Raskuste kaudu õppisime lootma Jumalale

JUTUSTANUD ROSIE MAJOR

Olin oma esimese lapsega viiendat kuud rase, kui mu ämm märkas, et mu jalad on ebatavaliselt paistes. Sel päeval märtsikuus 1992 polnud ei minul ega mu abikaasal Joeyl aimugi, et see, mis meil ees seisab, paneb proovile selle, kui kindlalt me Jehoova peale loodame.

NÄDAL hiljem avastas sünnitusabiandja, et mu vererõhk on äärmiselt kõrge. Kui ta ütles, et mul tuleb haiglasse uuringutele minna, olin loomulikult mures. Testid näitasid, et mul on preeklampsia, raseduse tüsistus, mis võib lõppeda surmaga.a

Haiglaarst soovitas tungivalt minu ja mu lapse huvides tuhud viivitamatult esile kutsuda. Olime abikaasaga rabatud. ”Kuid beebi on vaevalt 24-nädalane!” laususin ma õhku ahmides. ”Kuidas võib meie laps väljaspool emakat elama jääda?” ”Hästi, ma püüan sellega natuke venitada,” vastas arst sõbralikult. ”Ent kui teie seisund halveneb, tuleb mul laps ilmale aidata.” Möödus kolmteist päeva, kuid mu olukord läks kiiresti kehvemaks. Arst kutsus mu abikaasa sisse, ning me tegime selle raske otsuse, et lubame lapse ilmale aidata.

Laps tuuakse ilmale

Päev enne lapse ilmaletoomist kutsus lastehaiguste eriarst dr. McNeil meid õhtul enda juurde, et meile rääkida, mis võib kaasneda sellega, kui beebi on väga enneaegne — võimalik on ajukahjustus, kopsud võivad olla liiga ebaküpsed selleks, et korralikult funktsioneerida, ning et tekkida võib hulgaliselt muidki komplikatsioone. Palusin Jumalat, et ta annaks mulle ”rahu, mis on ülem kõigest mõistusest”, ning jõudu võtta vastu kõik, mis ka ei juhtuks, ja nende olukordadega toime tulla (Filiplastele 4:7). Järgmisel hommikul aidati meie laps keisrilõike abil ilmale. Ta kaalus kõigest 700 grammi. Panime talle nimeks JoAnn Shelley.

Viie päeva pärast läksin haiglast tühjekäsi koju. Mu väike tütar jäi haigla spetsiaalsesse lastehooldusosakonda oma elu eest võitlema. Kahe nädala pärast jäi JoAnn kopsupõletikku. Olime tänulikud, kui ta olukord stabiliseerus, ent vaid mõni päev hiljem sai ta soolenakkuse ning ta tuli üle viia osakonna intensiivravipalatisse. Järgneva kuue päeva jooksul läks JoAnni seisund natuke paremaks ning ta hakkas isegi kaalus juurde võtma. Meie rõõm oli piiritu! Kuid seda ei jätkunud kauaks. Dr McNeil teatas meile, et JoAnnil on aneemia. Ta soovitas püüda meil hankida sünteetilist hormooni erütropoetiini (EPO), et stimuleerida sellega JoAnni vere punaliblede teket. Jehoova tunnistajate Bahama saarte harubüroo võttis ühendust haiglainfoteenistuse esindajatega Brooklynis New Yorgis. Nad andsid dr. McNeilile kiiresti kõige uuemad andmed EPO kättesaadavuse ja kasutusvõimaluste kohta, ning ta alustas sellega ravimist.

Ees seisavad raskused

Möödus mitu ärevat nädalat. JoAnni organism võitles soolenakkusega, äkiliste haigushoogude tõttu tekkis tal aeg-ajalt apnoe (hingamispausid), ta hemoglobiinitase oli madal, peale selle oli tal bronhopneumoonia. Me kartsime, et missugune tahes neist hädadest võib osutuda selleks viimaseks õlekõrreks, mis kaameli selja murrab. Kuid JoAnn tegi tasapisi edusamme. Kolme kuu vanusena oli ta ikka alles haiglas ja kaalus ainult 1,4 kilo. Kuid esimest korda oma elu jooksul hingas ta täiesti iseseisvalt, ilma lisahapnikuta. Ta hemoglobiinitase hakkas juba lähenema normaalsele. Arst ütles, et kui ta veel 500 grammi juurde võtab, võime ta koju viia.

Kolme nädala pärast tabas JoAnni tõsine apnoeatakk. Testitulemustest selle põhjus ei selgunud. Apnoeatakid hakkasid korduma ning alati esinesid nad seoses tema toitmisega. Lõpuks leiti, et JoAnnil on gastroösofageaalne refluks. Ta söögitoru ei sulgunud, kui ta oli söönud, ning maosisaldis valgus tagasi kurku. Kui seda juhtus, tekkis ummistus ning hingamine seiskus.

Oktoobrikuu algupoolel sai JoAnn beebide osakonnast viirusnakkuse. Paljud osakonna enneaegsetest lastest surid sellesse. Samal ajal kui see haigus teda nõrgestas, tabas teda ka vist küll kõige pikem apnoeatakk, mis tal kunagi olnud oli. Kõik püüded teda elustada nurjusid. Lastearst oleks ta juba peaaegu et surnuks tunnistanud, kui ta seletamatul kombel hingama hakkas, kuid sedamaid algasid uuesti ka haigushood. Taas kord pandi ta ventilaatori alla ning me olime kindlad, et nüüd on lõpp. Kuid ta jäi ellu, ning me olime Jehoovale tänulikud.

Õpime rohkem Jehoovale lootma

Neid probleeme, mis meil oli tulnud lahendada enne JoAnni sündimist, võiks võrrelda sadamasilla lähedal paadist vette kukkumisega, kus meil oli vaja lihtsalt kaldale ujuda. Nüüd oli meil aga tunne, et oleme kukkunud paadist vette keset ookeani ning et maad ei paista kuskil. Tagasi vaadates mõistame, et enne tütre sündi olime mõnikord liiga palju enda peale lootnud. Kuid kõik see, mis JoAnniga juhtus, õpetas meid lootma Jehoova peale olukordades, millel inimlikust seisukohast vaadates lahendus puudus. Õppisime tegema seda, mida Jeesus soovitas — elama üks päev korraga (Matteuse 6:34). Õppisime toetuma Jehoovale, ehkki me ei teadnud vahel isegi seda, mille eest täpselt palvetada. Oleme Jehoovale tänulikud piiblilise tarkuse eest ja selle eest, et ta andis meile ”jõu, mis ületab tavapärase”, sest tänu sellele suutsime nende tõeliselt raskete olukordadega toime tulla (2. Korintlastele 4:7, UM).

Kriitilistel aegadel oli mul sageli raske emotsionaalset tasakaalu säilitada. Ma ei suutnud mõelda millestki muust kui vaid JoAnnist. Mu abikaasa Joey oli mulle hindamatuks toeks ja aitas mul vaimsetes asjades tasakaalu hoida. Olen talle selle eest väga tänulik.

JoAnn tuleb koju

Järk-järgult läks JoAnni tervis paremaks. Ühel päeval ta sõna tõsises mõttes lükkas ventilaatoritoru oma suust välja. Nüüd arvas dr. McNeil, et JoAnn võib koju minna. Olime vaimustuses! Tema kojutulekuks valmistudes õppisime teda toru kaudu toitma. Samuti seadsime üles hapnikuvaru, rentisime südame- ja hingamistegevuse jälgimiseks monitori ning käisime kursustel hädaolukorras elustamist õppimas. Lõpuks, 30. oktoobril 1992, lasti JoAnn haiglast välja. Ta oli viibinud spetsiaalses lastehooldusosakonnas 212 päeva, nagu ka meie.

Algusest peale olid sugulased ja Jehoova tunnistajate kohaliku koguduse liikmed meile tõeliseks Jehoova kingituseks. Nad tulid meile, koristasid maja ja õue, tegid süüa, aitasid meil haiglas käia ja vaatasid JoAnni järele, et ma veidi magada saaksin. Kui nad kõike seda tegid, saime näha nende isiksuste kauneid külgi, millest me varem midagi ei teadnud. Näiteks jagasid mõned meiega vaimseid mõtteid, mis olid neid endid raskustest läbi aidanud.

Meie elu praegu

Oleme kõvasti tööd teinud, et JoAnn oma paljude probleemide puhul parimat võimalikku arstiabi saaks. Kui ta oli 19-kuune, saime teada, et tal on ajuhalvatus, mis on ajukahjustuse tagajärg. Seejärel, septembrikuus 1994, tehti talle suur lõikus gastroösofageaalse refluksi pärast. 1997. aastal algasid JoAnnil eluohtlikud haigushood. Kuid õnneks need lakkasid, kui me ta dieeti muutsime. Tervisehädade tõttu on JoAnni füüsiline areng viibinud. Kuid praegu käib ta erikoolis ning tal läheb hästi. Ta ei saa kõndida ega suurt kõnelda, kuid ta käib koos meiega kõigil kristlikel koosolekutel ja majast-majja kuulutustööl. Ta paistab olevat õnnelik.

Jehoova on meid neil katsumusterohketel aegadel palju lohutanud. Oleme kindlalt otsustanud edaspidigi temale loota ja ’rõõmutseda Jehoovas’, ootamatutest raskustest hoolimata (Habakuk 3:17, 18; Koguja 9:11, UM). Ootame innukalt Jumala tõotatud maist paradiisi, kus meie armas JoAnn täielikult terveks saab (Jesaja 33:24).

[Allmärkus]

[Pilt lk 18]

Meie tütar JoAnn

[Pilt lk 20]

Vaatamata oma piirangutele on JoAnn õnnelik laps