Milliseks on kujunenud meelelahutus?
KUIDAS võisid need muistsed roomlased, kes arvatakse olevat olnud oma kultuuri kõrgpunktis, pidada kaasinimeste surmaheitlust meelelahutuseks? „Seda võib selgitada vaid ihaga uute ja jõulisemate ergutite järele,” kirjutab Gerhard Uhlhorn oma teoses „Kristluse ja paganluse konflikt” („The Conflict of Christianity With Heathenism”). „Inimesed, kes olid kõikvõimalikest naudingutest küllastunud, otsisid .. põnevust, mida nad enam kuskilt mujalt ei leidnud.”
Tänapäeval ilmutavad paljud inimesed samasugust „iha uute ja jõulisemate ergutite järele”. Oletatavasti küll ei kogune nad vaatama tõsielus toimuvat veresauna või liiderdamist. Ent nende valitud meelelahutus näitab, et nende meelt on samamoodi vallanud vägivald ja seks. Vaadelgem mõningaid näiteid.
Filmid. Viimastel aastatel on filmitootjad demonstreerinud „perverssuse eelistamist”, kinnitab filmikriitik Michael Medved. Ta lisab: „Filmiäri sõnum paistab olevat, et julmuse ja nõdrameelsuse portreteerimine väärib rohkem tõsist tähelepanu, rohkem iseendastmõistetavat respekti kui mistahes püüded anda edasi õilsust või headust.”
Võistlus televisiooniga on viinud filmitootjad selleni, et nad inimesi kinno ahvatledes praktiliselt enam mitte millegi ees tagasi ei põrku. „Me vajame filme, mis on löövad, teravad, mis paistavad välja kogu sellest kraamist, mida inimesed teleris näevad,” ütleb ühe filmistuudio juhataja. „Asi pole mitte selles, nagu oleksime pühendunud vere ja soolikate näitajad või ropu keele kasutajad, ent seda on lihtsalt nüüdisajal vaja, et üks film üldse vaatajate ette tuua.” Tõepoolest, paljusid ei šokeeri enam ka kõige kujukam filmivägivald. „Inimesed on muutumas efektide suhtes immuunseks,” lausub filmirežissöör Alan I. Pakula. „Mahalöödute arv on neljakordistunud, plahvatusjõud on suurenenud megatonnideni, inimesed aga on kõige selle suhtes muutumas ükskõikseks. Nende isu brutaalse meelemõnu järele on muutunud täitmatuks.”
Televisioon. Paljudes maailma paikades, kaasa arvatud Brasiilia, Euroopa maad ja Jaapan, on praegusajal televiisoris seksi jultunult üksikasjalik kujutamine üldlevinud. Üheainsa aastaga puutub keskmine Ameerika televaataja kokku umbes 14000 seksistseeni või selleteemalise jutuga. „Seksiteemade ja sõnaselguse kasv selles vallas ei näita mitte mingit vähenemise märki,” teatab üks uurimisrühm. „Endised tabuteemad, nagu näiteks intsest, sadomasohhism ja bestiaalsus, jahvatavad ju õhtuse meelelahutuse veskis nii suuri kasumeid.”
Nagu kirjutatakse raamatus „Watching America”, on televisiooni kõikesallival hullusel ka oma põhjus. Selles öeldakse: „Seks on minev kaup. [———] Kuna televõrgud ja toodangukompaniid jõudsid järeldusele, et neid vaatajaid, kellele nad närvikõdi pakuvad, on rohkem kui neid, keda nad vihale ajavad, on nad järk-järgult oma toodangu müügipotentsiaali suurendanud, lubades kõige selgesõnalisemal moel purustada üha enam tabusid.”
Videomängud. Pac-Man’i ja Donkey Kong’i võrdlemisi süütu aeg on andnud teed uuele, kohutavalt sadistlike mängude ajastule. Professor Marsha Kinder kirjeldab neid mänge kui „midagi hullemat kui televisioon ja kino”. Nad edastavad „sõnumit, et võim saavutatakse vaid vägivalla teel”.
Avalikkuse rahulolematuse tõttu kasutab üks Ühendriikide juhtivaid tootjaid nüüd oma videomängude puhul hindamissüsteemi. Märgend „MA-17” — mis osutab sellele, et see „täiskasvanute” mäng ei sobi alla 17-aastastele — võib viidata äärmisele vägivallale, seksiteemadele ja ropule keelele. Ent kardetakse, et hinnang „täiskasvanutele” muudab mängu vaid külgetõmbavamaks. „Kui oleksin 15 ja näeksin kleebikut MA-17,” ütleb üks noor entusiastlik mängija, „hangiksin selle mängu mistahes hinnaga.”
Muusika. Üks üksikasjalikult popmuusikat käsitlev ajakiri väidab, et 1995. aasta lõpus olid 40 top-albumist vaid 10 vabad vägisõnadest või siis viidetest uimastitele, vägivallale või seksile. „Muusika, mida pakutakse neile, kes on varases noorukieas, on nüristav, suur osa sellest on lausa nihilistlik,” teatab „St. Louis Post-Dispatch”. „[Muusika,] mis mõningaid teismelisi köidab, on tulvil vihkamist ja lootusetust ning õhutab tunnet, et maailm ja ka kuulaja ise on hukule määratud.”
Vägivallast paistavad äärmist mõnu tundvat nii Death metal, grunge rock kui ka gangsta rap. Nagu teatab „San Francisco Chronicle”, „ennustavad paljud meelelahutustööstuse tegelased, et just kõige hirmsamad bändid on teel tippu”. Hümnid vihkamisele ja surmale on muutunud praegu Austraalias, Euroopas ja Jaapanis populaarseks. Tõsi küll, mõned bändid on püüdnud edastada ka healoomulisemat sõnumit. Kõigest hoolimata märgib „Chronicle”: „Tõendid viitavad sellele, et süütusele pole kuigipalju turgu.”
Arvutid. Need on väärtuslikud töövahendid, millel on palju häid kasutusalasid. Ent neid on kasutatud ka nilbe ainese edastamiseks. Näiteks teatab ajakiri „Maclean’s”, et see hõlmab „pilte ja teksti kõige kohta alates veidratest fetišitest kuni prostitutsiooni ja pedofiiliani — taoline aines šokeeriks paljusid täiskasvanuidki, rääkimata veel lastest”.
Lugemismaterjal. Paljud populaarsed raamatud on tulvil seksi ja vägivalda. Üht äsjast moehullust Ühendriikides ja Kanadas on hakatud kutsuma „šokikirjanduseks” — need võikad õuduslood on mõeldud meelitama oma lugejaks koguni kaheksa-aastaseid. Ajakirjas „New York Teacher” väidab Diana West, et need raamatud „juhmistavad päris väikseid lapsi, pärssides vaimset arengut juba eos”.
Paljud Hongkongis, Jaapanis ja Ameerika Ühendriikides välja antud koomiksid kujutavad „jõuliselt ja brutaalselt sõjateemasid, kannibalismi, pea mahavõtmist, satanismi, vägistamist ja roppusi”, öeldakse televägivalla vastu võitleva ühenduse NCTV (National Coalition on Television Violence) uurimuses. „Šokeerib vägivalla ja inimest madaldava seksiteemalise ainese jõuline kujutamine neis ajakirjades,” sõnab dr. Thomas Radecki, NCTV uurimisjuht. „See näitab, kui tundetuks me oleme lasknud endid muuta.”
Läheb tarvis ettevaatust
On selge, et seksil ja vägivallal on nüüdismaailmas külgetõmmet ja seda peegeldab ka meelelahutustööstus. Olukord sarnaneb kristliku apostli Pauluse poolt kirjutatuga: „[Nad] on südametunnistuses tuimaks jäänud ning endid andnud kõlvatuse kätte kõike roppust ahnesti tegema” (Efeslastele 4:19). On igati põhjendatud, et praegusajal on paljud otsimas midagi paremat. Kas ka sina otsid? Kui see on nõnda, siis võiks rõõmustada sind teadmine, et sul on võimalik leida head meelelahutust, nagu seda järgmine artikkel näitab.
[Kast/pilt lk 5]
Televisioon võib olla ohtlik
AMEERIKA ÜHENDRIIKIDES tegi televisioon oma debüüdi avalikkuse ees aastal 1939 New Yorgis toimunud maailmanäitusel. Üks kohalviibinud ajakirjanik väljendas seoses selle uue kaadervärgiga oma skeptitsismi. „Televisiooniga kaasneb probleem, et inimestel tuleb istuda ja pilk ekraanile naelutada; tavalisel Ameerika perekonnal pole selleks aega,” kirjutas ta.
Kuidas ta küll eksis! Tõepoolest, räägitakse, et ajaks, mil keskmine ameeriklane kooli lõpetab, on ta veetnud teleri ees 50 protsenti rohkem aega kui kooliklassis. „Lapsed, kes on suured telerivaatajad, on agressiivsemad, pessimistlikumad, ülekaalulisemad, väiksema kujutlusvõimega, vähem empaatilised ja vähem võimekad õpilased kui need, kes nii palju telerit ei vaata,” väidab dr. Madeline Levine oma raamatus „Vaadates vägivalda” („Viewing Violence”).
Milline on tema nõuanne? „Lastele tuleb õpetada, et teleril nagu ka mistahes muul kodusel seadmel on oma kindel otstarve. Kui meie juuksed on kuivad, lülitame fööni välja, või kui röstsai on röstrist välja hüpanud, lülitame seadme välja. Me tunnistame nende seadmete kindlat kasutusala ning teame, millal nad välja lülitada. Ka teleri suhtes peavad meie lapsed samamoodi haritud olema.”
[Kast/pildid lk 7]
Meelelahutus maailma eri paigus
„Ärgake!” palus oma korrespondentidel maailma mitmeis paigus kirjeldada meelelahutuse suundi oma paikkonnas. Järgnevalt toome ära nende kommentaare.
Brasiilia. „Teleprogrammid on muutunud aina mahakiskuvamaks. Ent kuna paljud lapsevanemad käivad tööl, jäävad lapsed tihti omapäi, meelelahutajaks teler. Populaarsed on okultseid teemasid käsitlevad CD-ROM-id ja jõhkrat vägivalda kujutavad videomängud.”
Jaapan. „Koomiksid on eelistatud ajaviide nii laste kui täiskasvanute seas, ent tihti on need täis vägivalda, ebamoraalsust ja rõvedat keelt. Ka hasartmängud on üldlevinud. Veel üheks murettekitavaks suunaks on see, et nii mõnedki noored tütarlapsed helistavad laialdaselt reklaamitud telefoniklubidele, mis osutavad teenuseid ebamoraalsete sihtidega meestele. Ühed helistavad lihtsalt naljaviluks, teised aga lähevad koguni tasu eest kohtama, mis mõningatel juhtudel viib prostitutsioonini.”
Lõuna-Aafrika Vabariik. „Siin on populaarsed rave’id, kust tihti saab ka uimasteid hõlpsasti hankida.”
Nigeeria. „Kontrollimatult tegutsevaid videokinosid tekib kõikjale Lääne-Aafrikasse. Need kiiruga kokkuklopsitud hurtsikud on avatud mistahes eas inimestele, kaasa arvatud lapsed. Päevast päeva näidatakse porno- ja õudusvideoid. Lisaks sisaldavad TV-s edastatavad kohapeal toodetud filmid tavaliselt spiritismi.”
Rootsi. „Baarid ja ööklubid on Rootsis väga soositud, tihti aga saalivad taolistes kohtades kurjategijad ja narkoärikad. Meelelahutus, mida pakub televisioon ja video, on tulvil vägivalda, spiritismi ja ebamoraalsust.”
Saksamaa. „Kahjuks on paljud lapsevanemad liiga väsinud, et organiseerida oma lastele meelelahutust, mistõttu lapsed veedavad tihti isekeskis vaba aega. Ühed süvenevad oma arvutimängudesse. Teised käivad öö läbi kestvatel tantsupidudel, mida kutsutakse rave’ideks ja kus liigub ohtralt uimasteid.”
Tšehhi Vabariik. „Pärast kommunismi kokkukukkumist on maa üle ujutanud meelelahutus, mida siin iial varem pole nähtud, kaasa arvatud Lääne TV-saated ja pornokauplused. Noored on sagedased diskode, piljardiklubide ja baaride külastajad. Ekstravagantne reklaam ja eakaaslaste surve avaldab neile tihti tugevat mõju.”