Mere kristallpaleed
ÄRGAKE! KANADA-KORRESPONDENDILT
„JÄÄMÄGI otse ees!” hüüab ärevil vahimadrus. Meeskonnaliikmed kaptenisillal reageerivad otsekohe. Mootoritele antakse tagurpidikäik, et vältida kokkupõrget. Kuid on liiga hilja. Laeva parempoolses pardas on saatuslik lõhe.
Vähem kui kolme tunniga neelab Põhja-Atland maailma tolle aja suurima luksuslaeva. 15. aprillil 1912. aastal, kui „Titanic” on vaid viis päeva olnud oma esimesel reisil Euroopast Põhja-Ameerikasse, vajub ta nelja kilomeetri sügavusele ookeanipõhja. Meres hukkub umbes 1500 reisijat ja meeskonnaliiget.
Kuid mis jäi järgi massiivsest jäämäest? See jäi sama hästi kui puutumatuks. Ainult selle tipp põrkas „Titanicuga” kokku. Järgmisel päeval märkasid päästemeeskonnad jäämäge lõunasse, soojemate vete poole triivimas, nagu poleks midagi juhtunud. Jäämäe kadumine, määratusse ookeani vähehaaval sulamine, unustatakse peagi. Kuid „Titanicu” hukkumist mäletatakse veelgi kui traagilist merekatastroofi.
Jäämäed! Need on nii võluvad ja majesteetlikud, kuid samas nii kõigutamatud. Oled sa neid kunagi lähedalt näinud ja tajunud seda, millist mõju need avaldavad inimesele ja loodusele? Tahaksid sa teada, miks ja kuidas need on tekkinud? Ja mida tehakse selleks, et kaitsta merel olevaid inimesi jäämägede võimalike ohtude eest? (Vaata kasti „Rahvusvaheline jääpatrull”.)
Teke ja elutsükkel
Jäämäed on nagu hiiglaslikud magevee jääkuubikud. Nad on pärit põhjapolaaralade liustikest ning Antarktika mandrijääst. Kas sa teadsid, et umbes 90 protsenti maakera jäämägedest on pärit Antarktika mandrijääst? Sellest tekivad ka suurimad jäämäed. Nende kõrgus veepinna kohal võib olla kuni 100 meetrit, pikkus 300 kilomeetrit ja laius 90 kilomeetrit. Suured jäämäed võivad kaaluda 2 miljonit kuni 40 miljonit tonni. Ja nagu pole sarnaseid lumehelbeid, pole ka sarnaseid jäämägesid. Mõned on tahvlikujulised ehk lamedatipulised. Teised on kiilu-, püramiidi- või kuplikujulised.
Tavaliselt on vee peal näha ainult umbes seitsmendik kuni kümnendik jäämäest. See peab paika eriti lamedatipuliste jäämägede puhul. Kui panna jääkuubik veeklaasi ujuma, võid näha midagi samalaadset. Ent vee peal ja all oleva jäämassi suhe muutub vastavalt mäe kujule.
Antarktika jäämäed on enamasti lamedatipulised ja siledaküljelised, Arktika jäämäed on aga tihti korrapäratud ja tornikujulised. Viimasena mainitud on pärit peamiselt Gröönimaad katvast suurest mandrijääst ning on inimesele kõige suuremaks ohuks, sest need võivad triivida Atlandi ookeani ületavate laevade teele.
Kuidas jäämäed tekivad? Maakera põhja- ja lõunapoolsetel aladel ületab lume ja jäävihma sademehulk sageli sulamise ja aurustumise. Selle tulemusena kuhjuvad maismaale lumekihid, millest moodustub liustikujää. Kuna lund ja vihma sajab aastast aastasse, kuhjub lund ikka enam ja enam. Sellest sünnivad massiivsed jääväljad, mis katavad ääretuid maa-alasid, nii nagu see on Gröönimaal. Lõpuks muutub jää nii tihedaks ja kõvaks, et raske jääliustik libiseb väga aeglaselt kõrgetelt nõlvadelt alla orgudesse ja lõpuks merre. Bernard Stonehouse kirjeldab seda liikumist oma raamatus „Põhjapoolus, lõunapoolus” (North Pole, South Pole): „Kõva jää on elastne, kuid võib kergesti kuju muuta; rõhu all järjestuvad selle heksagonaalsed kristallid, libisevad seejärel üksteise peale ning tekitavad voolavuse ja lihkuvuse, mida me seostame jääliustikega.”
Kujutle, kuidas jääjõgi voolab väga aeglaselt mööda ebatasast maastikku nagu külm siirup. See hiiglaslik liustikukeel, milles on juba sügavad vertikaalsed praod, pakub rannikuni jõudes veelgi suurejoonelisemat vaatepilti. Merevee tõusude ja mõõnade, pekslevate lainete ning veealuse erosiooni ühismõjul murdub hiigelsuur jäätunud magevee kamakas, mis võib ulatuda 40 kilomeetri kaugusele merre, liustiku küljest mürisedes lahti. Jäämägi on sündinud! Üks vaatleja kirjeldas, et see on nagu „ujuv kristallist loss”.
Igal aastal moodustub Arktikas 10000 kuni 15000 jäämäge. Kuid suhteliselt vähesed neist jõuavad Newfoundlandi ranniku lähiste lõunapoolsete veteni. Mis juhtub jäämägedega, mis jõuavad sinna?
Jäämägede rännakud
Peale seda kui jäämäed on irdunud, haarab merehoovus suurema osa neist pikale reisile kaasa, enne kui ta tõukab mõned läände, lõunasse ja lõpuks Labradori merre, mille hüüdnimeks on Jäämäeallee. Pärast seda, kui jäämäed, mis on pidanud vastu ligikaudu kaks aastat kestnud triivi oma sünnipaigast Atlandi ookeani avamerele, eemale Labradorist ja Newfoundlandist, on nende eluiga lühike. Triivides soojematesse vetesse, lagunevad nad kiiresti sulamise, erosiooni ja irdumise tõttu.
Tavaliselt päeva jooksul jää sulab ning vesi koguneb mõradesse. Öösel vesi külmub ja paisub nendes pragudes, mistõttu jäämäe küljest murdub tükke. See muudab äkitselt jäämäe kuju ja raskuskeset. Seejärel pöörab jäämass end vees ümber ning nähtavale tuleb täiesti uus jääskulptuur.
Kui see tsükkel jätkub ning jäälossid murdudes aina kahanevad, tekitavad nad omakorda jäämägesid, mis on umbes keskmise maja või väikese toa suurused. Mõned väikesed jäämäed võivad triivida isegi madalates rannikuvetes ja lahtedes.
Igal juhul laguneb jäämägi lõunapoolsemates vetes kiiresti väikesteks magevee jäätükkideks ja seejärel sulab võimsa ookeani veeks. Aga enne seda peab jäämägede suhtes ettevaatlik olema.
Kuidas mõjutavad jäämäed meie elu
Kalurid, kelle elatis sõltub ookeanist, peavad jäämägesid nuhtluseks ja ohuks. Üks kalur ütles: „Turistidele võivad jäämäed meeldida, kuid kaluritele tähendavad need ohtu.” On juhuseid, kus kalurid on läinud oma võrke üle vaatama, kuid on leidnud, et jäämägi, mis on liikunud tõusu ja mõõna ning hoovusega, on hävitanud nende väärtuslikud võrgud ja kalasaagi.
Jäämägedega tuleb arvestada. „Neist on hea eemale hoida,” ütleb purjepaadi kippar. „Jäämäed on täiesti ettearvamatud! Kõrgetest jäämägedest võib hiiglasuuri tükke lahti murduda või kui jäämägi satub vastu põhja, võivad suured kamakad küljest murduda ja üles paiskudes sind tabada. Jäämägi võib ka pöörelda ja keerelda, mis võib saada hukatuslikuks igaühele, kes söendab minna liiga lähedale!”
Muret tekitab ka see, et jäämäed künnavad merepõhja. „On teada, et kui jäämäe veesistumise sügavus on enam-vähem võrdne vee sügavusega, võib jäämäe alaosa merepõhja pikki ja sügavaid kanaleid kaevata. Aladel, kus naftat otsitakse, võib see mõjuda laastavalt merepõhja kinnitatud seadmetele, nagu näiteks naftapuuraugu pealisehitisele,” ütles üks vaatleja.
Võib-olla mõtled sa nüüd, et oleks parem, kui jäämägesid polekski. Ometi pole jäämägede kohta sugugi ainult halba rääkida. Üks Newfoundlandi elanik täheldas: „Aastaid tagasi, enne kui külmutusseadmed kasutusele võeti, võtsid rannaäärsete külade elanikud jäämägede küljest väikseid tükke ja panid need kaevudesse, et vett jääkülmana hoida. Lisaks säilitati jäämägede tükke saepurukastides, et oleks võimalik kodus jäätist valmistada.”
Need liustikujääst koosnevad triivivad hiigelmäed kütkestavad eriti turiste. Nad otsivad Newfoundlandi tugevasti liigestatud rannikult paiku Atlandi ookeani vaatlemiseks ja leiavad silmarõõmu nende merehiiglaste jälgimisest. Fotoaparaadid klõpsuvad, et jäädvustada hetk filmilindile.
Ka võivad jäämäed meid kindlustada peaaegu lõputute joogiveevarudega. Võimalik, et praegusel ajal, mil vett saastatakse enneolematult, hakatakse ükskord jäämägede vett destilleerima ja pudelitesse panema. Et suures koguses joogivett saada, võib tunduda üpris lihtne otsida mõni hiiglaslik „jääkuubik” ja see töötlemiseks sadamasse pukseerida. Tegelikult on see aga tohutu ettevõtmine, mis siiamaani on üle jõu käinud.
Jehoova loomistööde ime
Taeva ja maa Looja küsib: „Kelle üsast on väljunud jää?” (Iiob 38:29). Eliihu teadis seda, sest varem oli ta öelnud: „Jumala hingusest tekib jää!” (Iiob 37:10).
Niisiis, kui vaatame neid kõrgeid sätendavaid mereimesid, pöörduvad meie mõtted Looja poole, kes need sinna pani. Me ütleme lauliku sarnaselt: „Kui palju on sinu tegusid, Jehoova! Sa oled nad kõik teinud targasti! Maa on täis sinu looduid!” Ta lisab: „Imelised on sinu teod!” (Laul 104:24; 139:14).
Jehoova on tõesti Looja, kelle teod on imelised. Kuidas me küll igatseme teda paremini tundma õppida! Me võime seda teha, pöörates tähelepanu tema Sõnale (Roomlastele 11:33).
[Kast lk 26]
Rahvusvaheline jääpatrull
Pärast reisilaeva „Titanic” tragöödiat asutati 1914. aastal rahvusvaheline jääpatrull (IIP), et teha kindlaks jäämägede asukohti, prognoosida merehoovuste ja õhuvoolude järgi nende liikumist ning anda rahvale jäähoiatusi. Kaitsmaks nende kristalsete merehiiglaste eest, on tehtud palju pingutusi, et koguda teadmisi jää omaduste ja käitumise kohta. Kasutuselolev tehnoloogia hõlmab visuaalset ja radarijärelvalvet lennukitelt, kaubalaevade jäävaatluse teadaandeid, satelliitfotograafiat ning okeanograafilisi analüüse ja prognoose.
[Pilt lk 24, 25]
Püramiidikujuline
Kuplikujuline
Lamedatipuline