Saja-aastane ja ikka tarmukas
JUTUSTANUD RALPH MITCHELL
Minu isa, keskmist kasvu mees, oli metodisti jutlustaja. Iga kahe-kolme aasta järel viidi ta üle mõnda teise kirikusse, mis asusid enamasti väikelinnades, sealhulgas ka Asheville’is, USAs Põhja-Carolinas, kus ma 1895. aasta veebruaris sündisin. Niisiis sain ma üles kasvades ristirahvaga üpris hästi tuttavaks.
MÄLETAN, et väikese poisina viidi mind äratuskoosolekutel „patukahetsejate pingile”, et saaksin täis püha vaimu ehk „tuleksin usule”, nagu nad seda nimetasid. Mul kästi tunnistada üles oma patud, pidada kümmet käsku ja olla hea. Nõnda tehes pidavat ma surma korral taevasse minema. „Nojah,” ütlesin ma endamisi, „ma arvan, et mina lähen küll põrgusse, kuna ma ei suuda olla piisavalt hea, et pääseda taevasse.” Arvasin, et ainult täiskasvanud, eriti just jutlustajad, elavad Piibli mõõdupuude järgi.
Kuid juba enne murdeikka jõudmist hakkasin leidma religioonis silmakirjalikkust. Näiteks ohverdas isa meie pere materiaalsed vajadused lihtsalt selleks, et peakonverentsil piiskopifondi suure rahasummaga toetada. Ta lootis, et ehk siis määratakse teda ametisse mõnda suuremasse kirikusse. Mäletan üht kohalikku jutlustajat, kes oli lisaks puuvillakasvataja. Kuna ta himustas endale väljapaistvat positsiooni, müüs ta ära sada puuvillapalli ning läks konverentsile, taskud raha täis. Kui näis, et kohalviibijatelt — kes enamuses olid jutlustajad — rohkem raha ei laeku, kargas see puuvillakasvatajast jutlustaja püsti ning hüüdis: „Kas see ongi kõik, mida te oma piiskopile annate? Mina annan kaks korda rohkem kui kõik teie kokku!” Koguti üle tuhande dollari ja piiskop määras selle mehe, mitte aga minu isa, kirikuvanemaks. Ma ei suutnud uskuda, et taoline määramine tuli Jumalalt. Sellest ajast peale suhtusin ma skeptiliselt kõigesse, mis puudutas religiooni.
Kui Ameerika Ühendriigid Esimesse maailmasõtta haarati, värvati mind sõjaväkke. Mäletan hästi, kuidas sõjaväevaimulikud jutlustasid meile, sõduritele, et me peame võitlema ustavalt oma kodumaa eest, ning see tegi religiooni mulle veelgi vastikumaks. Minu eesmärgiks oli jääda ellu, käia oma haridustee lõpuni ja seejärel abielluda. Religioonile mu tulevikuplaanides kohta ei olnud.
Minu seisukoht muutub
Aastal 1922 armusin ma neiusse nimega Louise. Selgus, et ta on harras katoliiklane, ning kui me otsustasime abielluda, soovis ta katoliiklikku laulatust. Kuna ma ei tahtnud mingit religioosset tseremooniat, soostus ta, et abiellume New Yorgi linnavalitsuse hoones.
Alguses meil religiooni pinnal konflikte ei olnud. Tegin talle lihtsalt selgeks, et mul pole religiooni vastu mingit usaldust ning et me saame hästi läbi senikaua, kui sellel teemal juttu pole. Seejärel, aastatel 1924 kuni 1937, sündisid meile lapsed — nad tulid ilmale üksteise järel, kuni meil oli viis poissi ja viis tüdrukut! Louise tahtis, et meie lapsed käiksid katoliiklikus koolis. Mina aga tahtsin, et nad ei saaks mitte mingisugust usualast haridust, nii et meil oli selle üle vaidlusi.
1939. aasta alguses juhtus midagi, mis muutis sootuks minu suhtumist religiooni. Kaks Jehoova tunnistajat, Henry Webber ja Harry Piatt, külastasid mind mu kodus New Jersey’s Roselle’is. Taipasin kiiresti, et nad tahtsid vestelda sellest, millest minu arvates polnud üldsegi huvitav rääkida — usust. Olin religioonis ikka veel kibestunud, sest samal ajal kui religioonitegelased mu kodukohas õpetasid: „Sa ei tohi tappa!”, ütlesid vaimulikud sõjaväes: „Võitle oma kodumaa eest!” Milline silmakirjalikkus! Mõtlesin, et ütlen neile kahele tunnistajale, kuidas asjalood tegelikult on. „Lubage, et ütlen teile midagi,” sõnasin ma neile. „Kui teie religioon on õige, siis kõik teised on valed. Ja kui mõni teine religioon on õige, siis kõik ülejäänud, kaasa arvatud teie oma, on valed. Ainult üks religioon võib õige olla.” Minu suureks üllatuseks olid nad minuga nõus!
Seejärel palusid nad mul tuua oma Piibel ja avada see teksti 1. Korintlastele 1:10 kohalt. Sealt ma lugesin: „Aga ma manitsen teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse nime läbi, et te kõik ühtviisi räägiksite ja et ei oleks lõhesid teie seas, vaid et oleksite kokku liidetud samas meeles ja samas mõttes.” See kirjakoht äratas minus huvi. Ent samas ma kartsin, et need kaks meest püüavad mind mingisse sekti värvata. Siiski olin ma midagi õppinud — seda, et kristlaste seas ei tohiks olla lõhesid. Mul mõlkus meeles veel palju teisi küsimusi. Näiteks, mis juhtub hingega siis, kui inimene sureb. Kuidas ma küll oleksin tahtnud seda küsimust nendega arutada! Aga ma arvasin, et see vallandaks mu kodus usu pärast liialt suure sõnasõja.
Siis üks neist meestest ütles: „Tuleksime meeleldi tagasi, et teiega järgmisel nädalal taas vestelda.” Püüdsin nendest taktitundeliselt lahti saada, kuid siis tõi mu naine kuuldavale oma arvamuse. „Ralph,” ütles ta, „nad tahavad teada, millal nad võivad tagasi tulla.” See üllatas mind, kuna ta oli ju tulihingeline katoliiklane! Siiski mõtlesin, et ehk jõuame religiooni teemadel lõpuks mingilegi ühisele seisukohale. Niisiis leppisime kokku, et Henry Webber ja Harry Piatt tulevad tagasi järgmisel reedel.
Nõnda siis hakkasin ma Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Mõni aeg hiljem kutsuti mind konvendile, mis toimus New Yorgis Madison Square Gardenis. Mul on eredalt meeles Joseph F. Rutherfordi kõne „Valitsus ja rahu”, mille ta pidas 25. juunil 1939. aastal. Olin üks 18000 kohalviibijast. Tegelikult kuulis seda kõnet 75000 inimest, kui arvestada ka neid, kes kasutasid selle kuulamiseks rahvusvahelise saatejaamade ühisvõrgu raadiotelefoniliine.
Kõik ei kulgenud siiski päris ladusalt. Katoliku preestri Charles Coughlini järelkäijad olid ähvardanud meie kokkutuleku laiali saata, ning tõepoolest, kui vend Rutherford oli jõudnud esitada umbes poole oma kõnest, hakkasid sajad vihased inimesed teda maha karjuma ja hõikuma hüüdlauseid, nagu „Heil Hitler!” ja „Viva Franco!”. Rahutus oli nii suur, et seda mürglit võis kuulda ka läbi telefoniliinide! Märatseva rahvahulga vaigistamiseks läks kohanäitajatel ligi 15 minutit. Kogu selle aja kõneles vend Rutherford kartmatult edasi, saades kuulajaskonnalt korduvalt aplausi näol toetust.
Nüüd olin ma tõesti uudishimulik. Miks õhutab katoliku preester nii suurt vihavaenu Jehoova tunnistajate vastu? Hakkasin taipama, et selles, mida vend Rutherford jutlustas, peab olema mingi iva — miski, mida vaimulikud ei taha lasta minusugustel inimestel kuulda. Niisiis uurisin ma Piiblit edasi ja tegin edusamme. Lõpuks, 1939. aasta oktoobris, sümboliseerisin oma pühendumist Jehoovale veeristimisega. Mõned minu lastest ristiti järgmisel aastal ning mu naine Louise ristiti 1941. aastal.
Astun katsumustele vastu
Peatselt pärast seda, kui ma tõe vastu võtsin, suri mu ema, ning ma pidin Põhja-Carolinasse matustele minema. Tundsin, et ma ei saa puhta südametunnistusega viibida matusetalitusel, mis toimub metodisti kirikus. Seepärast helistasin ma enne teeleasumist isale ning palusin, et ta hoiaks kirstu leinamajas. Ta lubas seda teha, ent kui ma kohale jõudsin, olid nad juba kiriku poole teel, arvates, et küllap ma nendega ühinen.
Ma ei teinud seda, ning see valmistas mu perekonnale üpris palju meelepaha. Kuigi ma olin oma õe Ednaga alati väga lähedane olnud, keeldus ta pärast ema matuseid minuga rääkimast. Ma kirjutasin talle korduvalt, kuid ta ei vastanud. Igal suvel, kui Edna tuli New Yorki Linnakolledžisse õpetajate kursustele, proovisin ma temaga kokku saada. Kuid ta keeldus minuga kohtumast, öeldes, et tal on palju tegemist. Viimaks ma loobusin sellest, kuna näis, et ma vaid tüütan teda. Möödus palju aastaid, enne kui ma taas temalt teateid sain.
Aastal 1941 heideti kuus minu lastest koolist välja seetõttu, et nad ei tervitanud lippu, ning samamoodi toimiti ka paljude teiste Ameerika Ühendriikide ja Kanada lastega. Et lastele seadusega nõutud haridust anda, rajasid tunnistajad oma koole, mida nimetati Kuningriigi koolideks. See kool, kus mu lapsed õppisid, paiknes New Jersey’s Lakewoodis ühes endises hotellis. Esimesel korrusel asus kuningriigisaal, klassiruum, köök ja söögiruum. Tütarlaste magamistoad olid teisel, poiste omad aga kolmandal korrusel. See oli vahva kool. Enamik seal elavatest lastest käis kodus ainult nädalavahetustel. Need, kelle kodu oli kaugemal, käisid kodus iga kahe nädala järel.
Juba tõesoleku algusaastatel oli mul palav soov saada pioneeriks, nagu nimetatakse Jehoova tunnistajate täisaegseid evangeeliumikuulutajaid. Aastal 1941 Missouris St. Louisis peetud konvendiprogrammi raames jutustas üks vend, kuidas ta suudab teha pioneeritööd, kuigi ta kasvatab 12 last. Ma mõtlesin: „Kui tema saab 12 lapsega olla pioneer, siis saan ka mina 10 lapsega olla pioneer.” Ent siiski ei võimaldanud minu tingimused alustada pioneeritööd enne kui alles 19 aasta pärast. Viimaks, 1. oktoobril aastal 1960, oli mul võimalik hakata teenima Jehoovat üldpioneerina.
Üllatuslik külastus
Aastal 1975 helistas mulle mu õde Edna. Olin siis 80-aastane ning polnud teda näinud ega kuulnud tema häält ligi 20 aastat. Ta helistas lennujaamast ning palus, et ma tuleksin talle ja ta abikaasale autoga vastu. Oli nii tore Ednaga taas kohtuda, ent suurim üllatus oli alles ees. Koju sõites sõnas tema abikaasa: „Sul on üks usule pöördunu.” Ma ei saanud aru, mida ta silmas peab. Kui jõudsime koju, ütles ta veel kord: „Sul on siin üks usule pöördunu.” Minu naine taipas otsekohe. Ta pöördus mu õe poole ja küsis: „Edna, oled sa Jehoova tunnistaja?” „Muidugi olen,” vastas Edna.
Kuidas Edna tõe vastu võttis? Aastal 1972 olin teinud meie suhete parandamise nimel talle kingituseks Vahitorni tellimuse. Umbes aasta pärast jäi Edna haigeks ning ta ei võinud koduseinte vahelt väljuda. Pakendites ajakirjad olid ikka veel tema kirjutuslaual. Uudishimust tegi Edna ühe neist lahti ja hakkas lugema. Lõpetanud ajakirja lugemise, mõtles ta omaette: „See on tõde!” Selleks ajaks kui Jehoova tunnistajad teda külastasid, oli ta terve selle virna Vahitorne läbi lugenud. Ta nõustus piibliuurimisega ning mõne aja möödudes sai temast Jehoova tunnistaja.
Kaotusega toimetulek
Mõni aeg hiljem jäi mu naine Louise suhkruhaigeks, tema seisund halvenes ning aastal 1979, kui ta oli 82-aastane, ta suri. Kui suri Louise, suri ka osa minust. Kogu mu maailm jäi seisma. Ma ei teadnud, mida teha. Mul polnud tulevikuplaane ning ma vajasin hädasti julgustust. Reisiv ülevaataja Richard Smith innustas mind jätkama pioneeritööd. Ma leidsin suurimat lohutust sellest, et sain lohutada teisi, kes olid lähedase inimese surma läbi kaotanud.
Vahitorni Ühing korraldas 1979. aastal reisi Iisraeli, ning ka mina panin end nimekirja. See reis mõjus mulle väga ergutavalt, nii et koju tagasi jõudes asusin kohe taas pioneerteenistusse. Sellest ajast peale olen võtnud endale kohustuse minna igal aastal appi määramata või harva läbitöötatud territooriumile maa teises osas. Hoolimata kõrgest vanusest suudan olla selle eesõiguse jaoks ikka veel teenistusvalmis.
Minu arvestuse järgi on mul läbi aastate olnud rõõm aidata umbes 50 inimesel leida elutee. Suurem osa mu lastest on tões. Kaks tütart teenivad üldpioneeridena. Üks teine tütar, Louise Blanton, teenib koos oma abikaasa George’iga Jehoova tunnistajate peakorteris New Yorgis Brooklynis, ning üks mu poegadest on juba aastaid kogudusevanemana teeninud.
Mõistagi ei ole keegi meist haiguste ja surma eest kaitstud, sest me pärisime esimestelt inimvanematelt ebatäiuse. (Roomlastele 5:12) Muidugi pole minugi elu hädade ja valudeta kulgenud. Praegu on mul vasakus jalas liigesepõletik. Vahetevahel tekitab see mulle väga palju ebameeldivusi, kuid see pole mind tegutsemast takistanud. Ja ma palvetan, et seda kunagi ei juhtuks. Ma tahan ikka tegus olla. Minu suurimaks sooviks on püsida pioneerteenistuses kuni lõpuni ning teha Jehoova nime ja eesmärkide kuulutamiseks kõik, mis ma suudan.
[Pilt lk 23]
Koos tütre Ritaga