Ma neelasin alla oma uhkuse ja leidsin õnne

OLIN 1970. aastal 23-aastane ja auahne. Olin oma töökohas autoklubis Itaalias Ivreas saanud pearaamatupidajaks. Olin otsustanud, et pean saama silmapaistvaks. Ja siiski olin ma väga rõhutud ja morn. Miks?

Mu mees veetis enamuse oma ajast sõpradega baarides kaarte mängides ja jättis enamiku perekonnakohustuste vastutusest minu kanda. Meie suhted hakkasid halvenema. Tülitsesime väikseimategi asjade pärast. Selle tulemusena haarasid mind negatiivsed mõtted.

„Keegi ei ole sinust huvitatud,” ütlesin endale. „Nad tahavad ainult sinu positsiooni ära kasutada.” Rääkisin endale: „Jumalat ei saa olemas olla, sest kui ta oleks olemas, siis ta ei lubaks nii palju kannatusi ja kurjust. Elu pole midagi muud kui tee surma poole.” Ma ei suutnud mõista, miks see nii on.

Muutuse algus

Ühel 1977. aasta päeval koputasid mu uksele kaks Jehoova tunnistajat. Minu mees Giancarlo kutsus nad sisse ja nad suundusid elutuppa vestlema. Mu mees kavatses teha neist evolutsionistid, nagu ta ise oli, kuid hoopis nemad olid need, kes muutsid tema mõtlemist!

Giancario hakkas varsti oma elus muudatusi tegema. Ta muutus kannatlikumaks ning pühendas enam aega ja tähelepanu mulle ja meie tütrele. Ta püüdis mulle rääkida asjadest, mida ta õppis, kuid mina katkestasin selle jutu alati teraval toonil.

Siis, ühel päeval, kui tunnistajad meile külla tulid, istusin ning tõepoolest kuulasin. Nad rääkisid selle asjadesüsteemi lõpust, Jumala Kuningriigist, Paradiisist maa peal ning surnute ülesäratamisest. Olin rabatud! Ma ei saanud järgmised kolm ööd magada! Tahtsin rohkem teada saada, kuid uhkus takistas mind oma mehele küsimusi esitamast. Siis, ühel päeval, ütles ta mulle valjult: „Täna hakkad sa kuulama. Mul on vastused kõigile su küsimustele.” Seejärel ta lihtsalt kallas mind Piibli tõdedega üle.

Giancario rääkis mulle, et Looja nimi on Jehoova, et Tema põhiomadus on armastus, et Ta saatis oma Poja lunahinnaks, et meil võiks olla igavene elu, ja et pärast kurjade hävitamist Harmagedoonis äratab Jeesus Kristus oma Tuhandeaastase Valitsuse ajal surnud ellu. Ta ütles, et ülesäratatud kasvavad vaimse ja füüsilise täiuslikkuseni ning neil on võimalus elada igavesti Paradiisis maa peal.

Järgmisel päeval läksin esimest korda oma mehega kaasa kuningriigisaali. Pärast ütlesin talle: „Need inimesed armastavad üksteist. Ma tahan ka edaspidi siia tulla, sest nad on tõeliselt õnnelikud.” Hakkasin regulaarselt koosolekutel käima ja minuga alustati piibliuurimist. Mõtlesin palju selle üle, mida õppisin, ja veendusin peatselt, et olin leidnud Jumala tõelise rahva. Sümboliseerisime mehega oma pühendumist Jehoovale, lastes end 1979. aastal ristida.

Täisaegne teenimine

Samal aastal toimunud ringkonnakokkutulekul peeti kõne, mis julgustas täisaegsele kuulutustegevusele. Tundsin, et pean sellesse teenistusse astuma, ja ma läksin selles küsimuses palvega Jehoova ette. Kuid siis jäin rasedaks ja minu plaanid jäid katki. Järgmise nelja aasta jooksul saime kolm last. Kahel neist arenesid erinevatel põhjustel eluohtlikud füüsilised puuded. Õnneks said nad mõlemal juhul täiesti terveks.

Mõistsin nüüd, et ma ei saa enam pikemalt oma täisaegse teenimise plaane edasi lükata. Lahkusin oma ilmalikult töölt, et keskenduda paremini oma kohustustele abielunaise ja emana. Tegime mehega plaane elada ühestainsast sissetulekust, mis tähendas loobuda kõigest, mis pole hädavajalik. Kuid Jehoova õnnistas meid rikkalikult, lubamata meid kunagi vaesusse või puudusse langeda.

Aastal 1984 alustas täisaegset teenimist pioneerina mu tütar, kes oli 15-aastane ja hiljuti ristitud. Samal ajal määrati mu mees kogudusevanemaks. Ja mina? Tundes, et ma ei suuda veel olla pioneer, seadsin endale eesmärgiks olla 30 tundi kuus kuulutustööl. Saavutasin selle ja ütlesin endale: „Tubli! Teed küllaldaselt tööd.”

Kuid uhkus sai veel kord mu probleemiks. (Õpetussõnad 16:18) Ma mõtlesin pidevalt, kui hästi ma hakkama saan ja et mul pole üldse vaja vaimselt edasi areneda. Minu vaimsus hakkas kahanema ja ma hakkasin isegi kaotama häid omadusi, mida olin omandanud. Seejärel sai mulle osaks vajalik distsiplineerimine.

Kaks reisivat ülevaatajat koos naistega olid meie kodus 1985. aastal oma perioodilise külaskäigu ajal meie kogudusse. Nende alandlike, ennastohverdavate kristlaste jälgimine pani mind asjade üle järele mõtlema. Uurisin alandlikkuse teemat Vahitorni Ühingu väljaannete abil. Mõtlesin sellele, millist suurt alandlikkust Jehoova ilmutab, tegeldes meiega, patuste inimestega. (Laul 18:36) Ma teadsin, et pean oma mõtteviisi muutma.

Ma anusin Jehoovat, et ta aitaks mul arendada alandlikkust, nii et ma teeniksin teda viisil, nagu tema tahab, ning et ta juhataks mind, nii et ma kasutaksin ande, mis mul on, tema auks. Täitsin pioneerteenistuse avalduse ja hakkasin alates 1989. aasta märtsist teda täisaegselt teenima.

Võin nüüd öelda, et olen tõeliselt õnnelik ja et uhkuse allaneelamine on aidanud kaasa mu õnnele. Ma olen leidnud tõelise elu mõtte — see seisneb abivajajate aitamises, et nad tuleksid tundmisele, et Jehoova, tõeline Jumal, ei ole kaugel neist, kes teda otsivad. — Jutustanud Vera Brandolini.