Nad täitsid Jehoova tahet

Isa, kes on valmis andestama

SEDA on täiesti põhjendatult nimetatud parimaks kunagi kirjutatud novelliks. Jeesuse tähendamissõna ühe isa armastusest oma kadunud poja vastu annab meile suurepärase pildi sellest kaastundest, mis Jumalal on kahetsevate patustajate vastu.

Kadunud ja leitud

Ühel mehel oli kaks poega. Noorem ütles talle: ’Ma tahan oma päranduse kohe kätte saada, selle asemel et oodata, kuni sa sured.’ Isa tuli talle vastu ja andis talle tõenäoliselt kolmandiku kõigest, mis tal oli — see oli kahest pojast noorema seaduslik osa (5. Moosese 21:17). Nooruk korjas rutakalt oma vara kokku ning reisis kaugele maale, kus ta kogu oma raha kõlvatu elu peale ära pillas (Luuka 15:11—13).

Siis tuli sinna maale raske nälg. Meeleheitel, läks noormees tööle seakarjuseks, ehkki see töö oli juutide seas põlatud (3. Moosese 11:7, 8). Toitu nappis sedavõrd, et ta hakkas himustama jaanikaunapuu kaunu, millega söödeti sigu! Lõpuks tuli see noor mees mõistusele. ’Mu isa sulased söövad paremini kui mina!’ mõtles ta. ’Lähen tagasi koju, tunnistan oma patud üles ja palun tööd isa palgalisena.’a (Luuka 15:14—19.)

Ta kõmpis tagasi koju. Kahtlemata oli ta välimus märgatavalt muutunud. Siiski tundis isa ta ära, ”kui ta alles kaugel oli”. Kaastundest liigutatuna jooksis ta oma poja juurde, kaisutas teda ning ”andis temale suud” (Luuka 15:20).

Niisuguse sooja vastuvõtu järel oli noorel mehel kergem kõik südame pealt ära rääkida. Ta ütles: ’Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind kui üht oma palgalist.’ Isa kutsus oma orjad kokku. ’Tehke kähku!’ käskis ta. ”Tooge kõige kallim rüü ja pange temale selga ja andke temale sõrmus sõrme ja kingad jalga, ja tooge, veristage nuumvasikas ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud ja on ellu virgunud, ta oli kadunud ja on leitud!” (Luuka 15:21—24).

Läks lahti suurejooneline pidu musitseerimise ja tantsuga. Vanema poja kõrvu kostis peokära tema põllult tagasi tulles. Kui ta teada sai, et ta vend on koju tulnud ja et see ongi peo põhjuseks, sai ta täis meelepaha. ’Mina olen sind orjanud nii mitu aastat ja pole mitte iialgi olnud sulle sõnakuulmatu, ent sina ei ole mulle elades andnud üht noort sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmus olla oma sõpradega,’ kurtis ta isale. ’Aga kui nüüd naaseb see sinu poeg, kes su varanduse ära raiskas, korraldad sa talle peo.’ ’Laps,’ vastas isa hellalt, ’sina oled ikka minu juures ja kõik, mis on minu, on sinu. Kuid nüüd oli tarvis rõõmutseda, sest sinu vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks. Ta oli kadunud ja on nüüd leitud!’ (Luuka 15:25—32.)

Õppetunnid meile

Isa Jeesuse tähendamissõnas kujutab meie halastavat Jumalat Jehoovat. Nagu kadunud poegki, lahkuvad mõningad ajutiselt turvalisest Jumala kodakonnast, kuid tulevad pärast tagasi. Kuidas Jehoova niisugustesse inimestesse suhtub? Need, kes siiralt kahetsedes Jehoova juurde tagasi pöörduvad, võivad olla kindlad selles, et ”tema ei riidle lõpmata ega pea igavesti viha” (Laul 103:9). Tähendamissõnas jooksis isa oma poega vastu võtma. Samamoodi Jehoova mitte üksnes ei ole nõus kahetsevatele patustele andestama, vaid ta lausa ihkab seda teha. Tema on ”andeksandja” ning ta tõesti andestab ”palju” (Laul 86:5; Jesaja 55:7; Sakarja 1:3).

Jeesuse tähendamissõnas aitas isa tõeline armastus pojal tagasipöördumiseks julguse kokku võtta. Aga mõtle: mis oleks juhtunud siis, kui isa oleks end oma pojast lahti ütelnud või raevuhoos talle öelnud, et ta enam kunagi tagasi ei tuleks? Niisuguse suhtumise peale poleks nooruk tõenäoliselt eales koju pöördunud. (Võrdle 2. Korintlastele 2:6, 7.)

Teatud mõttes rajas isa juba poja lahkumise ajal aluse tema naasmisele. Tänapäeval tuleb vahel ette, et kristlikud kogudusevanemad peavad mittekahetseva patustaja kogudusest eemaldama (1. Korintlastele 5:11, 13). Seda tehes saavad nad hakata patustajale tagasipöördumiseks teed sillutama, kui nad juhivad armastavalt tähelepanu neile sammudele, mida ta võib tulevikus kogudusega taasühinemiseks astuda. Mälestus sellisest siirast julgustusest on ajendanud paljusid vaimselt kadunuid kahetsema ning ergutanud neid Jumala kodakonda tagasi pöörduma (2. Timoteosele 4:2).

Samuti ilmutas isa poja naastes kaastunnet. Ta tajus kohe, et poisi kahetsus on siiras. Selle asemel et siis poja üleastumiste iga üksikasja väljapinnimisele rõhku panna, keskendus ta tema vastuvõtmisele ning väljendas selle juures suurt heameelt. Kristlased võivad seda eeskuju järgida. Nad peaksid rõõmustama, kui kadunu on leitud (Luuka 15:10).

Isa käitumine ei jäta mingit kahtlust selles, et ta oli oma isemeelse poja tagasitulekut ammu oodanud. Muidugi on see ootus vaid vari igatsusest, mida Jehoova tunneb kõigi nende vastu, kes on tema kodakonna maha jätnud. Ta ”ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik tuleksid meeleparandusele” (2. Peetruse 3:9, meie kursiiv). Need, kes kahetsevad oma patte, võivad seega olla kindlad, et neid õnnistatakse ”hingamisaegadega .. Issanda palgest” (Apostlite teod 3:19).

[Allmärkus]