„Armastus ei hävi ilmaski”

JUTUSTANUD SAMUEL D. LADESUYI

Kui mõtlen tagasi sellele, mida kõike on möödunud aastatega korda saadetud, valdab mind hämmastus. Jehoova on kõikjal maa peal imelisi asju teinud. Kui alustasime 1931. aastal Nigeerias Ileshas kuulutustööd, oli meid vaid käputäis, nüüd aga oleme kasvanud 36 koguduseks. Nigeeria umbes 4000 kuulutajast aastal 1947, mil saabusid esimesed Vahitorni Gileadi Piiblikooli lõpetanud, on saanud rohkem kui 180000. Noil algusaegadel me ei osanud loota, isegi mitte unistada, et selline kasv võiks aset leida. Kui tänulik ma olen, et mul on olnud võimalus osaleda selles imelises töös! Lubage mul sellest teile pajatada.

MINU isa käis linnast linna ja kauples relvade ning püssirohuga; kodus oli ta harva. Tean, et tal oli vähemalt seitse naist, kuid kõik ei elanud temaga koos. Isa päris mu ema oma vennalt, kes suri. Emast sai isa teine naine, ning mina elasin koos emaga.

Kord tuli isa koju, olles käinud vaatamas oma esimest naist, kes elas naaberkülas. Seal sai ta teada, et mu poolvend käib koolis. Minu poolvend oli kümneaastane, minuga samaealine. Niisiis otsustas isa, et ka minul tuleb hakata koolis käima. Ta andis mulle üheksa penni — kolm õpiku ja kuus tahvli jaoks. Oli aasta 1924.

Moodustatakse piibliuurimisgrupp

Hakkasin juba varakult armastama Jumala Sõna Piiblit. Mulle meeldisid kooli piiblitunnid ning ma sain pühapäevakooli õpetajatelt alati kiita. Niisiis haarasin 1930. aastal kinni võimalusest kuulata loengut, mille esitas küllatulnud piibliuurija, üks esimesi kuulutustöö tegijaid Ileshas. Pärast loengut andis ta mulle jorubakeelse raamatu Jumala kannel.

Olin korrapäraselt pühapäevakoolis käinud. Nüüd hakkasin Jumala kannelt kaasas kandma ja mõningate koolis õpetatavate doktriinide ümberlükkamisel kasutama. Sellest tulenes vaidlusi, ning kirikujuhid hoiatasid mind sageli selle ’uue õpetuse’ järgimise eest.

Kord järgmisel aastal tänaval lonkides juhtusin nägema rühma inimesi, kes parajasti kuulasid neile loengut pidavat meest. Loengupidaja oli J. I. Owenpa, piibliuurija. Teda oli siia läkitanud William R. Brown (keda sageli kutsuti Piibli-Browniks), Kuningriigi kuulutustöö ülevaataja Lagosest.a Sain teada, et Ileshas on moodustatud väike piibliuurijate grupp, et uurida raamatut Jumala kannel, niisiis ühinesin sellega.

Mina olin grupi noorim — kõigest 16-aastane koolipoiss. Tavaliselt oleksin tundnud end umbes 30-aastaste ja vanemate meestega nii lähedalt suheldes ebamugavalt, oleksin seda isegi peljanud. Kuid nad rõõmustasid väga, et ma nende seltsis olen, ja julgustasid mind. Nad olid mulle isa eest.

Vaimulikkonna vastuseis

Peagi sai meile osaks vaimulikkonna tõsine vastuseis. Varem omavahel lahinguid löönud katoliiklased, anglikaanid ja teised hakkasid nüüd ühiselt meie vastu võitlema. Nad pidasid kohalike pealikega vandenõu, et meie hirmutamiseks midagi ette võtta. Nad saatsid politseinikke meie raamatuid konfiskeerima, väites, et need on inimestele kahjulikud. Kuid ringkonna politseiülem hoiatas, et neil ei ole õigus raamatuid ära võtta, ja kahe nädala pärast anti raamatud tagasi.

Pärast seda kutsuti meid koosolekule, kus meid ootas oba ehk kõrgeim pealik koos teiste linna tähtsate isikutega. Tol ajal oli meid umbes 30. Nad tahtsid, et me lõpetaksime nende „ohtlike” raamatute lugemise. Nad pärisid, kas me oleme mujalt tulnud, aga kui nad meie nägusid olid uurinud, ütlesid nad: „Need on meie pojad, kuigi nende keskel on mujalt tulnuid.” Nad ütlesid meile, et nad ei taha, et me jätkame sellise meile kahjuliku religiooni raamatute uurimist.

Läksime sõnagi lausumata koju, sest olime kindlalt otsustanud neile tähtsatele isikutele üldse mitte tähelepanu pöörata. Enamik meist oli õpitu üle väga rõõmus, ning me otsustasime edasi uurida. Niisiis, kuigi mõned olid heitunud ning tõmbusid meie grupist eemale, uuris enamik meist puusepatöökojas edasi. Meil ei olnud uurimise juhatajat. Alustasime palvega ja lugesime seejärel kordamööda raamatu lõike ette. Umbes tunni aja pärast palvetasime jälle ning läksime siis koju. Kuid meil hoiti silma peal ning pealikud ja usujuhid kutsusid meid iga kahe nädala järel kokku ning hoiatasid, et me piibliuurijate kirjandust ei uuriks.

Samal ajal püüdsime seda vähest, mida teadsime, kasutada inimeste aitamiseks, ja paljud olid meiega ühel nõul. Meile tuli vähehaaval inimesi juurde. Olime väga rõõmsad, kuid ikkagi ei teadnud me eriti midagi religioonist, millega tegelesime.

Lagosest tuli 1932. aasta algul üks vend, kes aitas meil organiseeruda, ning aprillis saabus ka Piibli-Brown. Leides eest umbes kolmekümnese grupi, küsitles vend Brown meid, et näha, milliseid edusamme me uurimise käigus oleme teinud. Rääkisime talle kõigest, mida teadsime. Ta ütles, et me oleme ristimiseks valmis.

Kuna parajasti oli kuivaperiood, tuli meil minna Ileshast 14 kilomeetri kaugusel asuva jõe äärde, kus umbes 30 meist ristiti. Sellest ajast alates pidasime end Kuningriigi kuulutajateks ning hakkasime käima majast majja. Meid ei oodatud seda tegevat, kuid olime täis indu jagada oma teadmisi ka teistele. Pidime hästi ette valmistuma, et Piibli abil kummutada valeõpetusi, millega kokku puutusime. Seetõttu oli meil koosolekutel tavaks neid õpetusi arutada, et üksteist oma teadmistega täiendada.

Meie kuulutustegevus

Kuulutasime kõikjal linnas. Inimesed pilkasid meid ja karjusid meie peale, kuid me ei teinud sellest välja. Olime ülimalt rõõmsad, et meil on tõde, olgugi et meil oli veel palju õppida.

Käisime majast majja igal pühapäeval. Inimesed esitasid küsimusi ja meie püüdsime neile vastata. Pühapäeva õhtuti esitasime avaliku kõne. Kuna meil kuningriigisaali ei olnud, pidasime koosolekuid lahtise taeva all. Kogusime rahva kokku, esitasime kõne ja palusime neil küsimusi esitada. Mõnikord kuulutasime kirikus.

Läksime ka piirkondadesse, kus inimesed ei olnud Jehoova tunnistajatest midagi kuulnud. Tavaliselt sõitsime jalgratastel, aga mõnikord üürisime bussi. Kui jõudsime külasse, puhusime valjusti sarve. Kogu küla kuulis meid! Inimesed tõttasid kohale, et näha, milles asi. Seejärel esitasime oma sõnumi. Kui olime lõpetanud, tulid inimesed rüsinal kirjandust võtma. Meil kulus seda suurtes kogustes.

Ootasime innukalt Jumala Kuningriigi tulekut. Mulle tuleb meelde, et kui saime väljaande 1935 Yearbook („Aastaraamat 1935”), küsis üks vend, nähes arutlusele tulevate tekstide aastakava: „Kas see tähendab, et meil tuleb veel terve aasta oodata, enne kui tuleb Harmagedoon?”

Vastuseks ütles uurimise juhataja: „Vend, kas sa arvad, et kui homme tuleb Harmagedoon, siis me enam aastaraamatut ei loegi?” Venna eitava vastuse peale ütles juhataja: „Miks sa siis muretsed?” Ootasime siis, ja ootame nüüdki innukalt Jehoova päeva.

Sõja-aastad

Teise maailmasõja ajal oli meie raamatute sissetoomine keelatud. Üks Ilesha vend pakkus raamatut Rikkus pahaaimamatult ühele politseinikule. Politseinik küsis: „Kelle oma see raamat on?” Vend vastas, et tema oma. Politseinik ütles, et see on keelatud raamat, viis venna politseijaoskonda ja pani luku taha.

Läksin politseijaoskonda ja sain venna pärast järelepärimisi kautsjoni vastu vabaks. Seejärel helistasin vend Brownile Lagosesse, et talle juhtunust teada anda. Pärisin ka, kas on mingit seadust, mis keelab meie raamatute levitamise. Vend Brown ütles mulle, et keelatud on raamatute sissetoomine, mitte aga levitamine. Kolme päeva pärast läkitas vend Brown Lagosest ühe venna olukorda uurima. See vend otsustas, et järgmisel päeval peaksime kõik minema kuulutustööle, kaasas ajakirjad ja raamatud.

Läksime eri suundadesse. Umbes tunni aja pärast jõudsid minuni uudised, et enamik vendi on arreteeritud. Tõttasime siis koos küllatulnud vennaga politseijaoskonda. Politseinik keeldus võtmast kuulda meie selgitust, et need ei ole keelatud raamatud.

Need 33 arreteeritud venda saadeti Ifesse kõrgema kohtu ette ja mina läksin nendega kaasa. Linnarahvas, kes nägi meie äraviimist, hüüdis: „Nende inimestega on nüüd lõpp. Enam nad siia tagasi ei tule.”

Süüdistus viidi nigeerlasest ülemkohtuniku ette. Näidati kõiki raamatuid ja ajakirju. Ta küsis, kes volitas politseipealikku neid inimesi arreteerima. Politseipealik vastas, et ta tegutses vastavalt ringkonna politseiülemalt saadud juhenditele. Ülemkohtunik kutsus politseiülema ja neli meie esindajat, kaasa arvatud minu, oma kontorisse.

Ta päris, kes on mr. Brown. Ütlesime talle, et ta on Vahitorni Ühingu esindaja Lagoses. Ta lausus seepeale, et on saanud seoses meiega mr. Brownilt telegrammi. Ta katkestas sel päeval asja arutamise ja määras vendadele kautsjoni. Järgmisel päeval kuulutas ta vennad süütuks, vabastas nad ja käskis politseil raamatud tagastada.

Tulime lauldes Ileshasse tagasi. Taas oli rahvas hüüdmas, kuid seekord kõlas: „Nad on jälle tagasi!”

Tehakse selgeks Jehoova abielunormid

Aastal 1947 saabusid Nigeeriasse esimesed kolm Gileadi lõpetanut. Üks neist vendadest, Tony Attwood, on praegugi siin ja teenib Nigeeria Beetelis. Sellest ajast alates oleme näinud suuri muudatusi Jehoova organisatsioonis Nigeerias. Üks tähtis muudatus oli meie suhtumine polügaamiasse.

Abiellusin 1941. aasta veebruaris Olabisi Fashugbaga ja teadsin juba, et rohkem naisi ma ei või võtta. Ent kui 1947. aastal saabusid misjonärid, oli polügaamia kogudustes üldlevinud. Mitmikabielus vendadele räägiti, et nad on teadmatusest võtnud endale rohkem kui ühe naise. Seega, kui neil on kaks või kolm või neli või viis naist, võivad nad need jätta, kuid ei tohi uusi lisaks võtta. Nõnda olime meie sellest aru saanud.

Meiega ühines innukalt palju inimesi, eriti Ilesha Keerubite ja Seeravite Ühingu liikmeid. Nad ütlesid, et Jehoova tunnistajad on ainsad inimesed, kes õpetavad tõde. Nad võtsid vastu meie õpetused ja olid valmis oma kirikud kuningriigisaalideks muutma. Pingutasime, et see korda läheks. Meil olid isegi nende kogudusevanemate väljaõppe keskused.

Siis saabus uus juhend polügaamia kohta. Aastal 1947 esitas üks misjonär ringkonnakokkutulekul kõne. Ta rääkis korralikust käitumisest ja headest kommetest. Edasi tsiteeris ta teksti 1. Korintlastele 6:9, 10, kus öeldakse, et ülekohtused ei päri Jumala riiki. Seejärel ta lisas: „Ka mitmenaisepidajad ei päri Jumala riiki!” Kuulajaskonna hulgast kostis hüüdeid: „Mis, mitmenaisepidajad ei päri Jumala riiki?!” Tekkis lõhe. Otsekui sõda oleks puhkenud. Paljud, kes olid meiega äsja läbi käima hakanud, katkestasid suhted sõnadega: „Tänu Jumalale ei ole me veel liiga kaugele läinud.”

Kuid enamik vendi hakkas oma asju korda seadma ja laskis oma naistel ära minna. Mehed andsid neile raha ja ütlesid: „Oled noor, mine ja leia endale teine mees. Tegin vea, et abiellusin sinuga. Nüüd pean olema ühe naise mees.”

Peagi kerkis uus probleem. Mõned, kes olid otsustanud jätta ühe naise ja lasta teistel minna, muutsid meelt ja otsustasid võtta hoopis teise naise tagasi ja lasta minna sellel, kelle nad algul olid endale jätnud! Niisiis, jällegi raskused!

Edasi tuli Brooklyni keskusest juhend, mis põhineb tekstil Malakia 2:14, kus mainitakse „nooreea naist”. Juhendi kohaselt pidi mees jätma endale esimese naise, kellega ta oli abielus. Nõnda see küsimus lõpuks lahendatigi.

Teenistuseesõigused

Aastal 1947 hakkas Ühing kogudusi tugevdama ja neid ringkondadesse organiseerima. Ametisse taheti määrata küpsed vennad, kes kui „vendade sulased” on tõe tundmises edenenud ja keda praegu nimetatakse ringkonnaülevaatajateks. Vend Brown küsis, kas ma võtaksin sellise ameti vastu. Ütlesin, et põhjus, miks ma lasin end ristida, on soov täita Jehoova tahet, ning lisasin: „Sina ju ristisid mind. Kas sa arvad, et nüüd, kus avaneb võimalus Jehoovat veelgi rohkem teenida, ma keeldun?”

Sama aasta oktoobris kutsuti meid seitsmekesi Lagosesse ning õpetati välja, enne kui meid ringkonnatööle läkitati. Tol ajal olid ringkonnad hiigelsuured. Kogu maa oli jagatud kõigest seitsmeks ringkonnaks. Kogudusi oli vähe.

Meie kui vendade sulaste töö oli ränk. Kõndisime iga päev maha pikki maid, tihti läbi aurava troopikametsa. Iga nädal pidime reisima külast külasse. Mõnikord tundsin, et mu jalad ütlevad üles. Vahel oli tunne, et suren! Kuid oli ka palju rõõmu, eriti kui võis näha, kuidas järjest rohkem inimesi tõe vastu võtab. Maa kuulutajate arv neljakordistus kõigest seitsme aastaga!

Olin ringkonnatööl kuni aastani 1955, mil olin sunnitud tervise pärast pöörduma tagasi Ileshasse, kus mind määrati linnaülevaatajaks. Kodus olles sain pühendada rohkem tähelepanu oma perekonna vaimsele abistamisele. Kõik minu kuus last teenivad praegu ustavalt Jehoovat.

Tõeline armastus ei hävi ilmaski

Kui mõtlen tagasi neile aastatele, on nii palju, mille eest tänulik olla. Oli pettumusi, muresid ja haigusi, aga ka palju rõõme. Kuigi meie tõe tundmine ja mõistmine on aastatega süvenenud, olen omaenda kogemuste najal hakanud aru saama, mida tähendab 1. Korintlastele 13:8, kus öeldakse: „Armastus ei hävi ilmaski!” Kui Jehoovat armastatakse ja tema teenistuses püsivad ollakse, aitab ta raskusi ületada ning annab rikkalikult õnnistusi.

Tõevalgus läheb järjest eredamaks. Algusaegadel mõtlesime, et peatselt saabub Harmagedoon; seetõttu ka kiirustasime, et teha kõik, mis võimalik. Kuid see tuli meile vaid kasuks. Seepärast olengi nõus lauliku sõnadega: „Ma tahan Jehoovat kiita oma eluaja! Ma tahan oma Jumalale mängida niikaua kui mind on!” — Laul 146:2.

[Allmärkus]

[Pilt lk 23]

Samuel koos Milton Henscheliga aastal 1955

[Pilt lk 24]

Samuel oma naise Olabisiga