„Maha vajutatud, aga .. ei hukku”

JUTUSTANUD ULF HELGESSON

Oli 1983. aasta juulikuu ja minu kohale kummardunud arstid hüüatasid: „Ta on teadvusel!” Minu seljaajust oli 15-tunnise keeruka operatsiooni käigus eemaldatud 12 sentimeetri pikkune kasvaja. Jäin täiesti halvatuks.

MÕNE päeva pärast viidi mind mu kodulinnast Helsingborgist (Rootsi lõunaosas) ligi 60 kilomeetri kaugusel asuvasse haiglasse. Seal alustasin taastusravi programmiga. Kuigi füsioterapeut ütles, et see nõuab minult äärmiselt suuri pingutusi, ootasin seda kärsitult. Tahtsin väga jälle kõndida. Iga päev viis tundi püüdlikult harjutades paranes minu seisund jõudsalt.

Kuu aega hiljem, kui reisiv ülevaataja meie koguduses teenis, võttis ta koos teiste kristlike vanematega ette selle pika sõidu, et kogudusevanemate koosolek minu haiglapalatis pidada. Kuidas see vennaliku kiindumuse tõend küll minu südant rõõmustas! Pärast koosolekut pakkusid osakonna õed meile kõigile teed ja võileibu.

Algul olid arstid minu paranemise käigust hämmastunud. Kolme kuu pärast sain ma oma ratastoolis juba sirgelt istuda ja mõne hetke suutsin isegi püsti seista. Olin rõõmus ning täis otsustavust jälle käima hakata. Perekonnaliikmed ja kaaskristlased julgustasid mind külastuste ajal suuresti. Mõnikord lubati mul lühikeseks ajaks isegi koju minna.

Suur tagasilangus

Pärast seda mu seisund aga enam ei paranenud. Peagi ütles füsioterapeut valulised sõnad: „Paremaks sinu seisund ei lähegi!” Nüüd oli eesmärgiks tugevdada mind niivõrd, et saaksin ratastoolis liikumisega ise hakkama. Mõtlesin, mis minust saab. Kuidas mu naine toime tuleb? Temale endale oli tehtud raske operatsioon ja ta oli ise minu abi vajanud. Kas pean nüüd jäämagi mõnda hoolekandeasutusse?

Masendusin väga sügavalt. Kogu mu jõud, julgus ja energia kustus. Möödusid päevad, ilma et oleksin liigutanudki. Ma ei olnud mitte ainult füüsiliselt halvatud, vaid ka emotsionaalselt ja vaimselt kangestunud. Olin „maha vajutatud”. Olin alati arvanud, et olen vaimselt tugev. Uskusin kindlalt Jumala Kuningriiki. (Taaniel 2:44; Matteuse 6:10) Olin veendunud Piibli tõotuses, et Jumala õiglases uues maailmas parandatakse kõik haigused ja tõved ning kogu inimkonna elu on taas täiuslik. (Jesaja 25:8; 33:24; 2. Peetruse 3:13) Nüüd aga ei olnud ma mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt halvatud. Tundsin, et olen otsekui ’hukkunud’. — 2. Korintlastele 4:9.

Enne kui edasi jutustan, räägiksin teile veidi oma minevikust.

Õnnelik perekond

Sündisin 1934. aastal ja mul oli alati hea tervis. 1950-ndate aastate alguses kohtasin Ingridit, 1958. aastal me abiellusime ja asusime elama Kesk-Rootsi Östersundi linna. Meie ellu tuli pööre aastal 1963, mil hakkasime Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Tolleks ajaks oli meil kolm väikest last: Ewa, Björn ja Lena. Peagi õppis kogu meie pere Piibli tõdesid ja edenes hästi nende tundmises.

Peatselt pärast uurima hakkamist kolisime Helsingborgi. Seal pühendusime oma naisega Jehoovale ning lasime 1964. aastal end ristida. Olime õnnelikud, kui meie vanim tütar Ewa 1968. aastal end ristida lasi. Seitse aastat hiljem, 1975. aastal, ristiti ka Björn ja Lena, ning aasta pärast seda määrati mind kristliku koguduse vanemaks.

Töökoht võimaldas mul oma pere materiaalsete vajaduste eest hästi hoolt kanda. Kui Björn ja Lena alustasid täisaegset teenistust, olime veelgi õnnelikumad. Peagi kutsuti Björn teenima Jehoova tunnistajate harubüroosse Arbogas. Elu nii-öelda hellitas meid igas suhtes. Kuid siis, 1980-ndate aastate algul, hakkas ennast tunda andma kasvaja, mis 1983. aastal selle raske operatsiooni käigus eemaldatigi.

Vaimsest halvatusest ülesaamine

Kui mulle öeldi, et ma ei saa enam kunagi käia, kustus mu hinges viimnegi lootusesäde. Kuidas ma vaimse jõu tagasi sain? See oli kergem, kui arvasin. Võtsin lihtsalt oma Piibli ja hakkasin lugema. Mida rohkem ma lugesin, seda rohkem vaimset jõudu ma sain. Kõige väärtuslikumaks hakkasin pidama Jeesuse mäejutlust. Lugesin seda üha uuesti ja uuesti ning mõtisklesin selle üle.

Sain optimistliku ellusuhtumise tagasi. Lugemine ja mõtisklemine aitas mul takistuste asemel võimalusi nägema hakata. Minus tärkas taas soov Piibli tõdesid teistele jagada ning tundsin rahuldust, kui sain anda tunnistust haigla personalile ja teistele, kellega ma kokku puutusin. Minu pereliikmed toetasid mind igati ja neid õpetati minu eest hoolitsema. Lõpuks võisin haiglast lahkuda.

Viimaks ometi olin ma kodus. Kui rõõmus päev see meile kõigile küll oli! Pereliikmed korraldasid päevakava nii, et nad said ka minu eest hoolt kanda. Poeg Björn otsustas lahkuda töölt Jehoova tunnistajate harubüroost ning olla abiks minu eest hoolitsemisel. Oli väga lohutav tunda oma pere armastust ja hoolt niivõrd suurel määral.

Teise tagasilangusega toimetulek

Aja möödudes aga minu tervis halvenes ning mul oli raske end liigutada. Hoolimata sellest, et pereliikmed ihust ja hingest pingutasid, ei suutnud nad minu eest lõpuks enam kodus hoolitseda. Nii arvasin, et mul oleks kõige parem minna hooldekodusse. See tähendas jälle muutusi ja uut päevakava. Ent ma ei lasknud sel ka vaimseks tagasilanguseks saada.

Ma ei jätnud Piibli lugemist ja uurimist kunagi hooletusse. Mõtlesin pidevalt sellele, mida ma saan teha, selle asemel et tusatseda selle pärast, mida ma ei saa teha. Mõtisklesin nende vaimsete õnnistuste üle, mis kõigil Jehoova tunnistajatel on. Olin palves Jehoova ligi ja kasutasin ära kõik võimalused teistele kuulutamiseks.

Nüüd olen öösel ja osa päevast hooldekodus. Pärastlõunad ja õhtud veedan kas kodus või olen meie kristlikel koosolekutel. Linnavalitsus korraldab hoolekande korras minu sõidutamise koosolekutele ning koju. Minu äärmiselt abivalmis perekonnaliikmed, koguduse vennad ja hooldekodu personal kannavad minu eest tõeliselt hästi hoolt.

Teen seda, milleks olen suuteline

Ma ei pea ennast nüüd kasutuks inimeseks ega pea ka mu pere ja kristlikud vennad mind selleks. Kuna minu eest kantakse armastusega hoolt, aitab see mul kogudusevanemana viljakalt edasi teenida. Juhatan igal nädalal koguduse raamatu-uurimist ja kuningriigisaalis koguduse iganädalast Vahitorni uurimist. Kuna mul on raskusi Piibli lehekülgede pööramisega, määratakse keegi mind koosolekutel selles suhtes abistama. Oma ratastoolist juhatan ma koosolekuid ja pean kõnesid.

Nõnda saan ma ikka teha paljusid asju, mida mulle ennegi teha meeldis, kaasa arvatud karjasekülastuste tegemine. (1. Peetruse 5:2) Seda teen ma siis, kui vennad ja õed minult nõu või abi küsima tulevad. Võtan appi ka telefoni ja helistan ise teistele. See toob vastastikust julgustust. (Roomlastele 1:11, 12) Hiljaaegu ütles üks sõber: „Just siis, kui olen norus, helistad sina ja aitad mul end sirgu ajada.” Ent see julgustab ka mind, sest ma tean, et Jehoova õnnistab mu pingutusi.

Enne ja pärast koosolekuid tunnen rõõmu koguduse lastega seltsimisest. Oma ratastoolis istudes olen nendega ühepikkune ja meil on hea niiviisi rääkida. Hindan väga nende siirust ja otsekohesust. Kord ütles üks väike poiss mulle: „Sa oled kõige ilusam invaliid!”

Selle asemel et olla tusane selle pärast, mida ma ei saa teha, keskendun sellele, mida ma saan teha, ja see aitab mul Jehoova teenistusest rõõmu tunda. Olen kõigest, mis minuga on juhtunud, palju õppinud. Olen mõistnud, et läbielatud katsumused õpetavad ja tugevdavad meid. — 1. Peetruse 5:10.

Nagu olen märganud, ei mõista paljud terved inimesed, et me peame oma taevase Isa kummardamist alati tõsiselt võtma. Vastasel korral muutub meie korrapärane uurimine ning koosolekutel ja põlluteenistuses käimine tühipaljaks rutiiniks. Pean neid korraldusi eluliselt tähtsaks selleks, et võiksin elada üle selle maailma lõpu ja jääda elama Jumala tõotatud maisesse paradiisi. — Laul 37:9—11, 29; 1. Johannese 2:17.

Meil tuleb lootust elada Jumala tulevases uues maailmas alati oma südames leegitsevana hoida. (1. Tessalooniklastele 5:8) Olen ka õppinud alla andmata võitlema kalduvuse vastu jääda norutama. Olen õppinud pidama Jehoovat oma Isaks ja tema organisatsiooni oma emaks. Olen mõistnud, et kui meie teeme omapoolseid pingutusi, võib Jehoova igaüht meist kui oma sulast tõhusalt kasutada.

Kuigi olen mõnikord tundnud, et olen otsekui „maha vajutatud”, ei ole ma ’hukkunud’. Ei Jehoova ega tema organisatsioon, ei mu pere ega kristlikud vennad ole mind kunagi hüljanud. Tänu sellele, et sirutasin käe Piibli järele ja hakkasin seda lugema, sain vaimse jõu tagasi. Olen tänulik Jehoova Jumalale, kes annab meile ’üliväga suure väe’, kui me tema peale loodame. — 2. Korintlastele 4:7.

Usaldades Jehoovat ja lootes täielikult tema peale, vaatan igatsusega tulevikku. Olen kindel, et väga varsti täidab Jehoova Jumal oma tõotuse ja taastab siin maa peal paradiisi koos kõigi nende imeliste õnnistustega, mida see kaasa toob. — Ilmutuse 21:3, 4.