Lugejate küsimusi
Kui palju peaksid kristlased muretsema sellepärast, et toiduainetele võidakse lisada verekomponente, nagu näiteks kuivatatud plasmat?
Kui on kindel alus uskumiseks, et loomade verd (või mõnda selle komponenti) tõesti kasutatakse kohalikes toiduainetes, peaksid kristlased ilmutama kohast ettevaatust. Oleks siiski ebatark lasta end häirida tühipaljal kahtlusel või alusetult muretseda.
Inimkonna ajaloo alguses keelas meie Looja inimesi verd söömast. (1. Moosese 9:3, 4) Ta ütles, et veri kujutab elu, mis on tema and. Loomast eraldatud verd pidi kasutatama ainult ohverdamise eesmärgil, näiteks altaril. Teistel juhtudel tuli looma veri valada maha, mis tähendas selle andmist tagasi Jumalale. Tema rahvas pidi hoiduma elu säilitamisest vere sissevõtmise abil. Ta käskis: „Te ei tohi süüa mitte ühegi liha verd, sest iga liha hingeks on ta veri! Igaüks, kes seda sööb, hävitatagu!” (3. Moosese 17:11—14) Jumala antud vere söömise keeldu korrati kristlastele. (Apostlite teod 15:28, 29) Seega pidid algkristlased hoiduma toidust, mis sisaldas verd, näiteks lämbunud loomade lihast või verivorstist.
Aga kuidas need kristlased käitusid praktilises elus vastavalt oma otsusele ’hoiduda verest’? (Apostlite teod 21:25) Kas nad võisid lihtsalt rakendada apostel Pauluse sõnu: „Kõike, mida lihaturul müüakse, sööge, südametunnistusest hoolimata”?
Ei võinud. Need sõnad 1. Korintlastele 10:25 käivad liha kohta, mis võis olla ebajumalatempli juures ohverdatud loomade liha. Tookord anti ülemäärane templitest pärit liha müümiseks kaupmeestele, kes võisid panna selle poodides müüdava liha hulka. Pauluse peamine mõte oli selles, et templist pärit liha iseenesest ei olnud halb ega rüvetatud. Ilmselt oli tavaks ohverdatud loomadest veri välja lasta ja seda paganlikel altaritel kasutada. Kui siis turul müüdi ülemäärast liha, millel ei olnud otsest seost paganate templi või valearusaamadega, võis kristlane osta seda kui lihtsalt müügiliha, mis oli puhas ja millest veri oli kohaselt välja lastud.
Kuid teine lugu oleks olnud siis, kui need kristlased oleksid teadnud, et kohalikes poodides müüdi ka lämbunud loomade liha (või verivorsti). Neil oleks vaja olnud hoolikust ilmutada, et valida, millist liha osta. Nad võisid ehk olla võimelised ära tundma lihatooteid, mis sisaldasid verd, kui neil oli eriomane värv (samuti nagu tänapäeval võib maades, kus verivorst on üldine, seda tavaliselt ära tunda). Kristlased võisid küsitleda ka hea kuulsusega lihunikku või lihakaupmeest. Kui neil polnud mingit põhjust uskuda, et konkreetne liha sisaldab verd, võisid nad seda lihtsalt osta ja süüa.
Paulus kirjutas ka: „Teie mõistlikkus saagu teatavaks kõigile inimestele.” (Filiplastele 4:5, NW) See võiks käia ka liha ostmise kohta. Ei Iisraeli Seadus ega ka esimese sajandi kristliku juhtiva kogu määrus ei näidanud, et Jumala rahval tuleks teha väga suuri pingutusi liha kohta informatsiooni saamiseks, hakates isegi taimetoitlasteks, kui on olemas pisimgi kahtlus, et saadaolevas lihas leidub verd.
Iisraeli jahimees, kes tappis looma, lasi selle vere välja. (Võrdle 5. Moosese 12:15, 16.) Kui ta perekond ei suutnud kõike liha ära süüa, võis ta osa liha maha müüa. Isegi nõuetekohaselt verest tühjaks lastud lihakeha puhul jääb lihasse väikesel hulgal verd, kuid kuskil Piiblis ei vihjata sellele, et juudil tuli liha ostes äärmusteni minna, püüdes teada saada selliseid fakte, nagu minutite arv tapmise ja vere väljalaskmise vahel, milline arter või veen vere väljalaskmiseks katki lõigati ja kuidas loom üles riputati ning kui kauaks. Lisaks ei kirjutanud juhtiv kogu, et kristlased peaksid võtma selles suhtes tarvitusele erakorralisi ettevaatusabinõusid, otsekui oleks neil tarvis saada enne igasuguse liha söömist põhjapanevad vastused.
Paljudes maades on tänapäeval selline seadus, tava või religioosne komme, et lihatooted (välja arvatud eritooted, nagu verivorst) valmistatakse loomadest, mille veri tuleb tapmisel välja lasta. Seepärast ei pea selliste piirkondade kristlased tavaliselt eriti muretsema veristamise ja lihatöötlemise meetodite üle. Üldiselt võttes võivad nad lihtsalt ’süüa kõike, mida lihaturul müüakse’, midagi küsimata, ja neil võib olla puhas südametunnistus selles suhtes, et nad hoiduvad verest.
Kuid siiski on aeg-ajalt ilmunud ametialaseid kaubanduslikke teadaandeid vere kasutamisest, mis on mõningaid kristlasi häirinud. Mõned lihatööstuse tegelased kaaluvad võimalust, et suured kogused tapetud loomade verd võiks kokku koguda ja seda praktilistel ning kasusaamise eesmärkidel kasutada, näiteks väetistes või loomatoidus. Teadlased on uurinud, kas sellist verd (või selle komponente) saaks kasutada lihatoodetes. Mõned käitised on isegi lasknud välja piiratud hulgal vedelat, külmutatud või pulbrilist plasmat (ehk värvitut punalible-ainet), mis võib vähesel määral asendada vorstides või pasteetides kasutatavat liha. Teised uuringud on keskendunud verest saadud pulberproduktide kasutamisele täidismaterjalina või vee ja rasva sidujana hakklihas, küpsetustoodetes või teistes toitudes ja jookides valgu- või rauasisalduse suurendajana.
Tasub siiski märkida, et taolised uuringud on kestnud aastakümneid. Kuid tundub, et enamikus maades on selliste toodete kasutamine väga piiratud või neid ei kasutata üldse. Mõned tüüpilised teadaanded aitavad mõista, miks:
„Veri on toitevalkude ja funktsionaalsete valkude allikas. Kuid veiseverd on kasutatud otseselt inimese tarbeks ainult piiratud hulgal, sest sel on tugev värvus ja iseloomulik maitse.” — Journal of Food Science, 55. aastakäik, 2. number, 1990.
„Vere plasmavalkudel on kasulikke omadusi, nagu hea lahustuvus, emulgeerimisvõime ja hüdrofoobsus . . . ning nende kasutamine toiduainetetööstuses annab suuri eeliseid. Kuid Jaapanis pole leitud tõhusat plasma saneerimise süsteemi, eriti pärast dehüdratsiooni.” — Journal of Food Science, 56. aastakäik, 1. number, 1991.
Mõned kristlased on vahetevahel kontrollinud pakitud toiduainete silte, kuna paljud valitsused nõuavad koostisosade loetelu. Nad on ehk otsustanud teha seda korrapäraselt, kui on tegemist toodetega, mille puhul neil on põhjust uskuda, et need võiksid sisaldada verd. Muidugi oleks õige vältida toiduained, mille koostisosadena on loetletud verd, vereplasmat, plasmat, globiini (või globuliini) valku või hemoglobiini (või globiini) rauda. Ühe Euroopa firma sellealases kaubainformatsioonis tunnustatakse: „Globiini koostisosana kasutamist puudutav informatsioon tuleb märkida toidupakendile, nii et klient ei satuks toidu koostise või väärtuse suhtes eksitusse.”
Kuid isegi siltide kontrollimisel või lihunike käest küsimisel on vaja mõistlikkust. Pole vaja, et iga kristlane kogu maailmas peaks uurima kõigi pakitud toiduainete silte ja koostisosasid või peaks usutlema restoranide ning toidukaupluste töötajaid. Kristlane võiks endalt kõigepealt küsida: „Kas on mingeid kontrollitud tõendeid, et selles paikkonnas või sellel maal kasutatakse tavalistes toiduainetes verd või selle saadusi?” Enamikus kohtades on vastus eitav. Niisiis on paljud kristlased järeldanud, et nemad isiklikult ei ohverda palju aega ja tähelepanu väheste võimalike juhtumite kontrollimisele. Inimene, kes nii ei arva, peaks tegutsema kooskõlas oma südametunnistusega, mõistmata kohut teiste üle, kes lahendavad selle küsimuse teisiti, kuid siiski hea südametunnistusega Jumala ees. — Roomlastele 14:2—4, 12.
Isegi kui verd sisaldavaid toiduaineid võidakse toota, võib kergesti olla nii, et seda ei tehta kuigi laialdaselt hinna, seadusandluse ja teiste tegurite tõttu. Näiteks ajakiri Food Processing (September 1991) märkis: „Nende tootjate jaoks, kellel on (valmis hakklihatoote puhul) probleeme vähem kui 1% hüdrolüüsitud veiseplasmaga selles segus, asendab seda alternatiivne vadakuproteiini kontsentraat ja seda võib nimetada juudi usu reeglitele vastavalt puhtaks.”
Tuleb rõhutada, et seadus, tava või maitse on paljudes maades selline, et veri lastakse tapetud loomadest tavaliselt välja ja seda verd teistes toiduainetes ei kasutata. Kui pole kindlat alust arvata, et kohalik olukord on teistsugune või et hiljaaegu on toimunud suur muudatus, peaksid kristlased hoiduma laskmast end häirida pelgalt võimalikul juhtumil või kuulujutul. Aga kui on kindel või vägagi tõenäoline, et verd laialdaselt kasutatakse — olgu see siis toidus või ravimisel — peaksime me olema täis otsustavust kuuletuda Jumala käsule hoiduda verest.