Florida Everglades — meeleheitlik appihüüd metsikust loodusest

IGAL aastal külastab seda hämmastavat troopilist paradiisi peaaegu miljon inimest, et vaadata Suure Looja imepärast kätetööd. Siin ei ole kilomeetrisügavusi kanjoneid, taevasse kõrguvaid kaljuseinu, mille ees aukartust tunda, võimsaid jugasid, mida pildistada, uitavaid põtru ega ringilonkivaid grislisid, keda ohutust kaugusest imetleda. Selle asemel on Evergladesi rahvuspark esimene rahvuspark maailmas, mis on rajatud pigem selle bioloogilise mitmekesisuse kui võrratu maastiku pärast.

Seda osalt rohumaad, osalt troopilist sood on kutsutud „rohujõeks”. Selle asukad elavad nii, nagu nad on elanud sajandeid. Kolmemeetrised alligaatorid soojendavad end päikese käes kuumas aurus, hoides silmi lahti järgmist suurt saaki varitsedes. Öösiti kajab soo nende möiretest ja maa väriseb nende pulmarituaalidest. Pesupalisuurused kilpkonnad rühivad toiduotsinguil läbi rohu. Nendega jagavad elukohta kiired ja vallatud kanada saarmad. Pehmes mudas võib näha saaki varitsenud florida puuma värskeid jälgi. Valgesaba-pampahirved peavad alati valvel olema, sest need saagivaritsejad on igal võimalusel valmis neid nahka pistma. Evergladesis on muretu elu pesukarudel, keda kujutatakse tihti lähedalasuvates ojades toitu pesemas, sest sealsamas Gladesis on neil rikkalikult toitu.

Kuid Evergladesis on külluslikult ka neid asukaid, kes külastajaile peaaegu märkamatuks jäävad. Paljusid konnaliike varjab kaitsevärv, kui nad istuvad maapinnast kõrgemal olevatel lehtedel ning ulpivatel vesiroosilehtedel ja ilusatel vesihüatsintidel, mis kasvavad inimeste kaevatud kanalites. Veetaimedel roomavad tõelisel teosammul järve emateod — golfipallisuurused molluskid, kellel on lõpused ja lihtsa ehitusega kopsud, mis võimaldavad neil hingata nii vees kui ka vee peal. Madalad veed kubisevad jõevähkidest, krabidest ja mitmesugustest kaladest. Seal on ohtralt madusid, putukaid ning rohkesti roomavaid elukaid — kes kõik kas varitsevad saaki või langevad ise teistele saagiks.

Sulelistest võib näha ilusaid roosa-luitsnokkiibiseid, valge-lääsiibiseid ja ameerika siidhaigruid, kes tiirlevad ülal, samal ajal kui nende kaaslased, olles lendamisest loobunud, hauduvad mune, kust kooruvad peagi nende oodatud pojakesed. Kauaks jääb silme ette pilt pilkuköitvatest ameerika hallhaigrutest, kes lendavad nii kiiresti, et neid on võimatu loendada. Merikajakad, pelikanid ja ameerika sultantaidad jagavad õhuruumi suursuguse valgepea-merikotkaga, kes on Ameerika rahvussümboliks.

Siis on seal pika kaelaga sarvikkormoran ja madukael, kes on oma nime saanud sellest, et ta näeb välja rohkem roomaja kui linnu moodi, kui ta oma pikka S-kujulist kaela vee peal hoiab. Need loomu poolest aplad linnuliigid võistlevad toidu pärast Evergladesi madalates vetes. Mõlemad ajavad märjaks saades oma tiivad ja sabasuled laiali, tekitades toreda vaatepildi, nagu poseeriksid nad foto jaoks. Need linnud saavad lennata vaid siis, kui nende suled on täiesti kuivad.

Et mitte märkamatuks jääda, ehmatab sookurge meenutav limusekurg pargi külastajaid oma läbilõikavate häälitsustega. Seda suurt pruuni-valge tähnilist lindu on kutsutud nutvaks linnuks, sest ta hääl kostub nagu murest murtud inimese ahastav halin. Linnuvaatlejaile on kindlasti meeldejäävaks hetkeks, kui nad näevad haruldast ja ohustatud varesesuurust röövlindu teo-küünisnokka, kelle ellujäämine sõltub järve ematigude kättesaadavusest. Külastajad, kes üksisilmi ülespoole vaatavad, võivad imetleda suurt linnuparve istumas läikivate roheliste lehtedega suursugustel igihaljastel tammedel, mille külge on kinnitunud Tillandsia perekonda kuuluvad epifüüdid. Lindude värvid sulavad kokku puid ümbritsevate õrnade ronitaimede roheliste ja punaste õitega. Siin võivad külastajad unustada, millises riigis ja millisel mandril nad asuvad. See on omaette maailm, tõeline paradiis, ürgne ja ilus.

Lõpuks näeme madalates vetes kasvamas kuldset mõõkrohtu, mis on Evergladesi selgeks tunnusmärgiks. Nii kaugele, kui ulatub pilk, laiub helkiv ja sädelev vaikne rohujõgi, mis paistab laudtasasena ning mis laskub lõuna suunas umbes neli sentimeetrit kilomeetri kohta. Märkamatult, aeglase vooluga liigub vesi laisalt mere poole. See on Evergladesi eluvesi; ilma selleta Glades sureks.

Selle sajandi alguses, enne kui inimene polnud veel Evergladesi nii tõsiselt kahjustanud ega rikkunud, laius see rohumeri 80 kilomeetrit idast läände ning ulatus 500 kilomeetrit Kissimmee jõest Florida laheni. Keskmise pikkusega inimene võib selle maa-ala läbi kahlata, ilma et ta seejuures kaelani märjaks saaks. Vaid kergelt veepinda puudutades tormavad hõljukid tuulekiirusel madalatel vetel läbi pika kuldse mõõkrohu, jättes turistidele erutava elamuse kogu eluks. Kalamehed õngitsevad ahvenaid ning teisi mage- ja mereveekalu, nagu seda on teinud ka eelmised põlvkonnad.

Meeleheitlik appihüüd

Selle sajandi alguses arvasid Florida poliitikud ja ettevõtjad, et Everglades on ebameeldivate elukate mülgas, mis tuleks kõrvaldada, ning see võimaldaks rajada ehitisi ja müüa maad, laiendada linnasid ning arendada maaviljelust. „Tehke tammisid, kaevake kraave, kuivendage maad, juhtige vesi ära” sai nende lööklauseks. Aastal 1905, enne kui Napoleon B. Broward Florida kuberneriks valiti, tõotas ta väänata sellest „mädasoost” välja viimsegi veetilga.

Need polnud vaid tühipaljad lubadused. Kohale toodi koletislikud maakaevamismasinad ja süvendustöövarustus. USA armee insenerikorpuse juhtimise ja järelevalve all kaevati 90 kilomeetri pikkusi ja 9 meetri sügavusi kanaleid, hävitades selle tegevuse käigus ligi miljon ruutmeetrit märgalasid. Evergladesi ehitati tohutult suuri kaitsetammisid, kraave ja pumplaid ning aina rohkem kanaleid ja risti-rästi asuvaid maanteid. Hinnaline eluandev vesi juhiti ära sellelt eluküllaselt maa-alalt, et varustada sellega suuri vastrajatud põllumaid. Ka rannaäärsed linnad laienesid lääne poole, haarates Evergladesi aina rohkem enda alla, ning sinna rajati elamurajoone, kiirteid, kaubanduskeskusi ja golfiväljakuid.

Kuigi osa Evergladesist kuulutati 1947. aastal rahvuspargiks, jätkus kuivendamine ja vee ärajuhtimine hävitava kiirusega. Keskkonnakaitsjad nõustuvad sellega, et Evergladesi kuivendamine ja selle peale miljonite dollarite kulutamine oli suur eksisamm. Vaid üksikud mõistsid, et veevoolu katkestamisel on Evergladesi elule laastav mõju. Möödus aastakümneid, enne kui tekitatud kahju ilmsiks sai.

Kuid 1980-ndate aastate keskel hoiatasid keskkonnakaitsjad ning bioloogid, et Everglades on hävimas. Näis, nagu oleks seal iga elav olevus kaeblikult ja valjult abi palunud. Veega täidetud urud, kus elutsesid alligaatorid, hakkasid põua käes kuivama. Kui algasid vihmasajud ning maa-alad ujutati üle, uhuti minema nende pesad ja munad. Praegu langeb nende arvukus järsult. On teada, et nad söövad oma poegi. Kunagi oli selles piirkonnas üle miljoni eksootilise toonekurelise, kuid nüüdseks on nende arvukus langenud tuhandetele — seega 90 protsenti. Ilusaid roosa-luitsnokkiibiseid, kes kunagi varjasid taeva, kui nad oma haudekolooniatesse tagasi pöördusid, on võrreldes sellega väga väheseks jäänud. Alates 1960-ndatest aastatest on ameerika toonekure arvukus langenud 6000 haudelinnust vaid 500-le, seega on see liik ohustatud. Ohustatud on ka liigirikka Florida lahe koorikloomade kasvandused, mida riiklik tööstus kasutab. Ühest allikast anti teada, et ka kõik teised selgroogsete populatsioonid, hirvedest kuni kilpkonnadeni, on vähenenud 75 kuni 95 protsenti.

Maaviljeluse pidev pealetung ja muu inimtegevus tõi kaasa väetiste ning pestitsiidide äravooluga kuhjunud saasteained, mis reostasid vähehaaval pinnase ja vee. Suurel hulgal elavhõbedat on leitud toitumisahela kõikidest lülidest, alates kaladest soos kuni pesukarude, alligaatorite ja kilpkonnadeni. Kaluritel on soovitatud mitte süüa mõningatest vetest püütud ahvenaid ja sägasid, sest need on saastunud elavhõbedast, mis on pinnasest vette kandunud. Inimese sissetungi ohvriteks on saanud ka puumad, kelle surma pole põhjustanud mitte üksnes elavhõbedamürgitused, vaid ka salakütid. See loom on nii ohustatud, et tema arvukus arvatakse olevat vähem kui 30 isendit kogu osariigis ja 10 pargis. Ka mitmed Evergladesi taimed on väljasuremise äärel.

Mõningad vaatlejad ja keskkonnakaitsjad arvavad, et Everglades on tõenäoliselt jõudnud pöördumatusse olukorda. Ometi usuvad valitsus, pargiametnikud ning paljud keskkonnakaitsjad, et Evergladesi võib päästa see, kui osariik ning riiklikud organisatsioonid finantseeriksid seda tööd ja tegutseksid kiiresti. „Tegelikult ei tea seda keegi, millal taoline suur ja kompleksne süsteem pöördumatusse olukorda jõuab,” lausus üks ametnik. „See ehk ongi juba juhtunud.” Bioloog John Ogden möönab, et Evergladesi taastamise väljavaade pole just eriti paljutõotav, kuid ta on optimistlik. „Ma pean olema,” ütles ta. „Teine võimalus on pargi jäänustega bioloogiline kõrb, kus ühes kohas on üksikud alligaatorid ja kuskil mujal mõningad pesitsevad linnud ning kena muuseum, mille kesksel kohal asub puumatopis.”

Florida ametnike ning kogu maa bioloogide ja keskkonnakaitsjate protestihüüdu on kuulnud Washingtoni riigiametnikud ning poliitikud, kaasa arvatud Ameerika Ühendriikide president ja asepresident. Nüüd peab USA armee insenerikorpus hakkama välja töötama uut projekti, sest selle eelkäijad rikkusid ära maa-ala oma tööga, mida nad aastaid tagasi alustasid. Nende uueks eesmärgiks on päästa Everglades ja sealne elu, selle asemel et seda kuivendada, sinna tammisid ehitada ja sealt vett ära juhtida.

Ilmselgelt on kõige tähtsam vesi. „Edu sõltub puhtamast veest ja seda peab olema palju,” kirjutas ajakiri „U.S.News & World Report”, ning „seda võib saada vaid siis, kui vähendada veehulka, millega varustatakse maaviljelusalasid ning linnapiirkondi. Lõuna-Florida suhkrurooistandused ja köögivilja farmid on kõige tõenäolisemaks märklauaks.” „Vee jaotamine on raske ülesanne, kuid me oleme andnud juba piisavalt vett ja rohkem me seda anda ei saa,” ütles Evergladesi pargi juhataja Robert Chandler. „Nüüd tuleb teistel vett äärmiselt säästlikult kasutada,” ütles ta. Evergladesi taastamisettepaneku pooldajad kardavad, et nende projekti vastu hakkavad kõige rohkem võitlema Florida suhkrurookasvatajad ning farmerid, kellel on Evergladesis suured maavaldused. Gladesi elu arvelt juhitakse torude kaudu tohutul määral vett nende vajaduste katmiseks.

Evergladesi taastamise ja päästmise plaan on julgeim ning kulukaim kogu ajaloos. „Tegemist on suure summa rahaga, suure maa-alaga ja ökosüsteemi taastamisega sellises ulatuses, mida me pole veel mitte kusagil maailmas varem näinud,” ütles Evergladesi projekti vastutav ametnik Maailma Looduse Fondist. Ajakiri „Science” selgitas, et „järgmise 15 kuni 20 aasta jooksul kavatsevad insenerikorpus, osariigivalitsus ja teised riiklikud organisatsioonid umbes 2 miljardi dollari ulatuses reguleerida veevarustust kogu Florida Evergladesi ökosüsteemis, kaasa arvatud 14000 ruutkilomeetri suurustel märgaladel ja kanalites”.

Lisaks sellele on plaani teostamiseks vaja osta 40000 hektari suurune põllumaa Okeechobee järve lähedalt ning muuta see sooks, mis filtreeriks ülejäänud põllumaadelt valguvaid saasteaineid. Suhkrurookasvatajad protesteerivad ägedalt ettepaneku vastu vähendada sellele tööstusharule antavat riiklikku subsiidiumi kahe sendi võrra ühe suhkrukilo kohta, et saada lisa raha Evergladesi puhastamiseks. „Evergladesi taastamiseks peaksid raha andma eelkõige need, kes lõikasid selle hävitamisest kõige suuremat kasu — Florida suhkrurookasvatajad ja suhkruroo ümbertöötlejad,” avaldas oma juhtkirjas arvamust ajaleht „USA Today”. On arvutatud, et Floridas annab suhkrukilolt võetav kahesendine maks 35 miljonit dollarit aastas.

Võib oodata, et võitlus farmerite ja suhkrurookasvatajate ning bioloogide, keskkonnakaitsjate ja loodusearmastajate vahel jätkub, nagu see on jätkunud Ameerika Ühendriikide teistes osades, kus need osapooled üksteise vastu võitlevad. USA asepresident Gore kutsus üles koostööle. „Koostööd tehes,” ütles ta, „võime kaotada lahkhelid ning tagada terve keskkonna ja õitsva majanduse. Kuid tegutseda tuleb praegu. Maailmas pole teist Evergladesi.”

[Pilt lk 13]

Alligaator

[Allikaviide]

USDA Forest Service

[Pilt lk 14]

Valgepea-merikotkas

[Pilt lk 15]

Valge-lääsiibis

[Pilt lk 15]

Madukaelade paar oma pesas

[Pilt lk 16]

Kolm vees kahlavat pesukaru

[Pilt lk 16]

Ameerika siidhaigur

[Pilt lk 16, 17]

Ameerika hallhaigur

[Pilt lk 17]

Limusekurg, keda kutsutakse ka nutvaks linnuks

[Pilt lk 17]

Kormorani pojad