Viimaks leidsin tõe

Olles 1939. aasta augusti lõpus teel koju Ungarisse Budapesti, peatusin ma Moskvas. Paar päeva varem, 23. augustil, oli kirjutatud alla Saksa-Nõukogude mittekallaletungilepingule ning Kremli müüridel ilutsesid natside haakristilipud. Miks ma olin Venemaal ja mis ootas mind kodus?

LAS ma pöördun esmalt tagasi väiksesse Ungari linna Veszprémi, kus ma 1918. aasta 15. jaanuaril sündisin. Olin neljast lapsest vanim ning meie vanemad hoolitsesid selle eest, et me korrapäraselt kirikus käiksime. Juba viieaastaselt aitasin ma roomakatoliku kloostris missat läbi viia. Kodus pidasin mängult missat oma õdedele-vendadele, kandes seejuures paberist rüüd, mille endale teenistuseks valmistanud olin.

Kui ma olin kaheksa-aastane, hülgas isa perekonna ning emaema aitas emal meie eest hoolitseda. Aasta pärast suri ema vähki. Sellele järgnenud aastatel lahutati lapsed üksteisest ning meid pandi mitmetesse lastekodudesse ja hooldusperedesse. Viimane lastekodu, kus ma elasin, asus Budapesti lähedal. Selle eest hoolitses prantsuse katoliku õpetajate ordu Frères Maristes (Maarja vennad). Kuna ma armastasin südamest Jumalat, olin 13-aastaseks saades nõus nende usulise ordu pakutud haridust omandama.

Põhjalik usuline väljaõpe

Järgmisel aastal saadeti mind Kreekasse Frères Maristes’i kooli, kus õppetöö toimus prantsuse keeles ja kus ma sain ettevalmistust õpetajatööks. Nelja aasta pärast, aastal 1936, lõpetasin kooli ja sain tunnistuse, et võin töötada algkooliõpetajana. Pärast kooli lõpetamist sain tolle usulise ordu vennaks ning andsin kolmeosalise tõotuse — vaesus-, kuulekus- ja vooruslikkustõotuse. Ehkki me vennad kandsime religioosse tähendusega rüüd ja õpetasime katekismust, ei uurinud me mitte kunagi Piiblit.

Sama aasta suvel andsin avalduse, töötamaks Hiinas kooliõpetajana, ning mu avaldus kiideti heaks. 1936. aasta 31. oktoobril lahkusin ookeaniliinilaevaga Prantsusmaalt Marseilles’st. 1936. aasta 3. detsembril saabusin Šanghaisse. Sealt sõitsin rongiga pealinna Pekingisse, mis asub Põhja-Hiinas.

Frères Maristes’i usulisel ordul oli Pekingist umbes 25 kilomeetri kaugusel mägipiirkonnas suur kool, ühiselamud ja taluhoonestik. Nende asukoht oli keisri suveresidentsi lähedal ning sealt ei puudunud ka kaunid aiad ja viljapuud. Hakkasin seal hoolega nii hiina kui inglise keelt õppima. Aga mitte kunagi ei õppinud me Piiblit.

Rahutuste keerises

1930-ndate aastate alguses vallutas Jaapan Hiinale kuuluva Mandžuuria. Juulis 1937 toimus Pekingi lähedal Jaapani ja Hiina vägede kokkupõrge. Võidukad jaapanlased moodustasid uue valitsuse, kuhu kuulusid nende valitud hiinlased. See tõi kaasa hiina partisanide võitluse uue valitsuse vastu.

Kuna meie väljaspool Pekingit asuvat kloostrit tunnustati Prantsuse territooriumina, jäi see otsesest sõjategevusest puutumata. Kuid sellest hoolimata tabasid seda juhuslikud suurtüki- ja püssikuulid, mis haavasid mõningaid enam kui 5000-st meie kloostris varjupaika otsinud hiinlasest. Maal võimutsesid sedaaegu hiina partisanid.

Septembris 1937 ründas meie ehitisi umbes 300 relvastatud hiina partisani, kes otsisid relvi, raha ja toitu. Mind võeti ühena kümnest eurooplasest pantvangiks. Pärast kuuepäevast kinnipidamist lasti mind esimeste pantvangide seas vabaks. Kuna ma olin halvaksläinud toitu süües haigestunud, pidin kuu aega haiglas veetma.

Pärast haiglast vabanemist viidi mind üle teise tolle usulise ordu kooli, mis asus ühes Pekingi turvalisemas rajoonis. Jaanuaris 1938 saadeti mind õpetajaks Šanghaisse, kuid septembris läksin tagasi Pekingisse, et seal õpetajana töötada. Kui aga kooliaasta lõppes, ei uuendanud ma oma usulisi tõotusi. Olin elanud seitse aastat usuelu ja vastavat haridust omandanud, kuid polnud oma tõeotsinguil rahuldust leidnud. Seepärast lahkusin usulisest ordust, et pöörduda tagasi koju Budapesti.

Tol ajal olid kogunemas Teise maailmasõja tormipilved. Minu prantslastest ülemused julgustasid mind kasutama Siberi raudteed, mis kulges läbi mõningate Nõukogude Liidu osade. Sel reisil jõudsingi 1939. aasta 27. augustil Moskvasse ja nägin, kuidas Kremli müüridel ilutsesid natside lipud.

Maailm sõjas

Saabusin koju Budapesti 1939. aasta 31. augustil. Järgmisel päeval tungis Saksamaa Poolasse, vallandades seeläbi Teise maailmasõja. Hiljem murdis Saksamaa Nõukogude Liiduga sõlmitud mittekallaletungilepingut ning 1941. aasta 22. juunil tungisid Hitleri väed Nõukogude Liitu. Hitleri armee jõudis koguni Moskva äärelinnadesse, kuid linn ise jäi siiski vallutamata.

Ungari riigipea sõlmis Saksamaaga rahulepingu ning Saksa väed said voli minna läbi Ungari. 1942. aastal ma abiellusin ning 1943. aastal kutsuti mind Ungari sõjaväkke. Kuna Hitleri meelest ei toetanud Ungari tema sõjalisi ettevõtmisi piisavalt, tungis Saksamaa 1944. aasta märtsis Ungarisse. Samal aastal sündis meie poeg. Et mitte jääda Budapesti ägeda pommitamise küüsi, kolis mu naine koos pojaga maale vanemate juurde.

Sõja kulg aga muutus ning Nõukogude armee lähenes Budapestile ja jõudis sinna 1944. aasta 24. detsembril. Venelased võtsid mu sõjavangiks. Tuhandeid vange sunniti marssima umbes 160 kilomeetrit, et jõuda Ungari linna Bajasse. Seal kiiluti meid loomavagunitesse, viidi Timişoarasse ja paigutati suurde laagrisse. Kõhutüüfuse epideemia ajal suri 1945. aasta alguses 45000 vangist vähemalt 20000.

Augustis viidi 25000 laagris ellujäänut Musta mere äärde. Sealt küüditati umbes 20000 Nõukogude Liitu. Umbes 5000 haiget aga, kelle hulka ka mina kuulusin, viidi tagasi Ungarisse ja lasti vabaks. Sellega lõppes kaheksakuine kohutav vangipõli. Mõned nädalad hiljem sain uuesti kokku oma naise ja pojaga ning me asusime elama Budapesti.

Paljude jaoks jätkusid kannatused ka pärast sõda. Toitu oli vähe ja inflatsioon laastav. See, mis 1938. aastal maksis ühe Ungari pengö, maksis 1946. aastal noniljon (1000 000 000 000 000 000 000 000 000 000) pengöt! Meie elujärg aja jooksul paranes, kuna ma sain tööd raudteekontoris.

Leiame tõe

Aastal 1955 hakkas üks meie kortermajas Budapestis elav Jehoova tunnistaja mu naisele Annale Piiblist rääkima. Minu huvi süttis siis, kui Anna seletas, et Piibel ei õpetagi põrgu piinapaiga olevat (Koguja 9:5, 10; Apostlite teod 2:31). Katoliiklasena polnud ma kunagi Piiblit uurinud, isegi mitte siis, kui sain kirikukoolides eriväljaõpet. Võtsin lihtsalt omaks mittepiiblilised katoliku õpetused, nagu põrgutule õpetus. Nüüd aga hakkasin armastama piiblitõdesid, eriti neid, mis puudutasid Jumala Kuningriiki, ja seda, kuidas see viib täide Jumala eesmärgi muuta maa paradiisiks (Matteuse 6:9, 10; Luuka 23:42, 43; Ilmutuse 21:3, 4). Mind valdas imeline õnnetunne, mida ma polnud eales varem kogenud.

Tol ajal aeti Ungaris Jehoova tunnistajaid taga ja pandi vangi, sest nad kuulutasid julgelt Jumala Kuningriigi tõdesid. Ma lugesin läbi kõik tunnistajate ungarikeelsed väljaanded, mis vähegi kätte sain, ning samuti õnnestus mul hankida inglis- ja prantsuskeelset kirjandust, mida polnud ungari keelde tõlgitud. Kui hea meel mul küll oli, et olin neid keeli õppinud!

Oktoobris 1956 hakkasid ungarlased mässama venelaste kehtestatud kommunistliku võimu vastu. Budapestis käis äge võitlus. Paljud vangid, sealhulgas Jehoova tunnistajad, vabastati. Sel ajal sümboliseerisime koos naisega ristimise läbi oma pühendumist Jehoova Jumalale. Nädal hiljem surusid Vene väed revolutsiooni maha. Vabakslastud tunnistajad pandi uuesti vangi.

Hinnaline eesõigus

Kuna enamik kuulutustöö eest hoolitsenud tunnistajaid oli vangis, pöördus minu poole üks kaaskristlane ja küsis, kas ma saaksin natuke meie piiblilist kirjandust tõlkida. Alguses anti mulle tõlkida Šveitsist saadetud erakirju, mis sisaldasid „Vahitorni” prantsuskeelseid masinakirjas artikleid. Tõlkisin need ungari keelde, misjärel tõlgitud artiklite paljundised kogudustele jagati.

Kui 1959. aastal vabastati Ungari harubüroo sulane János Konrád, kes oli kristliku erapooletuse tõttu 12 aastat vangis istunud, määrati mind tõlkijaks. Siis hakkasin tõlkima ingliskeelset kirjandust. Üldjuhul sain seda naissoost kullerilt, kelle nime ma ei teadnud. Nii ei oleks ma saanud arreteerimise ja piinamise korral tema nime välja rääkida.

Kui ma „Vahitorni” ära tõlkisin, kontrollis vend Konrád selle õigsust. Seejärel kirjutasid õed tõlgitud artiklid masinaga väga õhukesele paberile, tehes seejuures kopeerpaberi abil kuni 12 eksemplari. Tänu sellele oli vahetevahel igal „Vahitorni”-uurimisel viibijal õppetükist oma masinakirjas eksemplar. Pärast anti need edasi teisele uurimisgrupile. Sageli aga õnnestus meil iga uurimisgrupi tarvis vaid üks eksemplar valmistada. Siis pidid kõik kohalviibijad eriti tähelepanelikud olema ja märkmeid tegema, et piiblilisest arutelust täit kasu saada.

Alates 1956. aastast, mil ma hakkasin tõlkima, kuni 1978. aastani ilmus ungarikeelne „Vahitorn” vaid kirjutusmasinal kirjutatuna. Aastatel 1978 kuni 1990 paljundati „Vahitorni” mimeograafi abil. Ja kui suureks õnnistuseks on küll see, et alates 1990. aasta jaanuarist trükitakse ka ungarikeelseid ajakirju „Vahitorn” ja „Ärgake!” kaunis neljavärvitrükis!

Kommunistliku valitsuse all pidid kõik ilmalikul tööl käima. Niisiis, 22 aastat, kuni pensionile jäämiseni 1978. aastal, tegin tõlketööd ilmalikust tööst vabal ajal. Tavaliselt leidis see aset varahommikul ja hilisõhtul. Pärast pensionile jäämist teenisin täisajalise tõlkijana. Tol ajal töötas iga tõlkija kodus ning keelu tõttu oli meil raske üksteisega suhelda. Aastal 1964 korraldas politsei tõlkijate kodudes üheaegselt läbiotsimise ja konfiskeeris meie kirjanduse. Veel aastaid pärast seda külastas meid sageli politsei.

Imelised õnnistused

Aastal 1969 rahuldati mu passitaotlus, tänu millele oli mul võimalik sõita koos János Konrádiga Ungarist Pariisi ja viibida Jehoova tunnistajate rahvusvahelisel konvendil „Rahu maa peal”. Milline õnnistus oli küll kohtuda kaaskristlastega teistest maadest ning viibida mõned päevad Bernis Jehoova tunnistajate Šveitsi harubüroos! 1970-ndatel aastatel oli paljudel Ungari tunnistajatel võimalik käia konventidel Austrias ja Šveitsis.

Pärast aastatepikkusi valitsuse kehtestatud piiranguid toimus 1986. aastal Budapestis Kamaraerdő noortepargis esimene riigi poolt lubatud konvent. Enam kui 4000 kohalviibinul olid silmis rõõmupisarad, kui nad tervitasid oma vendi ja õdesid ning lugesid pargi sissekäigu juurde ülesseatud tervitussõnu.

Viimaks, 1989. aasta 27. juunil, tunnistas valitsus Jehoova tunnistajate tegevuse seaduslikuks. Meie vendade ja õdede rõõmuks teatati sellest Ungari televisioonis ja raadios. Tol aastal pidasime ilma mingite piiranguteta oma esimesed piirkonnakonvendid pärast seda, kui meie töö ligi 40 aasta eest keelustati. Üle 10000 inimese kogunes Budapestis ja veel tuhanded viibisid maa ülejäänud neljal konvendil. Kui hea meel oli mul küll näha, kuidas Budapestis ristiti mu noorim vend László ja tema naine!

Seejärel, 1991. aasta juulis, sai meile osaks õnnistus, mis ületas meie kauneimadki unistused — konvent Budapestis suurel Népstadionil, kus viibis rohkem kui 40000 delegaati. Seal oli mul eesõigus tõlkida Brooklyni peakorteri liikmete kõnesid.

Praegusajal töötan koos Anna ning rohkem kui 40 kalli venna ja õega Jehoova tunnistajate kaunis harubüroos, mis asub Budapesti äärelinnas. Mina teenin koos toreda grupi noortega tõlkeosakonnas ning Anna aitab majapidamistöid teha.

Hoolimata meie pingutustest pojale tema kasvades Piibli tõde õpetada, ei võtnud ta seda omaks. Nüüd aga suhtub ta tõesse hästi ja me loodame, et ka tema hakkab aja jooksul Jehoovat teenima.

Oleme naisega südamest tänulikud, et leidsime tõe meie armastava Jumala Jehoova kohta ning et oleme saanud teda nüüdseks üle 40 aasta teenida. (Jutustanud Endre Szanyi.)

[Pilt lk 21]

Mina koos abikaasaga