Kas vihkamine lõpeb kunagi?

KUI sa oled jälginud kasvõi üksikuid teleuudiseid, siis pole vihkamine sulle sugugi võõras teema. Vihkamisest on saanud ühisnimetaja tapatalgutele, mis siin maailmas peaaegu igasse päeva oma verise jälje jätavad. Belfastist Bosniani, Jeruusalemmast Johannesburgini tapetakse õnnetuid, kes juhtuvad ette jääma.

Tavaliselt on ohvrid ründajatele täiesti võõrad. Nende ainuke „süü” on see, et nad kuuluvad ehk „vastaspoole” hulka. Vastastikustes tapatalgutes on sellised tapmised saanud õhutust ehk mõnest eelmisest julmusest või mingis vormis „etnilisest puhastusest”. Iga järgmine vägivallalaine lööb vihaleegi vaenutsevate rühmituste vahel veelgi enam lõkkele.

Paistab, et need kohutavad vihkamistsüklid aina tihenevad. Verivaen lööb välja nii hõimude, rasside kui ka etniliste või religioossete rühmituste vahel. Kas vihkamist on võimalik kunagi lämmatada? Kuna kalduvus vihata pole meile kaasa sündinud, peame sellele küsimusele vastamiseks kõigepealt mõistma, mis on vihkamise põhjused.

Vihaseemnete külvamine

Zlata Filipovic, noor Bosnia tütarlaps Sarajevost, ei ole veel õppinud vihkama. Oma päevikus kirjutab ta väga ilmekalt etnilise vägivalla kohta: „Ma ei väsi küsimast, miks? mille pärast? kes on süüdi? Küsin küll, kuid vastust ei saa. . . . Minu sõbrannade, meie sõprade, meie perekonna hulgas on serblasi, horvaate ja moslemeid. . . . Me käime läbi heade, mitte halbade inimestega. Ja nii heade kui ka halbade inimeste hulgas on serblasi ja horvaate ja moslemeid.”

Seevastu mõtlevad paljud täiskasvanud teisiti. Nad usuvad, et neil on kuhjaga põhjusi vihkamiseks. Miks?

Ebaõiglus. Ilmselt suurimaks vihaõhutajaks on ebaõiglus ja rõhumine. Ka Piibel ütleb, et „rõhumine hullutab tarka”. (Koguja 7:7) Kui inimesed peavad kannatama või kui neid julmalt koheldakse, areneb neis kergesti viha rõhuja vastu. Ja kuigi see tundub ehk olevat mõttetu või koguni „hullumeelne”, on vihkamine tihtipeale suunatud mingi rühmituse vastu tervikuna.

Ehkki ebaõiglus, kas siis tõeline või kujutletav, võib olla peamine vihkamise põhjus, pole see siiski ainuke. Teiseks põhjuseks on eelarvamused.

Eelarvamused. Eelarvamused võrsuvad sageli teadmatusest seoses mingi etnilise või rahvusliku rühmitusega. Kuulujutt, põline vaenutsemine või ebameeldiv kogemus ühe-kahe inimesega on andnud mõnedele inimestele põhjust omistada negatiivseid omadusi tervele rassile või rahvusele. Kui eelarvamused on juba kord kanda kinnitanud, võib see inimese tõe suhtes pimestada. „Me vihkame mõningaid inimesi, kuna me ei tunne neid, ja me ei saagi neid tundma, kuna me vihkame neid,” märkis inglise kirjanik Charles Caleb Colton.

Teisest küljest võivad poliitikud ja ajaloolased poliitilistel või natsionalistlikel kaalutlustel sihilikult eelarvamusi külvata. Parim näide selle kohta on Hitler. Georg, endine hitlerinoor, ütleb: „Kõigepealt õpetas natslik propaganda meid vihkama juute, siis venelasi, siis ’kõiki Kolmanda Riigi vaenlasi’. Olin teismeline ning uskusin, mida mulle räägiti. Hiljem mõistsin, et mind on petetud.” Nii natslikul Saksamaal kui ka mujal on rassilist või etnilist eelarvamust püütud õigustada, toetudes natsionalismile, mis on veel üks vihkamise allikas.

Natsionalism, hõimupatriotism ja rassism. Oma raamatus The Cultivation of Hatred („Vihkamise kasv”) kirjeldab ajaloolane Peter Gay, mis juhtus Esimese maailmasõja puhkemisel: „Lahingus lojaalsuste vahel jäi võitjaks natsionalism. Armastus oma maa vastu ja viha selle vaenlaste vastu osutus tõhusaimaks agressiooni põhjenduseks, mida käesoleval sajandil on esitatud.” Saksa natsionalistlikku vaateviisi populariseeris sõjalaul, mis on tuntud kui „Hümn vihale”. Nagu Gay selgitab, sepitsesid vihaõhutajad Suurbritannias ja Prantsusmaal lugusid saksa sõduritest, kes vägistavad naisi ja mõrvavad lapsi. Inglise sõdur Siegfried Sassoon kirjeldab Briti sõjapropaganda olemust nii: „Tundus, et inimene oli loodud selleks, et nottida maha sakslasi.”

Nii nagu natsionalism, võib ka ühe etnilise rühma või rassi liigne ülistamine õhutada vihkamist teiste etniliste rühmade või rasside vastu. Mitmetes Aafrika maades jätkab vägivalla sütitamist hõimupatriotism, samal ajal kui Lääne-Euroopat ning Põhja-Ameerikat vaevab rassism. Järgmine lõhestav tegur, mida võiks seostada natsionalismiga, on religioon.

Religioon. Paljudes maailma kõige pöörasemates konfliktides on tegemist tugeva religioosse mõjujõuga. Põhja-Iirimaal, Lähis-Idas ja mujal vihatakse inimesi nende religiooni pärast. Enam kui kaks sajandit tagasi märkis inglise kirjanik Jonathan Swift: „Meis on religioossust just nii palju, et üksteist vihata, kuid mitte nii palju, et armastada.”

Aastal 1933 teatas Hitler Osnabrücki piiskopile: „Mis puutub juutidesse, siis jätkan ma sedasama poliitikat, mida katoliku kirik on teostanud 1500 aastat.” Enamik Saksamaa kirikujuhte ei mõistnud tema vihkamisväärseid pogromme kunagi hukka. Paul Johnson märgib oma raamatus A History of Christianity („Kristluse ajalugu”), et „kirik küll heitis välja katoliiklased, kes teatasid oma testamendis, et nad soovivad lasta oma keha peale surma kremeerida, . . . kuid ei keelanud katoliiklasi töötamast koondus- või surmalaagrites”.

Mõned religioonijuhid on läinud vihkamise soosimisel äärmusesse — nad on selle koguni pühaks kuulutanud. Aastal 1936, kui puhkes Hispaania kodusõda, mõistis paavst Pius XI hukka vabariiklaste ’tõeliselt saatanliku jumalavihkamise’ — kuigi vabariiklaste hulgas oli ka katoliku kiriku preestreid. Samamoodi väitis kardinal Gomá, kes oli kodusõja ajal Hispaania peapiiskop, et ’rahuloomine ilma relvastatud võitluseta on võimatu’.

Religioosne vihkamine ei näi vaibuvat. Aastal 1992 mõistis inimõigusi käsitlev ajakiri Human Rights Without Frontiers avalikult hukka selle, kuidas Kreeka ortodoksse kiriku ametnikud õhutasid vihkamist Jehoova tunnistajate vastu. Ajakiri mainis ühe näitena muude hulgas juhtumit, kus Kreeka ortodoksse kiriku preester esitas ametliku süüdistuse kahe 14-aastase Jehoova tunnistaja vastu. Milles ta neid süüdistas? Selles, et nad ’püüdsid teda panna oma religiooni vahetama’.

Vihkamise tagajärjed

Ebaõiglus, eelarvamused, natsionalism ja religioon külvavad ning kastavad vihaseemneid kogu maailmas. Paratamatult kannab see raevu, agressiooni, sõdade ja hävingu vilja. Piibli sõnad 1. Johannese 3:15 aitavad meil mõista selle tõsidust: „Igaüks, kes vihkab oma venda, on inimesetapja.” On loomulik, et seal, kus vohab vihkamine, on rahu — kui seda üldse ongi — ebakindel.

Elie Wiesel, Nobeli preemia laureaat ning natslikest tapatalgutest eluga pääsenu, kirjutab: „Ellujäänu kohustus on anda tunnistust sellest, mis juhtus . . . Inimesi tuleb hoiatada, et sellised asjad võivad juhtuda, et kurjus võib valla pääseda. Rassivaen, vägivald, ebajumalakummardamine õitsevad ikka veel.” 20. sajandi ajalugu tõestab meile, et vihkamine pole tuli, mis iseenesest kustub.

Kas kunagi saabub aeg, mil vihkamine juuritakse inimeste südamest välja? Kas vihkamine toob alati hävingut või on sel ka mõni positiivne külg? Vaadelgem seda.