Armukadedus viis mu elu kuristiku äärele

HAKKASIN tundma haiglaslikku armukadedust siis, kui abiellusin oma teise mehe Markiga.a Pidime koos kandma hoolt mitme kasulapse eest ja käima läbi meie kummagi endise abikaasaga. Vahel oli olukord lausa väljakannatamatu. Iga kord, kui tekkisid perekondlikud vastuolud, tundus, et Mark ei seisa minu eest. Hakkasin arvama, et ta armastab ikka veel oma endist naist. Selle asemel et armukadedust ohjes hoida, lasksin sellel oma elu valitseda. Alati, kui Marki endine naine läheduses viibis, tundsin end ohus olevat.

Pidasin Markil vahetpidamata silma peal, jälgides isegi ta silmi, et näha, kuhu ta vaatab. Lugesin ta pilgust välja seda, mida seal üldse polnudki. Mõnikord süüdistasin teda otseselt, et ta armastab ikka veel oma endist naist. Kord oli Mark sellest niivõrd häiritud, et ta tõusis püsti ja läks kristlikult kokkutulekult minema. Tundsin end Jehoova ees süüdlasena. Muutsin kogu meie perekonna elu õnnetuks, kuna lõpuks avaldas see mõju ka lastele. Vihkasin iseennast oma teguviisi pärast, ent kuidas ma ka ei püüdnud, ikka näis mulle võimatu armukadedust ohjes hoida.

Selle asemel et mind aidata, hakkas Mark mulle samaga vastama. Kui ma teda süüdistasin, hüüdis ta vastu: „Armukade, sa oled ju lihtsalt armukade!” Tundus isegi, et ta püüdis meelega minus armukadedust tekitada. Võib-olla ta arvas, et see aitab mul armukadedusest lahti saada, ent see tegi asja vaid hullemaks. Ta hakkas vaatama teisi naisi, kommenteerides sealjuures, kui kaunid nad välja näevad. Tundsin end seetõttu veelgi alamana ja ebasoovitavana. Jõudsin sinnamaani, et minus hakkas pead tõstma veel üks vastik tundmus — viha. Olin tollal omadega nii sassis, et tahtsin Markist ja tema perest vaid lahti saada.

Piibel ütleb, et „kadedus on otsekui mädanik luudes”, ja täpselt nii see ongi. (Õpetussõnad 14:30) Nüüd hakkas mu tervis selle all kannatama. Mul tekkisid maohaavad, mille ravimine võttis kaua aega. Kahtlustades Marki kõiges, mida ta tegi, muutsin oma elu üha õnnetumaks. Sorisin tema taskutes, ja kui leidsin sealt mõne telefoninumbri, helistasin sellel numbril, et näha, kes toru võtab. Sügaval sisemuses tundsin enda pärast niivõrd suurt häbi, et nutsin häbist Jehoova ees. Ent ma ei suutnud end peatada. Olin iseenda suurim vaenlane.

Ka mu vaimsus kannatas niivõrd, et ma ei suutnud enam palvetada. Armastasin Jehoovat ja tahtsin väga teha seda, mis on õige. Teadsin kõiki kirjakohti, mis käivad abielumeeste ja -naiste kohta, kuid ei suutnud neid rakendada. Hoolimata tõsiasjast, et mul on väga toredad lapsed, ei olnud mul esimest korda oma elu jooksul enam mingit tahtmist elada.

Kristliku koguduse vanemad olid mulle suureks julgustuseks ja tegid minu aitamiseks oma parima. Ent kui nad minu armukadedusest juttu tegid, eitasin kõike, kuna tundsin piinlikkust ega tahtnud tunnistada, et mul on sellega probleeme.

Lõpuks muutus mu tervis nii halvaks, et pidin haiglasse operatsioonile minema. Seal olles mõistsin, et nii meie elu enam kesta ei või. Otsustasime Markiga kolmeks kuuks lahku elama asuda, et oma olukorda objektiivselt hinnata. Selle aja jooksul juhtus midagi imepärast. Ajakirjas Ärgake! ilmus artikkel pealkirjaga „Abi alkohoolikute täiskasvanud lastele”.b

Mu ema oli ju olnud alkohoolik. Kuigi minu suhtes ei tarvitatud füüsilist vägivalda, ei väljendanud mu vanemad kunagi füüsilist kiindumust ei teineteise ega minu vastu. Ma ei mäleta, et ema oleks kordagi mind kallistanud või öelnud mulle, et olen talle armas. Nii et tegelikult kasvasin ma üles, päriselt teadmata, kuidas armastada, või mis sama tähtis, kuidas olla armastatud.

Ema rääkis mulle sageli mu isa armuseiklustest ja sellest, et ta ei või isa usaldada. Nii et arvatavasti kasvas minussegi usaldamatus meeste vastu üldiselt. Koduse kasvatuse tõttu tundsin end alati kõigist, eriti teistest naistest, alamana. Selle Ärgake! artikli lugemine aitas mul nende asjaolude tähtsust mõista. Esmakordselt sain sügavuti aru, miks on mul armukadedusega probleeme.

Näitasin seda Ärgake! artiklit oma mehele Markile ning see aitas temalgi mind paremini mõista. Peagi suutsime mõlemad rakendada nõuannet, mille Piibel annab abielupaaridele, kes mõtlevad lahku elama asuda. Me leppisime ära. (1. Korintlastele 7:10, 11) Nüüd on meie abielusuhted paremad kui eales varem. Teeme enamiku asju üheskoos, eriti mis puutub kristlikku tegevusse. Mark ilmutab rohkem empaatiat. Pea iga päev räägib ta mulle, kui väga ta mind armastab, ja nüüd usun ma seda tõesti.

Alati, kui tean, et meil tuleb Marki endise naisega kokku puutuda, palun Jehoovalt jõudu, et ta aitaks mul käituda nagu küpsele kristlasele kohane. See aitab tõesti. Isegi mu vaenulikkus tema vastu hakkab hääbuma. Enam ei keerle mu mõtted vaid negatiivsete asjade ümber ega lase ma oma fantaasial ohjeldamatult lennata.

Siiski tunnen vahel kohatut armukadedust. Vaid täiuslik elu Jumala uues maailmas aitab mul sellest täielikult vabaneda. Vahepeal olen aga õppinud armukadeduse üle valitsema, selle asemel et see minu üle valitseks. Tõepoolest, armukadedus viis mu elu kuristiku äärele, kuid tänu Jehoovale ja tema organisatsioonile olen ma praegu palju õnnelikum inimene ning mu terviski on paranenud. Nüüd on mul jälle lähedased suhted oma Jumala Jehoovaga. — Kaastöö.

[Allmärkused]