Sydney — vilgas sadamalinn

”ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

MILLINE pilt kerkib sinu silme ette, kui mõtled Austraalia linnale Sydney’le? Kas on see pilt ainulaadsest rannaäärsest ooperihoonest, mille katused on nagu laeva purjed tuule käes või hiigelsuured merekarbid? Sõltub muidugi inimesest, kuid just see võib sulle kohe silme ette tulla.

Sydney’t, Austraalia väravat, peavad paljud üheks maailma kauneimaks linnaks. See on kontinendi kõige rahvarohkema osariigi, Uus-Lõuna-Walesi pealinn. Riigi pealinn on aga Canberra, mis asub Sydney ja Melbourne’i vahepeal.

Sydney elanikud on üldiselt sõbralikud ja muretud. Sydney linn on kuulus vähemalt kolme tähelepanuväärse tundemärgi poolest, milleks on sügav looduslik sadam, ühe sildega muljetavaldav sadamasild ja ainulaadne ooperihoone.

Sydney’s valitseb mõõdukas kliima. Aasta kõige soojema kuu, veebruari keskmine temperatuur on 22 °C, kõige jahedamal kuul, juulis, on see aga 12 °C. Austraalias on sademete jaotumus ebaühtlane ning vihmasajud ettearvamatud, kuid Sydney aasta keskmine sademete hulk on 1140 millimeetrit. Kõige rohkem sajab seal suvekuudel (detsembrist märtsini).

Lähikuudel on Sydney’st kindlasti palju kuulda, kuna 2000. aastal peetakse seal olümpiamänge.

Karistuskolooniast õitsvaks linnaks

Võrreldes paljude teiste maailmakuulsate linnadega on Sydney alles nooruke, sest tema ajalugu ulatub kõigest 200 aasta tagusesse aega, täpsemalt aastasse 1770, mil inglise meresõitja kapten James Cook maabus Botany Bay lahe kaldal. (Botany Bay põhjakaldal asub praegu Sydney rahvusvaheline lennujaam.) Kui Cook sealt mõne kilomeetri põhja poole sõitis, möödus ta sügavast looduslikust sadamast, millele ta pani nimeks Port Jackson. Seega ei sisenenud ta kahe neeme vahelt sadamasse.

Aastal 1788 saabus Inglismaalt Austraaliasse Arthur Phillip esimese eskaadriga, pardal briti sunnitöölised. Ta tahtis Botany Bay lahe äärde koloonia asutada, kuid leidis siis, et see koht pole selleks sobiv. Seepärast sõitis ta kolme paadiga põhja poole, et näha, kas leiab kuskilt parema paiga.

Vaid mõne kilomeetri kauguselt avastaski ta üllatavalt sügava ja avara lahe, millest Cook oli mööda purjetanud. Phillip kirjutas kuulsas ettekandes Inglismaa siseministrile lord Sydney’le oma muljetest Port Jacksoni kohta: ”Meil .. oli rõõm leida maailma parim sadam, kuhu võib lahingurivisse vabalt tuhat laeva ankrusse jätta.” Phillip nimetas selle abaja lord Sydney auks Sydney abajaks ning rajas sinna esimese asunduse. See nimi on jäänud püsima tänaseni.

Kõik meessoost sunnitöölised toodi kaldale ning neil tuli kohe maad raadama ja hädapäraseid elamuid ehitama hakata. Peale sunnitööliste oli kaasa toodud ka hulk naisi ja lapsi, kes kõik pidid püüdma kohaneda oma uue ”koduga”, mis asus nende sünnimaast tuhandete kilomeetrite kaugusel. Järgmise 20 aasta jooksul koosnes koloonia ajutistest telkidest ja elamutest, millest paljud olid vaid hütid ja onnid, sest algse plaani järgi ei pidanudki see olema muud kui karistuskoloonia. 1810. aastal saabus aga Sydney’sse kuberner Lachlan Macquarie ning tema 11 aastat kestnud ametiaja jooksul võttis koloonia kiiresti teise ilme.

Linn hakkab kuju võtma

Macquarie juhatusel kavandas temaga Inglismaalt kaasa sõitnud arhitekt koos ühe endisest sunnitöölisest arhitektiga palju hooneid nii Sydney’sse kui selle ümbrusesse. Tänu sellele polnud sunnitöölaager varsti enam sugugi ajutise asupaiga moodi. Kuna sunnitöölisi oli palju, ei tulnud töötegijatest puudu. Peale selle oli küllaga liivakivi, mis sobis ehitusmaterjaliks ideaalselt.

Kirjanik Portia Robinson kirjeldab oma raamatus ”The Women of Botany Bay” koloonia kiiret muutumist: ”Reisijad, vabad asunikud, ametnikud, sõdurid ja sunnitöölised, kes saabusid Uus-Lõuna-Walesi Macquarie ametiaja [1810—1821] viimastel aastatel, arvasid, et neid ootab ees prassimine, purjutamine ja ohjeldamatus, mida Suurbritannias arvati kolooniaid iseloomustavat, olid väga hämmastunud selle ”tsiviliseeritusest”. Hüttide ja onnide asemel nägid nad seal sama kauneid häärbereid nagu Hanoveri väljaku omad . . . sama pikki tänavaid kui Oxfordi tänav, grandioosseid kirikud ja ühiskondlikke hooneid, maanteid ja sildu, kõiksugu poode ja ärisid, korralikke väikseid tööliste maju ning rikaste kauneid tõldasid. See ei näinud sugugi karistuskoloonia moodi välja.”

Aastaks 1821, mil kuberner Macquarie Sydney’st lahkus, oli seal lisaks valitsushoonetele ja ühiskondlikele hoonetele juba 59 liivakivist ehitist, 221 telliskivihoonet ning 773 puumaja. Tänapäeval annab peaaegu nelja miljoni elanikuga Sydney linn tunnistust sunnitööliste ja vabade asunike ning nende perede leidlikkusest ja koloonia esimeste kuberneride ettenägelikkusest.

Sydney suursugune ja avar sadam

Kuigi Sydney elanikud nimetavad Sydney sadamaks üldiselt Port Jacksonit, koosneb see tegelikult kolmest osast: Kesksadamast, Põhjasadamast ja Sydney sadamast. Sadamast eeslinnadesse voolavad Parramatta ja Lane Cove’i jõgi.

Sydney sadam on üks maailma suurepärasemaid looduslikke sadamaid, selle ebatasane liivakividega rannajoon on 240 kilomeetrit pikk. Otsesuunas mõõtes on aga sadamasissekäigust Parramatta jõe suudmeni 19 kilomeetrit ning lahe pindala 54 ruutkilomeetrit. Üks sadama tähelepanuväärsemaid jooni on selle kaldaäärne sügavus — sügavaim koht on umbes 47 meetrit. Märgatav sissepääs Vaiksest ookeanist sadamasse kulgeb kahe järsukallakulise neeme, North Headi ja South Headi vahelt. Need kaks neeme asuvad üksteisest vaid 2 kilomeetri kaugusel, seepärast ei saa sadama tõelisest suurusest aru enne, kui alles seal sees. See võib ka selgitada, miks kapten Cook ei uurinud põhjalikumalt seda paika, mida ta vaid järjekordseks laheks pidas.

Aastal 1788 olevat kuberner Phillip Sydney sadama kohta öelnud: ”Avaruse ja ohutuse poolest on see parim sadam, mida ma kunagi näinud olen, ning ka kõige kogenenumad meresõitjad, kes minuga kaasas olid, ühinesid täielikult minu arvamusega, et see on suursugune ja avar sadam, mis on piisavalt sügav ka kõige suuremate laevade jaoks ning mahutab kui tahes palju laevu.”

Sydney Sadamasild, ehitustehnika meistriteos

Juba 1815. aastal mõeldi tõsiselt selle peale, et ehitada üle sadama põhjakaldalt lõunakaldale sild, kuid esimene ametlik sillakavand valmis alles 1857. aastal. Sild planeeriti ehitada sadama lõunakaldalt Dawesi neemelt Milsonsi neemeni põhjakaldal, ja täpselt seal ta praegu seisabki. Selle, ühe maailma pikima ühe sildega silla ehitamine võttis aega üheksa aastat ning läks maksma peaaegu 20 miljonit Austraalia dollarit. See on küll tohutu summa, kui mõelda 1930-ndate aastate alguse majandussurutisele. Ametlikult avati see sild liiklemiseks 1932. aasta 19. märtsil.

Selle massiivne sille on 503 meetrit pikk ning selle tipp on veepinnast 134 meetri kõrgusel. Silla kõrgus veepinnast on umbes 50 meetrit, mis võimaldab ka kõige suurematel liinilaevadel selle alt vabalt läbi sõita. Sild on 49 meetrit lai ning alguses oli seal kahesuunaline raudtee, kahesuunaline trammitee, kuuerealine sõidutee ja kaks jalgrada. 1959. aastal vahetati Sydney’s trammid busside vastu ning seepärast muudeti ka trammiteed maanteedeks. Praegu on seal kaheksa sõidurada sõiduautodele, bussidele ja veoautodele. Silla kogupikkus koos juurdepääsuteega on 1149 meetrit.

1980-ndateks aastateks oli sillaliiklus nii tihedaks muutunud, et hakati mõtlema teise ülekäigu rajamisele. Seekord oli aga praktilisem ehitada vee alla. 1992. aasta augustis sai valmis nelja sõidurajaga tunnel.

Sillal jalutades avaneb Sydney’le kaunis vaade. Sadamast põhja pool, metsaga kaetud mäenõlvadel, asub Taronga loomaaed. Sadama vastas, peaaegu silla all Bennelongi neemel, võib aga kohe ära tunda Sydney ooperihoone.

Pärl Sydney sadamas

Sydney ooperihoonet, mida on kirjeldatud kui Bennelongi neeme pärli, ümbritsevad kolmest küljest Sydney sadama sinised veed. Eredas päikesevalguses on see tõepoolest nagu pärl. Öösel aga sädelevad selle gooti stiili meenutavad katused tuledes.

Raamatu ”A Vision Takes Form” eessõnas kirjeldatakse seda, millise mulje jätab ooperihoone nägemine: ”Sydney ooperihoone on üks neist hoonetest, mis isegi kõige väiksema valguse- või kaugusemuutuse korral täiesti teistsuguse ilme võtab. [—] Varahommikune udu või loojuva päikese õrn kuma võivad lüüa selle merekarpide sarnased katused särama nagu kiivrid legendaarsete hiiglaste saagas.”

Sydney ooperihoone kavandas Taani arhitekt Jørn Utzon, kelle kavand valiti lõpuks välja rahvusvahelise konkursi rohkem kui 200 töö hulgast. Kuid osa tema kavandist peeti teostamatuks ning selles tuli suuri muudatusi teha.

Londoni ajakiri ”Architects’ Journal” kirjeldas seda kui täiuslikku näidet suurejoonelisest romantilisest skulptuurist. Kuid selle romantilise unistuse teokstegemine osutus ehitamise seisukohalt üpris keeruliseks. Insenerid Ove Arup ja Jack Zunz ütlesid: ”Sydney ooperihoone ehitamine on .. julge ettevõtmine. [——] Kuna ehitamistingimused on nii ebatavalised ning probleemid, mis selle ehitamisel kerkivad, nii keerulised, on see loonud ainulaadse võimaluse .. uusi ehitusmeetodeid arendada. Paljusid neist meetoditest on sellest ajast alates kasutatud ka palju tavalisemate sildade ja hoonete ehitamisel.”

Algsete arvestuste kohaselt pidi ooperihoone maksma minema 7 miljonit Austraalia dollarit, kuid kui see 1973. aastal valmis sai, oli selle kogumaksumus tõusnud peadpööritava 102 miljoni dollarini.

Pilguheit ooperihoonesse

Fuajeesse sisenedes on näha päikesevalgust, mis tungib sisse läbi kahe klaasikihi koonusekujulistest katuseavadest. Selle ehitise juures on kasutatud kokku 6225 ruutmeetrit erilist klaasi, mis on valmistatud Prantsusmaal. Seejärel suundume kontserdisaali. 2690 istekohaga saali tagaosas seistes näeme maailma suurimat mehaanilise traktuuriga orelit, millel on 10500 vilet.a Saali kõrgus on 25 meetrit ning selle ruumala 26400 kuupmeetrit. Ooperihoonet tutvustav brošüür ütleb, et tänu sellele ”on sümfoonilise muusika järelkõlaajaks umbes kaks sekundit ning see lisab muusikale sügavust ja võimsust”.

Sama muljetavaldavad on kolm muud saali, kus esitatakse oopereid, sümfooniakontserte, ballette, soolokontserte, näidendeid, kammermuusikat, näidatakse filme ning korraldatakse näitusi ja konverentse. Kokku on ooperihoones 1000 ruumi, kaasa arvatud restoranid, garderoobid ning muud vajalikud paigad.

Ära jäta minemata loomaaeda!

Neil, kellel on plaanis Sydney’sse sõita, tasub ette võtta üks paadi- või praamireis mööda lahte. See ei valmista kindlasti pettumust. Samuti võiks praamiga Taronga loomaaeda sõita. Kuna mitte kõikidel Austraalia külastajatel pole võimalik käia metsas ning näha sealseid loomi—linde, on Austraalia elusloodusega tutvumiseks hea võimalus veeta üks päev loomaaias. Loomaaias elab Austraalia ainulaadseid loomi: alates kängurutest kuni koaaladeni ning nokkloomadest dingodeni. Loomaaed asub peaaegu Sydney südames — sadamast, ooperihoone lähedalt, sõidab sinna praamiga vaid mõne minuti. Seda loomaaeda peetakse üheks maailma parimaks. Sadamapiirkonnas pakuvad sulle tasuta meelelahutust tänavamuusikud-akrobaadid, aborigeenid, kes mängivad didžeriduni (tüüpilist aborigeenide puhkpilli), või džässansamblid.

Kindlasti pakuks ka sulle suurt elamust reis Sydney’sse, tõeliselt vilkasse linna, mis asub Vaikse ookeani siniste vetega ainulaadse sadama ääres.

[Allmärkus]

[Kaardid lk 14]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Sydney

Manly rand

Port Jackson

Sydney Sadamasild

SYDNEY

Botany Bay

[Pilt lk 15]

Sydney ärirajoon

[Pilt lk 15]

”Bounty” jäljend Botany Bays

[Pilt lk 15]

Monorelss Sydney kesklinnas

[Pilt lk 16, 17]

Sydney ooperihoone ja sadamasild

[Allikaviide]

Loa andnud: Sydney Opera House Trust (foto: Tracy Schramm)

[Pilt lk 17]

Ooperihoone seestpoolt ning 10500 vilega orel

[Allikaviide]

Loa andnud: Australian Archives, Canberra, A.C.T.

[Pilt lk 18]

Sydney Manly rand