Meie naabrid delfiinid
”ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT
TALLE meeldivad soojad ja madalad troopikaveed, on need siis soolased või magedad, läbipaistvad või läbipaistmatud. Tema levila hõlmab piirkonda, mis ulatub India rannikualast Bengali lahest läbi Malai saarestiku Põhja-Austraaliani.
Vaatamata sellele pole ümarpeadelfiini näinud või temast kuulnud isegi mitte paljud austraallased, kelle riigi põhjarannikul võivad elutseda selle loomaliigi maailma suurimad populatsioonid. Kas pole üllatav? Jah ja ei.
19. sajandil nägi zooloog John Anderson neid sinakashallide ümara pea ja ilma nokiseta delfiinide karjasid Myanmaris (tollases Birmas) Iravadi jões. Ta nimetas nad Iravadi delfiinideks.
Miks näeb neid harva
Ümarpeadelfiinid elutsevad kuumade ja niiskete piirkondade ranniku, estuaaride ning jõgede vetes. Tavaliselt ümbritsevad nende elupaiku muda, mangroovid, võsastikud ja sääseparved ning mõningates nende elupaikades võib kohata isegi krokodille — niisiis pole need kohad, mis inimesi ligi tõmbaks.
Ka vesi on neis piirkondades üldiselt läbipaistmatu, nii et ainus võimalus delfiini nägemiseks avaneb siis, kui ta korraks veepinnale hingama tuleb. Kuid isegi sel juhul jääb ta üsna märkamatuks. Veest paistab välja ainult väike osa tema seljast ning seljauim, mis on teiste delfiinide omaga võrreldes väike.
Kuid mõningais paikades pole ümarpeadelfiinide nägemine sugugi harv juhus. Kalurid ja jõelaeva lootsid, kes sõidavad Myanmaris Iravadi jõel ja teistel selle delfiini valdustesse kuuluvatel Aasia jõgedel, näevad neid loomi tihti kaugel jõe ülemjooksul saaki püüdmas ja hüppamas ning isegi purskkaevu või fontääniskulptuuri sarnaselt veejugasid välja paiskamas.
Austraalia vetes elutsevad ümarpeadelfiinid läänerannikul, kontinendi põhjatipu ümbruses ning idarannikul. Tavaliselt nähakse neid rühmades, kuhu kuulub vähem kui kuus isendit, vahel aga kuni viisteist isendit. Erinevalt oma Aasia sugulastest pole Austraalia delfiine kunagi nähtud veefontääne järgi tegemas.
On ta delfiin?
Ümarpeadelfiinid elavad ranna lähedal ning on aeglased ujujad, võrreldes oma vilkamate hõimlastega avameredes. Ometi on teadlastel olnud nende uurimisega raskusi. Selle peamiseks põhjuseks on nende eemalepeletavad elupaigad. Siiski on elavaid ümarpeadelfiine uuritud Jaya Ancoli okeanaariumis Jakartas Indoneesias.
Kuna ümarpeadelfiinide kohta on vähe teada, polnud bioloogid veel hiljutigi kindlad, kas nad kuuluvad delfiinlaste sugukonda või mitte. Ilmselgelt on neil delfiinlastega palju ühist. Kuigi nende värvus varieerub heledast kuni tumeda sinakashallini, on nad kuju poolest justkui Arktika meredes elavate valgevaalade väiksed koopiad. Isegi nende ebatavaliselt painduv kael on üsna sarnane valgevaala omaga. Niisiis, kas on nad ekvaatori lähedal elavad valgevaala teisikud või delfiinlased?
Üks viis selle teadasaamiseks on nii-öelda asetada nende anatoomilised ja geneetilised tunnused kaalukaussidele ja vaadata, kumb kaalukauss alla vajub. Tuleb välja, et kaalukauss kaldub delfiini kasuks.
See vähene, mida me teame
Sündides on ümarpeadelfiinipojad veidi alla meetri pikkused ning kaaluvad umbes 12 kilogrammi. Isased kasvavad ligi 2,75 meetri pikkuseks ja emased peaaegu sama pikaks. Elada võivad nad 28 aasta vanuseks.
Surnud ümarpeadelfiinide maost võetud analüüsid näitavad, et nad toituvad kalmaaridest, krevettidest, garneelidest ja kaladest, eriti põhjaveekihtide kaladest. Mõned teadlased oletavad, et Aasias elavate delfiinide omapärane vee väljapaiskamine võib aidata neil sogastes vetes kala püüda.
Nii nagu teised delfiinid, saadavad ka ümarpeadelfiinid välja erisuguseid helisignaale. Dr Peter Arnold troopilise Queenslandi muuseumist ütles ajakirjale ”Ärgake!”, et ”Jaya Ancoli okeanaariumis tehtud uuringute järgi tundub, et nii nagu teised delfiinid, kasutab ka ümarpeadelfiin helisignaale, määramaks kajalokatsiooni abil kindlaks oma saagi asukohta”.
On tal tulevikku?
Teadlastel pole aimugi, kui palju ümarpeadelfiine maailmas on. Üha rohkem on hakatud muret tundma selle üle, et nad on hävimisohus. Mõnes Kagu-Aasia osas on nende arvukus kahanemas ning teistest kohtadest on nad sootuks kadunud.
Pahatihti on seda põhjustanud metsaraie ning sellega kaasnev jõgede reostus ja mudaga ummistumine. Austraalias on suur osa ümarpeadelfiini territooriumist inimeste poolt suhteliselt asustamata. Kuid idaranniku ilusamates paikades on linnastumine ja turism palju kahju tekitanud. Mõned ümarpeadelfiinid hukkuvad kalavõrkudes, teised haivõrkudes, mis on ujujate kaitseks randade lähedal vette lastud. Ümarpeadelfiinide arvukust mõjutab ka nende toiduvarude vähenemine, mida on põhjustanud ülekalastus.
Suurimaks potentsiaalseks ohuks on aga jõgedesse ning estuaaridesse uhtunud saasteainete kasvav hulk. Kõige ohtlikumad neist on sünteetilised orgaanilised ühendid, nagu polüklooritud bifenüülid (PCB-ained), mis looduses üldiselt ei lagune. PCB-aineid on kasutatud elektroonikaseadmetes, värv- ja määrdeainetes, puidu ja metalli kattekihtides ning muudes toodetes.
Kuid Austraalia looduskaitseorganisatsiooni dokument ”The Action Plan for Australian Cetaceans” annab teada ka positiivse külje: ”Suur osa [ümarpeadelfiini] levilast Queenslandis on Suure Vallrahu Merepargi järelevalve all; seetõttu on kaitsmise võimalused Queenslandi vetes head.”
Järgmiseks sammuks tõhusama kaitsmise suunas soovitab organisatsioon, et koos küürvaala, austraalia lõunavaala ja afaliiniga kuuluks ka ümarpeadelfiin üldsuse teavitamise programmides esimeste liikide hulka. See oleks kasulik nii ümarpeadelfiinile kui ka meile.
[Piltide allikaviide lk 17]
Fotod: dr. Tony Preen