Teoloogiline kitsaskoht
„HINGE surematuse idee ja usk surnuist ülestõusmisse . . . on kaks täiesti eri tasandil mõistet, millede vahel tuleb teha valik.” Need Philippe Menoud’ sõnad võtavad lühidalt kokku surnute olukorraga seotud kitsaskoha, millega seisavad silmitsi protestandi ja katoliku teoloogid. Piibel räägib ülestõusmislootusest „viimsel päeval”. (Johannese 6:39, 40, 44, 54) Kuid teoloog Gisbert Greshake ütleb, et paljude usklike lootus „põhineb sellel, et hing ei sure, vaid eraldub surma korral kehast ja pöördub Jumala juurde, samal ajal kui lootus ülestõusmisse on suures osas, kui mitte täielikult, kadunud”.
Bernard Sesboüé selgitab, et sel juhul kerkib üles keerukas probleem: „Milline on surnute olukord nende ihuliku surma ja lõpliku ülestõusmise vahelisel ’ajavahemikul’?” Paistab, et mõne viimase aasta jooksul on see küsimus olnud teoloogilise väitluse keskpunktiks. Mis on seda põhjustanud? Ja mis veelgi tähtsam, milline on surnute tõeline lootus?
Kitsaskoha päritolu ja areng
Algkristlastel olid selles küsimuses selged arusaamad. Nad teadsid Pühakirja põhjal, et surnud ei tea midagi, sest Heebrea Kirjades öeldakse: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi . . . Surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” (Koguja 9:5, 10) Need kristlased lootsid, et ülestõusmine leiab aset tulevases „Issanda tulemises”. (1. Tessalooniklastele 4:13—17) Nemad ei lootnud, et nad on seda momenti oodates mingis paigas ja teadvusel. Joseph Ratzinger, Vatikani Usudoktriinide Kongregatsiooni praegune prefekt, ütleb: „Algkirikus ei olnud mitte mingit õpetuslikku kinnitust hinge surematuse kohta.”
Kuid teatmeteos Nuovo dizionario di teologia selgitab, et lugedes selliste kirikuisade nagu Augustinuse või Ambrosiuse teoseid, „saame piiblitraditsiooni osas teada midagi uut — kerkib esile kreeka eshatoloogia, mis juudikristlaste omast fundamentaalselt erineb”. See uus õpetus põhines „hinge surematusel, vahetult pärast surma toimuval individuaalsel kohtumõistmisel, millega kaasneb kas tasu või karistus”. Niisiis kerkis küsimus „vahepealse seisundi” kohta: kui hing jääb peale keha surma elama, siis mis juhtub sellega ajal, kui see on ootamas ülestõusmist „viimsel päeval”? See on kitsaskoht, mille lahendamisega teoloogid vaeva näevad.
Paavst Gregorius I väitis kuuendal sajandil m.a.j., et surma korral lähevad hinged otsekohe neile määratud paika. Paavst Johannes XXII, kes elas 14. sajandil, oli veendunud, et surnud saavad oma lõpliku tasu viimsel kohtupäeval. Kuid paavst Benedictus XII kummutas oma eelkäija vaated. Oma paavstibullas Benedictus Deus (1336. a.) tegi ta teatavaks, et „lahkunute hinged lähevad otsekohe pärast surma kas õndsusesse [taevasse], puhastusse [puhastustulle] või äraneedmisse [põrgusse], ja ühendatakse nende ülesäratatud kehadega alles maailma lõpu ajal”.
Vaatamata vaidlustele ja väitlustele, on see olnud sajandeid ristiusumaailma kirikute seisukoht, kuigi protestandi ja õigeusu kirikud üldiselt ei usu puhastustulle. Kuid alates eelmise sajandi lõpust on üha enam õpetlasi juhtinud tähelepanu hinge surematuse doktriini mittepiibellikule päritolule, mille tulemusena „modernistlik teoloogia püüab käesoleval ajal tihti vaadata inimesele kui tervikule, mis surma korral lakkab täielikult olemast”. (The Encyclopedia of Religion) Seetõttu valmistab piiblikommentaatoritele raskusi „vahepealse seisundi” põhjendamine. Kas Piibel räägib sellest või pakub hoopis teistsugust lootust?
Kas Paulus uskus „vahepealsesse seisundisse”?
Väljaanne Catechism of the Catholic Church ütleb: „Et koos Kristusega üles ärgata, peame koos Kristusega surema: me peame ’ära olema ihust ja kodus olema Issanda juures’. [2. Korintlastele 5:8] Sellise ’lahkumise’ — surma — puhul eraldub hing kehast. [Filiplastele 1:23] See ühendatakse kehaga surnute ülestõusmise päeval.” Aga kas ütleb Paulus siintoodud tekstides, et peale keha surma jääb hing ellu ja ootab „viimset kohtupäeva”, et saada kehaga uuesti ühendatud?
Tekstis 2. Korintlastele 5:1 (UT) viitab Paulus enda surmale ja räägib „maisest ulualusest”, mis „lammutatakse”. Kas ta mõtles selle all keha, millest lahkub selle surematu hing? Ei mõelnud. Paulus uskus, et inimene on hing, aga mitte, et inimesel on hing. (1. Moosese 2:7; 1. Korintlastele 15:45) Paulus oli vaimuga võitud kristlane, kellel oli sarnaselt oma esimesel sajandil elanud vendadega „taevasse tallele pandud” lootus. (Koloslastele 1:5; Roomlastele 8:14—18) Niisiis ’igatses’ ta seda, et ta äratataks üles Jumala poolt määratud ajal eluks surematu vaimolevusena taevas. (2. Korintlastele 5:2—4) Selle lootuse kohta kirjutas ta: „Me kõik muutume . . . viimse pasuna hüüdes. Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena ja me muutume.” — 1. Korintlastele 15:51, 52.
Tekstis 2. Korintlastele 5:8 ütleb Paulus: „Me oleme julges meeles ja himustaksime ennemini ära olla ihust ja kodus olla Issanda juures.” On neid, kelle arvates need sõnad viitavad vahepealsele ooteseisundile. Nad juhivad tähelepanu ka Jeesuse tõotusele, mille ta andis oma ustavatele järelkäijatele, et ta läheb neile valmistama aset, kus ta ’nad enese juurde võtab’. Kuid millal need ootused täituvad? Kristus ütles, et need täituvad, kui ta oma tulevases juuresviibimises ’jälle tagasi tuleb’. (Johannese 14:1—3) Ka Paulus ütles 2. Korintlastele 5:1—10, et võitud kristlaste ühine lootus on pärida taevane eluase. See ei saa teoks mitte tänu oletatavale hinge surematusele, vaid tänu ülestõusmisele Kristuse juuresviibimise ajal. (1. Korintlastele 15:23, NW; 15:42—44) Eksegeet Charles Masson teeb järelduse, et teksti 2. Korintlastele 5:1—10 „on võimalik hästi mõista, kui loobuda toetumast ’vahepealse seisundi’ hüpoteesile”.
Filiplastele 1:21, 23 ütleb Paulus: „Minule on elamine Kristus ja suremine kasu. Mind tõmbab nii see kui teine: ma himustan siit lahkuda ja olla Kristuse juures, sest see on hoopis palju parem.” Kas Paulus viitab siin „vahepealsele seisundile”? Mõned arvavad nii. Kuid Paulus ütleb, et teda tõmbab kaks võimalust — elu ja surm. Kuid ta mainis lisaks kolmandatki võimalust: „Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristuse juures.” Kas „lahkuda”, et olla otsekohe pärast surma Kristuse juures? Nagu me juba näha võisime, uskus Paulus, et ustavad võitud kristlased äratatakse üles Kristuse juuresviibimise ajal. Järelikult pidas ta silmas sel perioodil toimuvaid sündmusi.
Seda võib näha tema sõnadest, mis on kirjas Filiplastele 3:20, 21 ja 1. Tessalooniklastele 4:16. Taoline ’lahkumine’ Kristuse Jeesuse juuresviibimise ajal võimaldab Paulusel saada kätte tasu, mille Jumal talle on valmistanud. Seda, et see oli tõesti tema lootus, võib näha tema sõnadest noorele mehele Timoteosele: „Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg, mille Issand, õige kohtumõistja, mulle annab tol päeval, aga mitte ainult minule, vaid ka kõigile, kes armastavad ta ilmumist.” — 2. Timoteosele 4:8.
Ülestõusmine — Piibli särav tõde
Algkristlased pidasid ülestõusmist Kristuse juuresviibimise ajal algavaks sündmuseks ja said sellest Piibli säravast tõest jõudu ja tröösti. (Matteuse 24:3; Johannese 5:28, 29; 11:24, 25; 1. Korintlastele 15:19, 20; 1. Tessalooniklastele 4:13) Nad ootasid ustavalt seda tulevast rõõmu ja lükkasid kõrvale ärataganejate õpetused surematust hingest. — Apostlite teod 20:28—30; 2. Timoteosele 4:3, 4; 2. Peetruse 2:1—3.
Muidugi mõista ei käi ülestõusmine vaid kristlaste kohta, kellel on taevane lootus. (1. Peetruse 1:3—5) Patriarhid ja teised Jumala sulased, kes elasid vanal ajal, näitasid üles usku Jehoova võimesse tuua surnud tagasi ellu maa peale. (Iiob 14:14, 15; Taaniel 12:2; Luuka 20:37, 38; Heebrealastele 11:19, 35) Isegi neil sajandite jooksul elanud miljarditel inimestel, kes Jumalat üldse ei tundnud, on võimalus tulla tagasi ellu maises paradiisis, sest „tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine”. (Apostlite teod 24:15; Luuka 23:42, 43) Kas pole see erutav väljavaade?
Selle asemel et lasta meil uskuda, et kannatused ja surm jäävad alatiseks, juhib Jehoova meie tähelepanu ajale, mil ’viimne vaenlane surm’ kõrvaldatakse igaveseks ja ustav inimkond elab igavesti maa peal, mis on taas Paradiis. (1. Korintlastele 15:26; Johannese 3:16; 2. Peetruse 3:13) Kui imeline on näha meie lähedasi ellu tagasi tulemas! On ju see kindel lootus palju parem kui oletatav inimhinge surematus — doktriin, mis ei põhine mitte Jumala Sõnal, vaid kreeka filosoofial! Kui sa rajad oma lootuse kindlale Jumala tõotusele, võid ka sina veenduda, et peatselt „surma ei ole enam”! — Ilmutuse 21:3—5.
[Pilt lk 31]
Ülestõusmine on Piibli särav tõde