Põgenesime pommide eest 50 aastat hiljem!
”Kohe lõhkevad siin pommid. Kõik varjendisse!”
NENDE sõnadega hoiatas meid abikaasaga üks politseinik ning käskis meil lahkuda majast ühte lähedalasuvasse betoonpunkrisse. See teade tuli nagu välk selgest taevast. Lõppude lõpuks polnud me ju mingisuguses maailma sõjamöllupiirkonnas, vaid külas oma sõpradel ühel kaunil ja kaugel atollil Marshalli saartel Mikroneesias.
Olime tulnud väiksele Tõrvã saarele, et veeta siin nädal koos oma sõbranna ning tema abikaasaga. Ta oli saare ainuke Jehoova tunnistaja ning me soovisime aidata tal kuulutada sealsetele inimestele.
Marshalli saarte elanikud on loomult sõbralikud ning räägivad Piiblist hea meelega. Kuna hiljuti anti kohalikus keeles välja raamat ”Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal”, oli meil hea võimalus jätta paljudele inimestele selle eksemplar. Kõik, kes seda raamatut soovisid, kinnitasid meile, et nad loevad seda, mitte ei kasuta seda ken karawan’ina ehk amuletina deemonite eemale peletamiseks. Tõrvãl on üldiseks tavaks panna rullikeeratud Piibli leht pudelisse ja riputada see kas sarika või lähedalasuva puu külge, kuna see pidavat kurje vaime eemal hoidma.
Nautisime sealolekut mitu päeva, kuid laupäeva saabudes tajusime peagi, et see päev osutub teistsuguseks. Alustasime oma päeva mõnusa varahommikuse ujumisega laguuni selges ja soojas vees. Rannast tagasi tulles märkasime aga pahaendelist halli laeva lähenemas. Ei läinud kaua, kui saime teada, mis on selle saabumise põhjuseks. Politseinik ütles, et seitsmest Ameerika sõjaväelasest koosnev rühm on tulnud saarel olevaid vanu pomme detoneerima. Tagamaks elanikkonna ohutust, evakueeriti saarlased oma kodust terveks päevaks Teise maailmasõja aegsetesse jaapanlaste ehitatud punkritesse.
Need punkrid, mis jäävad Tõrvã külastajatele peaaegu kohe silma, seisavad seal kui monumendid hirmsast minevikust. Kaugelt vaadatuna on see saar nagu troopiline paradiis, aga lähemale jõudes on näha, et kaunile Tõrvãle on sõda omad armid jätnud, kuigi sellest on möödas umbes 50 aastat. Saar, mis oli kunagi suur Jaapani lennuväebaas, on risustatud Teise maailmasõja mälestistega. Kõikjalt võib leida roostes sõjajäänuseid — hävituslennukeid, kokkukuhjatud püsse ja torpeedosid, mis on kasvanud täis troopikataimi.
Kõige rohkem tekitavad aga muret lõhkemata pommid. Sõja ajal heitsid USA sõjajõud Tõrvã saarele rohkem kui 3200 tonni pomme, napalmpomme ja reaktiivmürske, ning Jaapani vägedel oli saarel oma pommi- ja relvaarsenal. Kuigi on ebatõenäoline, et 50 aastat vanad pommid lõhkeda võiksid, kujutavad nad siiski endast pidevat ohtu, mis selgitab ka seda, miks demineerimisrühm on käinud saarel vähemalt viis korda pärast 1945. aastat, mil sõda lõppes.
Kuna me ei suutnud seda hoiatust päris tõena võtta, jalutasime sinna, kus demineerimisrühm oli maabunud, ning ajasime nendega juttu. Pommihoiatus oli tõsi mis tõsi ning pommilõhkamised pidid algama juba tunni aja pärast! Meile öeldi, et kui me ei lähe varju punkrisse, tuleb meil saarelt otsekohe lahkuda.
Meie sõbranna otsustas jääda Tõrvãle ning varjus koos paljude teiste peredega suurde kuulipildujapesasse. Hiljem rääkis ta meile, et ainsad aknad selles vanas betoonpunkris olid laskeavad ning sees oli ebameeldivalt kuum ja kitsas. Seal istudes meenusid talle sõja-aastad, ning ta tunnistas, et lapsena talle pommiplahvatused meeldisid, nüüd tekitasid need aga hirmu.
Tema abikaasa oli nõus viima meid väikse mootorpaadiga viie miili kaugusele Wolleti saarele. Olime sõitnud vaid mõne minuti, kui kuulsime kõva kärgatust. Vaadates tagasi Tõrvã poole, nägime saare elamupiirkonna lähedal suitsusammast tõusmas. Varsti leidis aset teine plahvatus ning siis kolmas ja veelgi suurem.
Veetsime selle päeva Wolleti saarel kuulutades, kaugel aga kärgatasid pommiplahvatused. Vanad pommid olid juba mitu kuud varem üles otsitud ning ära märgistatud. Lõhkekehasid leiti kõikjalt: kaldalt, sisemaalt lennuvälja stardi- ja maandumisraja kõrvalt ning isegi inimeste aedadest! Vähendamaks pommiplahvatuste arvu, korjas demineerimisrühm kokku väiksemad pommid ning õhkis need siis korraga.
Kui me Tõrvãle tagasi pöördusime, oli päike juba loojumas. Saarele lähemale jõudes märkasime, et tuttav küpsetamise suits on kadunud. Tundsime, et midagi on viltu. Äkitselt kihutas meie poole väike paat ning meid keelati lähemale minemast. Vee alla oli jäänud veel üks suur pomm, mida pidi lõhatama veealuse kalju lähedal. Kui me siis videvikus kaldast eemale sõitsime, nägime midagi sellist, mida enamik tänapäeval elavaid inimesi näinud pole — Teise maailmasõja aegse pommi veealust plahvatust, mis paiskas vee- ning suitsufontääni üles sadade jalgade kõrgusele õhku!
Õnneks ei saanud Tõrvãl sel päeval keegi vigastada. Kas demineerimisrühm puhastas lõpuks saare kõigist lõhkemata pommidest? Ilmselt mitte. Rühmavanem ütles, et saarlased võivad tulevikus veelgi mõne vana lõhkekeha otsa komistada. Muidugi oli see midagi, millest inimestega rääkida, kui olime lõpetanud Tõrvãl oma kuulutustöö. Oli tõeline eesõigus rääkida sellele saarerahvale ajast, mil Jehoova Kuningriik ”lõpetab sõjad maailma otsani” (Laul 46:10).
Jutustanud Nancy Vander Velde
[Pilt lk 27]
Lõhkemata pomm