Koolitulistamine. Lohutus pärast tragöödiat

AJALEHE esikülg oli üleni must ja seal seisis suurte tähtedega „Miks?”. See küsimus kõlas ikka ja jälle pärast seda, kui Lõuna-Saksamaal Winnendenis tappis 17-aastane nooruk raevuhoos 15 inimest ja lõpuks lasi ka enda maha. Kõikjal Saksamaal olid lipud pooles vardas ning uudis sellest traagilisest sündmusest levis kiiresti üle kogu maailma.

Winnenden on heal järjel olev idülliline väikelinn, mida ümbritsevad viinamarjaistandused ja viljapuuaiad. 2009. aasta 11. märtsi hommik algas Albertville’i põhikoolis nagu tavaliselt. Kell 9.30 vallandus aga äkitselt vägivald ja kaos.

Noormees tormas oma endisesse kooli, käes relv, mille ta oli võtnud oma vanemate magamistoast. Üksteise järel lasi ta kolmes klassiruumis ja koridoris maha üheksa õpilast ja kolm õpetajat ning haavas veel mitmeid. Politsei jõudis kohale mõne minutiga. Mõrvar põgenes lähedalasuva psühhiaatriahaigla territooriumile, kus ta tappis ühe töötaja. Seejärel röövis ta auto, hoides juhti sihikul. Umbes 40 kilomeetrit kaugemal õnnestus juhil põgeneda. Autokaupluses tappis noormees müüja ja ühe kliendi ning vigastas raskelt kahte politseinikku, kes püüdsid teda kinni võtta. Kui politsei talle lõpuks järele jõudis, lasi ta endale kuuli pähe.

Nende sõnul, kes teda tundsid, oli ta tavaline teismeline, kes igatses leida sõpru ja pälvida teiste heakskiitu. Mis läks viltu? Tal võis olla depressiivseid meeleoluhäireid ning on teada, et ta harrastas õhupüssist laskmist ja mängis mõningaid populaarseid vägivaldseid arvutimänge. Kuid mõned võivad öelda, et seda teevad tuhanded teisedki noored. Aga ohvrid – kas need olid välja valitud või tulistas ta huupi? Selle üle on spekuleeritud, miks ta lasi maha kaheksa tüdrukut ja ainult ühe poisi. Keegi pole suutnud anda mõistlikku selgitust.

Esmased reaktsioonid

„Kui poeg mulle helistas ja rääkis tulistamisest koolis, ei suutnud ma seda uskuda,” meenutab Heike. „Aga kui ma kuulsin järjest enam politsei- ja kiirabiautosid mööda kihutamas, haaras mind paanika.” Tänu politsei kiirele tegutsemisele suudeti ilmselt ära hoida suurem tapatöö koolis. Pärast seda kui kool evakueeriti, asusid sündmuspaigal tegutsema parameedikud, nõustajad ja vaimulikud, hoolitsedes ennastohverdavalt õpilaste eest.

Reporterid koondusid kiiresti kooli juurde ja püüdsid intervjueerida õpilasi, kellest paljud olid alles šokis. Üks õpilane luges kooli ees kokku 28 sõidukit, mis kuulusid 26 telekanalile. Meediakanalite vahel käis äge võistlus, mis viis kinnitamata üksikasjade avaldamiseni. Veel samal päeval, kui veresaun toimus, külastas üks reporter ühe surmatud tüdruku peret ja küsis temast fotosid. Teised maksid õpilastele, et nad laseksid end pildistada. Tundus, et mõningatel reporteritel oli niisuguses kaoses raske leida tasakaalu selle vahel, kuidas hankida enne teisi sensatsioonilisi uudiseid ning samas ilmutada taktitunnet ja lugupidamist ohvrite vastu.

Nagu sellistel juhtudel sageli ette tuleb, pöördusid inimesed lohutuse ja selgituste saamiseks religiooni poole. Veretöö toimumispäeval peeti oikumeeniline jumalateenistus. Paljud olid tänulikud sellise toetuse eest. Kuid need, kes lootsid saada lohutust Jumala Sõnast või vastuseid oma nõutukstegevatele küsimustele, kahjuks pettusid. Üks pere käis oma poja klassiõe matustel. Ema sõnas: „Piiskop rääkis Iiobi kannatustest. Ma ootasin, et ta selgitab, mida sellest loost võib õppida või et ta pakuks mingit lohutust, kuid ei midagi. Ei sõnagi sellest, miks Iiob kannatas või mis oli lõpptulemus.”

Üks mees oli üsna ärritunud kuuldud tühjade sõnade tõttu. Ta oli 30 aastat varem Jehoova tunnistajatega Piiblit uurinud, kuid siis asja katki jätnud. Nüüd hakkas ta taas nende koosolekutel käima.

14-aastane tüdruk Valisa, kes uurib tunnistajatega korrapäraselt Piiblit, oli klassiruumis, mille lähedal toimus tapatöö. Kuuldes tulistamist, hakkas ta Jehoova poole palvetama. Kui temalt hiljem küsiti, kuidas ta olukorraga toime tuleb, ütles ta, et need sündmused kinnitasid seda, mida ta oli Piiblist õppinud kriitiliste viimsete päevade kohta (2. Timoteosele 3:1–5). Kaks Jehoova tunnistajat jagasid usinalt lohutust oma kaasinimestele. Üks vanem naine tuli nende juurde ja sõnas: „Palju rohkem inimesi peaks tegema seda, mida teie teete.” Nii kurb ja šokeeriv kui see veresaun ka oli, pani see siiski mõned kuulama, millist lootust ja lohutust pakub Jumala Sõna.

Pikaaegne traumaatiline järelmõju

Loomulikult ei suuda ka kõige siiramad lohutussõnad täiesti olematuks teha nende šokki ja meeleheidet, keda see tragöödia otseselt puudutas. Mitte mingid sõnad ei suuda täielikult vaigistada vanema valu, kes kaotas oma lapse, või ahastust, mida tundis politseinik, kes tormas kooli ja leidis, et tema naine on tapetute seas.

Õpilased, kes selle ränga katsumuse üle elasid, ja nende pered olid sügavalt traumeeritud, igaüks omal moel. Vassilios põgenes varuväljapääsu kaudu niipea, kui mõrvar avas tule. „Kui ma välja kargasin,” meenutab ta, „palvetasin Jehoova poole. Arvasin, et ma suren. Olin kindel, et see on mu viimane palve.” Järgnevatel nädalatel piinasid teda õudusunenäod ja ta ei tahtnud kellegagi rääkida. Teda häiris eriti see, kuidas meedia üritas veresaunast kasu lõigata, ja nende taktitundetus, kes jahtisid üksikasju. Aja möödudes suutis Vassilios taas eluga edasi minna.

Jonas oli samas klassiruumis, kus Vassilios, ja nägi pealt oma viie klassiõe tapmist. Ta ütles: „Kohe pärast seda ei olnud mul sugugi raske juhtunut kirjeldada; see oli nagu õudusfilm. Kuid rääkida oma tunnetest – see on raske. Mu meeleolu muutub kogu aeg. Mõnikord ei taha ma juhtunut üldse puudutada, teinekord räägin sellest palju.” Ka teda painavad õudusunenäod ja tal on raskusi magamisega.

Mõne päeva pärast anti õpilastele tagasi nende isiklikud asjad, mis olid jäänud klassiruumi. Traumatoloogid hoiatasid, et oma asjade nägemine võib tragöödia taas meelde tuua. Alguses ei tahtnud Jonas puudutada oma jakki, koolikotti ega mootorrattakiivrit. Lisaks kohkus ta iga kord, kui nägi kedagi, kes sarnanes mõrtsukaga või kandis samasugust seljakotti, nagu tollel oli olnud. Kui ta vanemad vaatasid filmi ja seal kõlas lask, pani see ta närvid proovile. Nõustajad püüdsid aidata ohvritel vabaneda selle traumaatilise sündmusega tekkinud assotsiatsioonidest.

Jonase isa Jürgen töötab haiglas, kus mõrvar tappis ühe töötaja. Ta mainis, et paljusid lapsevanemaid ja kolleege rõhusid sellised küsimused nagu miks? ja mis siis, kui? Näiteks, üks haiglatöötaja, kes nägi rõdul olles mõrvarit möödumas, oli äärmiselt vaevatud mõttest, et ka tema oleks võinud surma saada, ning vajas seetõttu psühhiaatrilist ravi.

Mis on mõningaid aidanud

Mis on mõnele abiks olnud, et sellest hirmsast kogemusest üle saada? Jürgen nendib: „Kuigi vahel on raske, on hea teiste seltsis olla. Juba ainuüksi selle teadmine aitab, et teised hoolivad sinust ja et sa pole üksi.”

Ka Jonas hindab seda, et teised tema vastu huvi ilmutavad: „Paljud saadavad kaarte ja tekstisõnumeid. Mõnes on kirjas piiblikoht, mille ma järele vaatan. See julgustab mind.” Mis teda veel aitab? „Kui ma öösel üles ärkan ja mind valdab ängistus, siis ma palvetan. Vahel kuulan muusikat või ajakirja „Ärgake!” helisalvestisi.”a Jonas lisab, et Piibel annab meile teada, miks sellised asjad juhtuvad: Saatan valitseb maailma ja me elame lõpuajal. Ta isa mainib, et selliste tõdede teadmine aitab neil olukorraga toime tulla.

Peagi pole enam kannatusi

Esimestel päevadel viidi kooli ette palju küünlaid, lilli ja kirju. Kerstin märkas, et mitmed tahtsid oma kirjakestes teada, miks selline asi juhtus ja miks Jumal seda lubas. Kuna ta tundis, et need küsimused väärivad vastust, kirjutas ta koos kahe teise Jehoova tunnistajaga kirja ja pani selle teiste hulka.

Ametlikul mälestusteenistusel näitas üks telekanal Kerstini kirja ja tsiteeris sealt esimesi ridu: „Miks? Viimastel päevadel on see küsimus üha valjemalt ja valjemalt kõlanud; samuti küsimused: Kus oli Jumal? Miks ta lubas sellel juhtuda?” Kahjuks tsitaat selle koha peal lõppes.

Miks kahjuks? Sellepärast, et kirjas selgitati, kuidas kõik kannatused on alguse saanud ja et Jumal „heastab kõik inimeste põhjustatud kahju”. Kiri jätkus: „Piibli viimases raamatus ütleb Jumal, et ta pühib ära kõik pisarad inimeste silmist ja surma ei ole enam ega leinamist ega hädakisa ega valu ei ole enam. Endised asjad on möödunud.” Jehoova Jumal äratab koguni surnud üles. Tema peagi saabuva kuningriigi ajal ei toimu kunagi ühtki tragöödiat ega veresauna ning pole kannatusi. Jumal on tõotanud: „Vaata, ma teen kõik uueks!” (Ilmutus 21:4, 5).

[Allmärkus]

[Pilt lk 12]

Jonas sai kaardi sõnadega „Me mõtleme su peale”

[Pildi allikaviide lk 9]

Focus Agency/WPN

[Pildi allikaviide lk 9]

© imagebroker/Alamy

[Pildi allikaviide lk 10]

Foto: picture alliance

[Pildi allikaviide lk 11]

Foto: picture alliance