„Ahnuse ajajärk”
KUI inimesel on raske lõplikult pääseda tavalisest nohust, siis millised väljavaated on tal jagu saada palju mitmekülgsemast haigusest — ahnusest?
Tundub, et ahnust ja omakasupüüdlikkust ei ole vaja isegi õppida — need on inimeses nähtavad juba lapseeast peale. Võid seda näha, kui jälgid kahte mänguasjadega mängivat last.
Üksikisikute ahnust on ju piisavalt ja see on juba ise küllalt halb asi, aga rahvuslik ja rahvusvaheline ahnus kahjustavad juba miljoneid inimesi. Mõtle näiteks rahvusvahelisele uimastiärile. Üks hispaaniakeelne ajakiri väidab, et see on maailma suurim äri — selle käive on 300 miljardit dollarit aastas. Uimastite kuritarvitamine rikub miljonite inimeste elu ja on paljudele enneaegse surma põhjuseks. Mis on uimastiäri murettekitava kasvu algpõhjus? Kindlasti ahnus.
World Press Review tõstab esile selle motiivina ahnust. See tsiteerib Madridi nädalalehte Cambio 16, mis väidab, et „vaevalt 10—20 protsenti uimastiäri kasumist läheb tagasi tootvaile maile. Kümme protsenti suunatakse tagasi keelatud turustusvõrku, et investeerida laboreid, transporti ja relvi. . . . Ülejäänu kaob tarbivates maades ja maailma pangandussüsteemi maksuvabadele arvetele.”
See kummutab vaate, et puudus põhjustab ahnust või et ahnus on ainult alaväärsetes oludes elavate ja vaeste inimeste omadus. On selge, et ahnus on inimkonna laialtlevinud pahe ja see puudutab kõiki ühiskonnakihte, kaasaarvatud need, kel tõesti millestki puudust ei ole. Üks ahnuse omapäraseid omadusi on selle salakavalus — isegi tavaliselt rahulolevad inimesed ilmutavad ahnust, kui neil avaneb ootamatult võimalus.
Ringvaadete kirjutaja Meg Greenfield kurdab: „Ava ükskõik mis päeval ajaleht ning sa loed suurtest kohtuprotsessidest ja erisüüdistajatest ja selleteemalistest kaheldavatest otsustest, hangeldamistest, kelmustest, ülekavaldamistest; see on tõesti masendav. Isegi kui tunnistada, et osa esitatud süüdistustest on alusetud ja osa liialdatud, on mulle täiesti ilmne, et kord-korra järel on inimesed teinud seda, mida neil kunagi ei peaks lubama teha, ning neil on lubatud seda karistamatult teha. . . . Nii kaugele me oleme jõudnud: isegi meie ligimesearmastus sisaldab suurel määral liialdatud eneserahuldamist ja ahnust.”
Kui laialt levinud?
Ahnus ei ole inimkonnas midagi uut, kuigi see ongi 20. sajandi eluviisi mõjul kahtlemata suurenenud. Ahnus on levinud nii laialt, et The Christian Century juhtkiri annab 1980-ndaile aastaile nime, mis, selle arvates, sobib nagu 1950-ndaile antud „Mure ajajärk” või 70-ndaile antud „Mina-aastakümme”. See nimetab 1980-ndaid „Ahnuse ajajärguks”!
Tänapäeval võib ahnust näha igas paigas, kuhu inimesi on kogunenud — tööl, koolis ja ühiskonnas üldiselt. See on surunud oma rikkuva mõju äritegevusse, poliitikasse ja isegi maailma levinumatesse religioonidesse.
Enamjaolt muutub ahnus seadusvastaseks korruptsiooniks ja pettuseks. The Canberra Times näiteks annab Austraaliale kahtlase au olla maailma juhtiv maa autokindlustuspettustes. Austraalia Law Society Journal näib teda toetavat, öeldes: „Kindlustatute ebaausad andmed lähevad kindlustuskompaniidele ja kaudselt kindlustatud inimestele igal aastal maksma miljoneid dollareid.” Ajakiri lisab, et „see on pidevalt kasvav tõsine probleem, eriti süütamiste, sadamas tehtud röövide, autode ja koduse vara kindlustuse suhtes”.
Nii on siis kerge mõista, miks mõned inimesed muigavad mõtte juures, et ahnus võidaks kunagi välja juurida. Nende meelest on meie keskel alati ahnust ja ahnuseta maailm on vaid võimatu unelm.
Ahnus juuritakse välja
Mille põhjal võidaks selline võimatuna tunduv väide teha? See põhineb tõsiasjal, et juba nüüd on saavutatud eluviis, mis on vaba ahnusest. Kuigi see saavutus pole täiuslik, näitab see, mida võib teha õige hariduse ja motiividega. Järgnev artikkel näitab, kuidas on võimalik, et terves maailmas ei ole enam ahnust.