Jesaja
49 Kuulake mind, saared,
pange tähele, kauged rahvad!+
Jehoova kutsus mind enne mu sündi.+
Emaüsast alates on ta nimetanud mu nime.
2 Ta tegi mu suu terava mõõga sarnaseks,
oma käe varjus peitis ta mind.+
Ta tegi minust ihutud noole,
ta varjas mind oma nooletupes.
4 Aga mina ütlesin: „Ma olen asjata vaeva näinud.
Olematu peale olen ma asjata jõudu kulutanud.
Kuid Jehoova mõistab mind õigeks
ja mu palk tuleb Jumalalt.”+
5 Nüüd on Jehoova, kes juba emaüsas vormis mind oma teenijaks,
andnud mulle korralduse tuua Jaakob tema juurde tagasi,
et Iisrael kogutaks tema juurde kokku.+
Siis olen ma Jehoova silmis austatud
ja minu Jumal on mu tugevus.
6 Ta ütles: „Sellest pole küllalt, et sa oled mu teenija,
kes taastab Jaakobi suguharud
ja toob tagasi järelejäänud iisraellased.
Ma panen sind ka rahvastele valguseks,+
et mu pääste ulatuks maa äärteni.”+
7 Nii ütleb Jehoova, Iisraeli lunastaja ja tema Püha,+ põlatule ja rahva poolt jälestatule,+ valitsejate sulasele:
„Kuningad näevad ja tõusevad,
võimukandjad kummardavad
Jehoova pärast, kes on ustav,+
Iisraeli Püha pärast, kes on sind valinud.”+
8 Nii ütleb Jehoova:
„Ma vastasin sulle soosinguajal+
ja aitasin sind päästepäeval,+
ma kaitsesin sind, et anda sind rahvastele tagatiseks*,+
et taastada maa,
et mu rahvas saaks tagasi mahajäetud pärandmaad,+
9 et öelda vangidele: „Tulge välja!”+
ja pimeduses olijaile:+ „Näidake end!”
Teede ääres söödavad nad oma karju,
sissetallatud radade kõrval* on nende karjamaad.
neid ei kõrveta kuumus ega päikeselõõsk,+
sest tema, kes nende peale halastab, juhib neid+
ja viib nad veeallikate juurde.+
13 Hõiska, taevas, juubelda, maa,+
mäed rõkaku rõõmust,+
sest Jehoova lohutab oma rahvast+
ja halastab vaevatute peale.+
15 Kas ema unustab oma rinnalapse,
kas pole tal kahju oma ihuviljast?
Isegi kui tema unustab, ei unusta mina sind iial.+
16 Ma olen sind uurendanud oma pihkudesse.
Sinu müürid on alati mu ees.
17 Su pojad kiirustavad tagasi,
kes sind maha lammutasid ja laastasid, lahkuvad su juurest.
18 Tõsta silmad ja vaata ringi.
Nad kõik on kokku tulnud,+
nad tulevad su juurde.
„Nii tõesti, kui ma elan,” kuulutab Jehoova,
„kaunistad sa end nende kõigiga kui ehetega
ja rüütad end nendega nagu mõrsja.
19 Kuigi su paigad olid laastatud ja hüljatud ning su maa oli varemeis,+
jääb see nüüd elanikele kitsaks+
20 Su lastetusaja pojad ütlevad sulle:
„See paik on meile liiga kitsas.
Tee meile ruumi, et saaksime siin elada.”+
21 Sa mõtled oma südames:
„Kes on mulle antud laste isa,
olen ma ju lastetu ja viljatu,
pagendatud ja vangi viidud?
Kes need mulle üles kasvatas?+
Mind jäeti ju päris üksi.+
Kust nad siis on tulnud?””+
22 Nii ütleb kõrgeim valitseja Jehoova:
„Ma tõstan oma käe, et rahvad näeksid,
ja panen nende jaoks püsti oma kogunemistähise.+
Siis nad toovad süles su poegi
ja kannavad õlgadel su tütreid.+
23 Kuningad hoolitsevad su eest+
ja suurtsugu naised on su ammedeks.
Nad kummardavad su ees silmili maha+
ja lakuvad su jalgadelt tolmu.+
Siis sa tõded, et mina olen Jehoova.
Kes loodavad minule, ei jää häbisse.”+
24 Kas vägevalt saab võtta vangid?
Kas hirmuvalitseja vangid vabastatakse?