvärvi. Ka kuppel vajas uuendamist. Eemaldati vanad kivid. Need asendati samasuguste uute, Brasiilias valmistatud kividega. Toolid polsterdati uuesti punase prantsuse sametiga. Maalide ja muude kunstiteoste ennistamisel kasutati tundlikult skalpelli ja harja. Kahjuks olid kunstiteosed koridorides niiskusest kahjustatud, seepärast otsustati paneelide katmiseks kasutada kollakasrohelist hiina brokaati. Lisaks olid termiidid puidust sammastesse ja rõdupiiretesse omale kodu rajanud. Et neist lahti saada, sisestati puitu 13780 liitrit putukamürki.
Aastal 1990 oli selles suurepärases majas jälle suurepäraseid hääli kuulda. Teatrit õilistasid brasiilia soprani Celine Imberti aariad ja pianisti Nelson Freire sooloettekanded.
Kas mitte kell ei helisenud? Jah, kellahelin annab märku, et etendus algab viie minuti pärast.
„Et tähistada Teatro Amazonas’e sajandat aastapäeva,” ütleb teatri näitejuht Daou, „kutsusime külla kuulsa tenori José Carrerase. Ta leidis akustika olevat suurepärase.” See õhtu lõppes tantsuga ballisaalis. Pidustuste käigus külastasid teatrit ka dirigent Zubin Mehta, tenor Luciano Pavarotti ning üks argentiina trupp, kes esines värvika ooperi „Carmeniga”.
Kellahelin kuulutab, et aega on jäänud veel kolm minutit. Meil on aeg kohad sisse võtta.
Kogu päeva on dekoratsioonide taga sebinud 60 töötajat, et etenduseks kõik valmis oleks. On oodata mitmesuguseid etendusi: džässkontserte, rahvakunstiõhtuid ja näitemänge. Ent täna õhtul etendatakse balletti.
Kõlab viimane kell. Saabub vaikus.
Niisiis, millal võib sind oodata ooperiteatrisse džunglis?
[Kast/pilt lk 17]
Salarööv, mis tegi lõpu kautšukibuumile ja peatas ooperiteatri tegevuse
Aastal 1876 kasutas noor inglise rännumees Henry Wickham nüket, mis tegi Brasiilia kautšukibuumile järsu lõpu. Indiaanlaste abiga korraldas ta Amazonase metsast kogutud Hevea brasiliensis’e 70000 esmaklassilise seemiku „salaröövi”, lastis need aurulaevale ja smuugeldas Brasiilia tollist läbi ettekäändel, et need on „taimeharulduste näidised kuninganna Victoriale”. Ta hoolitses nende eest, kui laev sõitis üle Atlandi, ning toimetas nad siis kiiresti erirongil Kew’ Kuningliku Botaanikaaia kasvuhoonetesse Inglismaal, kus seemikud mõne nädala pärast võrsusid. Sealt veeti need laevaga Aasiasse, kus nad Tseiloni ja Malaka poolsaare soisesse pinnasesse istutati. Aastaks 1912 olid salaja röövitud seemikud suureks kasvanud ja moodustasid haigusvabasid kautšukiistandikke, ning kui siis sealsed puud piimmahla andma hakkasid, „hääbus Brasiilia kautšukibuum igaveseks”, nagu üks allikas teatab.
[Kaart lk 14]
(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)
Manaus
[Allikaviide]
Mountain High Maps® Copyright © 1995 Digital Wisdom, Inc.
[Pilt lk 15]
Need kaks jõge ei taha kuidagi seguneda
[Pilt lk 15]
Teatrikupli järgi on hõlbus orienteeruda
[Pilt lk 16]
Elegantne rajatis vihmametsas
[Pilt lk 17]
Taas suurepärane maja