Hea ja halb stress

”Kuna stress on organismi mittespetsiifiline vastus mistahes nõudmistele, on kõik inimesed alati mingil määral stressis.” (Dr. Hans Selye)

ET VIIULDAJA võiks oma pillil mängida, peavad keeled olema pingule tõmmatud — kuid seda vaid parasjagu. Kui keeled on liiga pingul, nad katkevad. Kui aga keeled on jälle liiga lõdvad, ei tee nad mingit häält. Pinge õige määr jääbki kuskile nende kahe äärmuse vahele.

Sama lugu on ka stressiga. Nagu oleme juba näinud, võib liigne stress olla kahjulik. Aga kui stressi üldse ei oleks? Kuigi see võib paista ahvatlev väljavaade, on fakt, et me vajame stressi — vähemalt mingil määral. Näiteks kujutle, et tänavat ületades märkad järsku üht autot enda poole sööstmas. Just stress on see, mis aitab sul tulistjalu eest ära joosta!

Ent stressist pole kasu vaid hädaolukordades. Me vajame stressi ka tavalisteks tegemisteks. Kõik me oleme kogu aeg mingil määral stressis. ”Ainus viis stressist lahti saada on surm,” ütleb dr. Hans Selye. Ta lisab, et sellest lähtuvalt ei ole päris täpne kellegi kohta öelda, et ta on stressis, sest see on sama mõttetu kui öelda, et kellelgi on kehatemperatuur. Tegelikult on küsimus ju ülemäärases stressis. Nii et laiemas mõttes on ka meelelahutus seotud stressiga, samuti nagu magamine, kuna süda peab edasi lööma ja kopsud oma talitlust jätkama.

Kolme liiki stress

Just nagu stressi määr võib varieeruda, nii võib varieeruda ka selle liik.

Akuutne stress tuleneb igapäevaelu pingetest. Sageli on see seotud ebameeldivate, lahendamist vajavate olukordadega. Kuna need on juhuslikud ja vaid ajutised, on sedalaadi stressiga tavaliselt võimalik toime tulla. Muidugi on ka seesuguseid inimesi, kelle elus järgneb lakkamatult üks kriis teisele — inimesi, kellele kaootiline eluviis on lausa isikupärane. Isegi taolist akuutset stressi on siiski võimalik ohjata. Selle käes vaevleja võib aga olla muudatuste suhtes tõrges, kuni ta mõistab, millist mõju tema tormiline elulaad talle endale ja teistele tema kõrval avaldab.

Samal ajal kui akuutne stress on vaid ajutine, kestab krooniline stress pikka aega. Selle käes vaevleja ei näe stressisituatsioonist mingit väljapääsu, olgu selleks siis vaesuse viletsus, vastumeelne töö või piinarikas töötaolek. Krooniline stress võib tekkida ka alalistest perekonnaprobleemidest. Ka põdura sugulase eest hoolitsemine võib põhjustada stressi. Olgu põhjus milline tahes, krooniline stress kurnab oma ohvrit päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse. ”Kroonilise stressi kõige hullem aspekt on see, et inimesed harjuvad sellega ära,” ütleb üks sellealane raamat. ”Akuutset stressi panevad inimesed kohe tähele, sest see on midagi uut; kroonilist stressi nad ei märka, sest see on ammune, tuttav ja mõnikord omajagu mõnuski.”

Traumaatiline stress tekib pärast ebatavaliselt tugevat traumatiseerivat sündmust, nagu vägistamine, õnnetusjuhtum või looduskatastroof. Sedalaadi stressi all kannatavad paljud sõjaveteranid ja koonduslaagrist pääsenud. Traumaatilise stressi sümptomiks võivad olla isegi aastaid hiljem esile kerkivad elavad mälestused traumast ning suurenenud tundlikkus väiksemate ärritite suhtes. Mõnikord diagnoositakse sellise stressi käes vaevlejal posttraumaatilise stresshäire (PTSH) nime all tuntud sündroom. (Vaata ülaltoodud kasti.)

Ülitundlikkus stressi suhtes

Öeldakse, et see, kuidas me praegu stressile reageerime, sõltub suuresti sellest, kui palju ja missugust stressi oleme kogenud minevikus. Traumaatilised sündmused võivat lausa otseselt kutsuda esile muudatusi aju keemilistes ühendusteedes, muutes seeläbi inimese tulevikus stressi suhtes palju tundlikumaks. Näiteks dr. Lawrence Brass leidis 556 Teise maailmasõja veterani uurides, et nende hulgas, kes olid olnud sõjavangid, oli kaheksa korda kõrgem insuldirisk kui nende hulgas, kes ei olnud vangis — ja seda isegi 50 aastat pärast traumat ennast. ”Sõjavangiks olemise stress oli nii ränk, et see muutis nende inimeste stressireaktsioone tulevikus — tegi nad ülitundlikuks.”

Ekspertide arvates ei tohiks alahinnata lapsepõlves kogetud stressisituatsioone, kuna neil võib olla tohutu järelmõju. ”Enamikku traumaatilise sündmuse läbielanud lapsi ei viida arsti juurde,” ütleb dr. Jean King. ”Nad saavad asjast üle, elavad oma elu edasi ning lõpuks aastate pärast maanduvad depressiooni või südamehaiguse all vaevlevana meie kabinetis.” Mõtle näiteks, milline trauma on ühe vanema kaotus. ”Sellise suurusjärguga stress noores eas võib püsivalt muuta ajukeemiat ja -talitlust,” ütleb dr. King, ”kahandades aju suutlikkust taluda normaalset, igapäevast stressi.”

Muidugi mõista võivad inimese stressireaktsioonid sõltuda paljudest teistestki asjaoludest, kaasa arvatud tema füüsilisest konstitutsioonist ja sellest, millistele abiallikatele on tal võimalik stressirohkete sündmuste korral toetuda. Olgu stressi põhjus milline tahes, sellega on võimalik toime tulla. Loomulikult ei ole see kerge. Dr Rachel Yehuda märgib: ”Öelda stressi suhtes ülitundlikule inimesele, et ta ennast lõdvaks laseks, on sama hea kui öelda unetule, et ta magama jääks.” Kummatigi on palju, mida stressi leevendamiseks ette saab võtta, nagu järgmine artikkel näitab.

[Kast lk 7]

Tööstress — ”ülemaailmne nähtus”

ÜRO aruandes öeldakse: ”Stress on muutunud üheks 20. sajandi tõsisemaks terviseprobleemiks.” Töökohtadel ilmneb see ülimalt selgelt.

• Stressist tingitud kaebuste arv Austraalia valitsusametnike hulgas kasvas vaid kolmeaastase perioodi vältel 90 protsenti.

• Prantsusmaal näitasid uuringud, et 64 protsenti meditsiiniõdesid ja 61 protsenti õpetajaid on ärritatud stressirohkest töökeskkonnast.

• Stressiga seotud haigused lähevad Ameerika Ühendriikidele igal aastal maksma umbes 200 miljardit dollarit. Arvestuste kohaselt on 75—85 protsenti kõigist tööõnnetustest seotud stressiga.

• Paljudes riikides on täheldatud, et naised kannatavad meestest suurema stressi käes, mis tuleneb tõenäoliselt asjaolust, et neil on töö ja kodu vahet joostes rohkem kohustusi kaelas.

Stress on töökohtadel kaheldamatult ”ülemaailmne nähtus”, nagu ÜRO aruanne ütleb.

[Kast lk 8]

PTSH — normaalne reaktsioon ebanormaalsele kogemusele

”Kuigi autoõnnetusest oli möödas kolm kuud, ei suutnud ma ikka veel nutmist lõpetada ega öösel korralikult magada. Juba majast väljaminek ajas hirmu nahka.” (Louise)

LOUISE kannatab posttraumaatilise stresshäire (PTSH) all. Seda ängistavat haigusseisundit iseloomustavad korduvad ja pealetükkivad meenutused või vaevavad unenäod traumaatilisest sündmusest. Samuti võivad PTSH-ga isikul tekkida liialdased ehmumisreaktsioonid. Näiteks räägib psühholoog Michael Davis ühest Vietnami sõja veteranist, kes oma pulmapäeval automootorist kostnud paugatuse peale põõsastesse sööstis. ”Ümbritsevas keskkonnas oli ju kõiksuguseid signaale, millest ta oleks võinud taibata, et kõik on korras,” ütleb Davis. ”Oli möödas 25 aastat; ta oli Ameerika Ühendriikides, mitte Vietnamis; .. ta kandis valget smokingit, mitte lahinguvormi. Ent kuuldes seda traumaga seonduvat stiimulit, jooksis ta pakku.”

Sõjatrauma on vaid üks PTSH põhjusi. Nagu ütleb ”The Harvard Mental Health Letter”, võib see häire tuleneda mistahes ”sündmusest või reast sündmustest, mis on seotud tegeliku või ähvardava surma või raskete vigastustega või ohuga indiviidi füüsilisele terviklikkusele. Selleks võib olla kas looduskatastroof, õnnetusjuhtum või inimtegevus: üleujutus, tulekahju, maavärin, autoavarii, pommitamine, tulistamine, piinamine, inimrööv, kallaletung, vägistamine või seksuaalne kuritarvitamine lapseeas”. Ainuüksi traumaatilise sündmuse pealtnägemine või sellest teada saaminegi (näiteks rabavate tunnistuste või fotode kaudu) võib PTSH sümptomeid esile kutsuda, eriti kui ohvrid on perekonnaliikmed või lähedased sõbrad.

Muidugi reageerib igaüks traumale isemoodi. ”Enamikul inimestel, kes elavad läbi traumaatilise sündmuse, ei teki veel raske psüühikahäire sümptomeid ja isegi mõningate sümptomite olemasolu korral ei kujune välja PTSH,” selgitab ”The Harvard Mental Health Letter”. Aga kui stress ikkagi põhjustab PTSH? Aja jooksul õnnestub osal inimestel traumaga seotud tunnetega toime tulla ja kergendust leida. Teised aga maadlevad traumasündmuse mälestustega veel pikki aastaid pärast selle toimumistki.

Olgu kuidas on, kuid need, keda vaevab PTSH — ja need, kes tahavad neile abiks olla —, peaksid meeles pidama, et toibumine nõuab kannatlikkust. Piibel õhutab kristlasi ’rääkima lohutavalt masendunud hingedega’ ja ’olema pikameelsed kõikide vastu’ (1. Tessalooniklastele 5:14, UM). Alulmainitud Louise’il kulus viis kuud, enne kui ta suutis jälle autorooli taha istuda. ”Hoolimata sellest, et olen teinud edusamme,” ütles ta neli aastat pärast avariid, ”ei saa autojuhtimisest mulle enam kunagi sama meeldivat tegevust kui varem. See on midagi, mida ma teen, sellepärast et peab. Ent võrreldes õnnetusejärgse abitusega, olen tublisti edasi läinud.”

[Pilt lk 9]

Paljud kontoritöölised vaevlevad stressi käes

[Pilt lk 9]

Stress pole mitte alati kahjulik