Küsimuste kast

◼ Kas on kohane plaksutada pärast igat teokraatliku teenistuskooli ja teenistuskoosoleku programmiosa?

Kui Looja Jehoova rajas maa, siis ’hõiskasid hommikutähed üheskoos ja kõik Jumala pojad tõstsid rõõmukisa’ (Iiob 38:7). Jumala ingelpojad tahtsid kiita Jehoovat tema suurepärase loomistöö eest, milles väljendus uuel moel tema tarkus, headus ja jõud.

On tore, kui väljendame südamest tänu vaeva eest, mida vennad näevad, ja materjali eest, mida nad esitavad. Tavaliselt me plaksutame kokkutulekutel ja konventidel pärast kõnesid või muid ettekandeid. Seal esitatavate osade ettevalmistamiseks on kulunud rohkem aega ja vaeva. Plaksutamisega näitame, et hindame kõnepidaja pingutusi, ning väljendame ka tänu Jehoovale juhatuse eest, mida saame tema Sõna ja organisatsiooni kaudu (Jes. 48:17; Matt. 24:45—47).

Mida öelda plaksutamise kohta pärast igat teokraatlikus teenistuskoolis või teenistuskoosolekul esitatud osa? Pole ühtegi reeglit, mis keelaks spontaanselt plaksutada, näiteks siis, kui keegi esitab koolis oma esimese ülesande. Samas võib plaksutamine muutuda kergesti lihtsalt vormitäiteks ja kaotada tähenduse. Sel põhjusel ei plaksuta me tavaliselt pärast igat programmiosa.

Seega, kuigi me tavaliselt ei plaksuta enamiku teokraatliku teenistuskooli ja teenistuskoosoleku programmiosade puhul, on meil kõigil teisi võimalusi väljendada tänu saadud juhatuse ja vendade pingutuste eest. Me saame seda teha, kui oleme koosolekul tähelepanelikud ja kuulame hoolega kõnepidajat. Pärast koosolekut on meil sageli võimalik isiklikult väljendada tänu tema vaeva eest (Efesl. 1:15, 16).