”Annid inimeste näol” karjatavad innukalt Jumala karja
1 Kui armastavat abi Jehoova küll oma Poja kaudu on pakkunud, andes ”ande inimeste näol”! (Efesl. 4:8, UM, 11, 12.) Neil on hulgaliselt kohustusi, sealhulgas kohustus karjatada innukalt Jumala karja (1. Peetr. 5:2, 3). Me kõik saame sellest vajalikust korraldusest kasu. Need mehed tunnevad sügavat huvi igaühe vaimse heaolu vastu, ükskõik kas inimesel on raskusi, kas ta on koguduses uus, kas tal on nõrkusi või on ta sattunud eksiteele (Fil. 2:4; 1. Tess. 5:12—14).
2 Kui rahutukstegevad maailma sündmused tekitavad meis mingil määral kartust, on need alamkarjased ”otsekui redupaik tuule või ulualune vihmahoo eest”. Kui oleme väsinud või koormatud ja vajame lohutust, on nad meile kosutuseks just nagu ”veeojad põudses paigas” või ”võimsa kalju vari märga igatseval maal” (Jes. 32:2).
3 Julgustavad mittetegevaid kuulutajaid. Kogudusevanemad teevad erilisi pingutusi, et julgustada ebaregulaarseid ja mittetegevaid kuulutajaid, aidates neil kõigist koguduse tegevustest korrapäraselt osa võtma hakata. Armastavad karjasekülastused on aidanud paljudel hakata käima regulaarselt koguduse koosolekutel ning need on olnud vaimselt nii ülesehitavad, et kuulutaja on hakanud osalema ka kuulutustöös. Kõikides sellistes pingutustes peegeldub Jehoova armastav hool ja Jeesus Kristuse aktiivne juhtimine. Jeesus on andnud eeskuju, kuidas ilmutada huvi iga lamba vastu, kes on eksiteele sattunud (Matt. 18:12—14; Joh. 10:16, 27—29).
4 Alamkarjased panevad tähele igat märki, mis näitab, kas keegi on vaimselt nõrgemaks jäänud. Igaüks, kel ilmneb märke julgusekaotusest, kes on hakanud ebaregulaarselt koosolekutel käima või kes osaleb järjest vähem kuulutustööl, vajab ilmselt vaimset abi. Kogudusevanemad on innukad aitama igaüht, kelle välimus on hakanud sarnanema maailmas levinud moega või kes arendab kriitilist suhtumist kogudusse. Hoolivad kogudusevanemad on siiralt huvitatuna ja hellalt kiindununa ’valmis andma oma hinged’, et aidata sellistel inimestel uuesti sütitada armastust Jehoova vastu (1. Tess. 2:8).
5 Mõned pühendunud kristlased on kaotanud ühenduse kogudusega ning on muutunud vaimselt passiivseks, kuna nad lasid end maha suruda terviseprobleemidel, majanduslikel tagasilöökidel ja perekonna survel. Olemata kriitilised, kinnitavad kogudusevanemad lahkelt, et Jehoova hoolib kõigist oma lammastest ning toetab neid rasketel aegadel (Laul 55:23; 1. Peetr. 5:7). Tähelepanelikud karjased aitavad karjal mõista, et kui nad ’tulevad Jumala ligi, siis tema tuleb nende ligi’ ning lohutab ja kosutab neid (Jak. 4:8; Laul 23:3, 4).
6 Hindavad põduraid. Armastavad alamkarjased tunnevad huvi ka nende vastu, keda võidakse kahe silma vahele jätta. Igas koguduses on neid, kes on põdurad, elavad hooldekodus või on muul moel haiged. Muidugi mõista ei saa nad oma olukorra tõttu Kuningriigi sõnumi kuulutamises täie jõuga osaleda. Võib-olla saavad nad tunnistust anda ainult külalistele, teistele patsientidele või hooldajatele. Vaatamata sellele on see töö, mida nad teevad, hinnaline panus kogu kuulutustööle (Matt. 25:15). Isegi kui nad kuulutavad vaid 15 minutit, tuleks ka see aruandesse kanda, kuna sel viisil saab neid arvata regulaarsete Kuningriigi kuulutajate hulka.
7 ”Annid inimeste näol” on eriti teadlikud vendade vaimsetest vajadustest käesoleval aastaajal — mälestusajal. See on tõesti sobiv aeg kogudusevanematel teha erilisi pingutusi aitamaks kõiki, kes on teelt kõrvale kaldunud, et nad võiksid jällegi kogeda rõõmu ja südamerahu, mida toob südamlik seltsing koguduses. Me oleme rõõmsad, kui näeme usukaaslasi koguduse koosolekutel ja teenistuses kinnitamas taas oma usku lunastuskorraldusse (Gal. 6:10; Luuka 15:4—7; Joh. 10:11, 14).