Ristimine „nimesse”
TUHANDETE muistsete ilmalike papüürusürikute uurimine, mis on leitud selle sajandi alguses Egiptuse liivast, heidab tihtipeale huvitavat valgust Kristlikele Kreeka Kirjadele. Kuidas? Vaadeldes, kuidas teatud sõnu on kasutatud, saame juhatust nendesamade sõnade täpsemaks mõistmiseks Pühakirja tekstis.
Üks näide on Jeesuse kasutatud väljendus „nimel”, kui ta käskis oma jüngreid enne taevaminekut: „Minge ja tehke jüngriks kõik rahvas, neid ristides Isa ja Poja ja püha Vaimu nimel.” Mida Jeesus sellega mõtles? — Matteuse 28:19, VP.
Õpetlased on avastanud, et ilmalikes kirjutistes kasutatakse väljendit „nimel” ehk „nimesse” (EP), kui viidatakse summadele, mis on makstud „kellegi arvele”. Teoloogiaprofessor dr. G. Adolf Deissmann usub, et papüürustest leitud tõendite põhjal „väljendite Issanda nimesse ristima või Jumala Poja nimesse uskuma peamine mõte on see, et ristimine või usk tähendab Jumalale või Jumala Pojale kuulumist”. — Deissmanni kursiiv.
On huvitav, et juudid kasutasid Jeesuse päevil samasugust väljendit, nagu selgitatakse teoloogilises sõnaraamatus Theological Dictionary of the New Testament: „Proselüüdi ümberlõikamist tehakse . . . ’proselüüdi nimel’, et võtta ta vastu judaismi. See ümberlõikamine toimub . . . ’lepingu nimel’, et võtta ta vastu lepingusse.” Seega on suhted jõusse astunud ja mittejuut saab proselüüdiks, kes on lepingu võimu all.
Niisiis astuvad pühendumisele järgneva ristimisega jõusse kristlase lähedased suhted Jehoova Jumala, tema Poja Jeesus Kristuse ja püha vaimuga. Usule pöördunu tunnustab nende igaühe võimu tema uuel eluteel. Vaadelgem, kuidas see kehtib kõigi kolme loetletu kohta.
Jumala võimu tunnustades tuleme me tema ligi ja astume temaga isiklikesse suhetesse. (Heebrealastele 12:9; Jakoobuse 4:7, 8) Me saame Jumala omandiks kui tema orjad, kes on ostetud Jeesus Kristuse lunastusohvri hinnaga. (1. Korintlastele 3:23; 6:20) Apostel Paulus rääkis ka esimese sajandi kristlastele, et nad kuuluvad Jeesus Kristusele, mitte kellelegi inimesele, kes neid ehk tõe juurde tõi. (1. Korintlastele 1:12, 13; 7:23; võrdle Matteuse 16:24.) Ristimine Poja nimel viitab selle tõsiasja tunnustamisele ja Jeesuse kui ’tee ja tõe ja elu’ vastuvõtmisele. — Johannese 14:6.
Samuti püha vaim on väga oluline, et meil oleksid õiged suhted Jehoova ja Jeesus Kristusega. Ristimine püha vaimu nimel näitab, et me tunnustame selle vaimu osa selles, kuidas Jumal meiega tegeleb. Me kavatseme järgida selle juhtimist, me ei ignoreeri seda ega tööta sellele vastu, ka ei tõkesta me selle töötamist meie kaudu. (Efeslastele 4:30; 1. Tessalooniklastele 5:19) Selle vaimu mitteisikuline olemus ei tekita selle väljenduse kasutamisel või mõistmisel mingeid raskusi, nii nagu judaismis ei tekitanud mingeid raskusi väljenduse „lepingu nimel” kasutamine.
Seepärast peame me pühendumise ja ristimise ajal mõtisklema palvemeelselt selle üle, mida meie uued suhted hõlmavad. See nõuab allumist Jumala tahtele, mida näitas Jeesus Kristuse eeskuju ning tema toodud lunastus ja mis teostub püha vaimu kaudu, kui see juhib kõiki Jumala sulaseid armastuses ja ühtsuses kogu maailmas.