Midagi paremat maailma tunnustusest

Aastaid pärast seda, kui olin Euroopas tuntud skulptoriks saanud, ütles üks tuttav kunstnik mulle etteheitvalt: ”Sa oled lasknud oma kunstiande raisku minna!” Enne kui ma jutustan, miks ta mind nõnda süüdistas, räägin ma sellest, kuidas minust skulptor sai.

AURISINA külas, kus ma sündisin, töötas enamik mehi ühes vanas kivimurrus. Aurisina asub Põhja-Itaalias Trieste lähedal, endise Jugoslaavia lähistel. 15-aastaselt hakkasin ka mina küla kivimurrus tööle. See oli aastal 1939, mil algas II maailmasõda. Töö kiviga äratas minus soovi saada kuulsaks skulptoriks. Samuti ei tahtnud ma mitte kunagi surra. Mõlemad tahtmised näisid kättesaamatutena.

Kui sõda 1945. aastal lõppes, asusin elama õe juurde Rooma. Seal lootsin ma kunstiakadeemiasse sisse saada. Kui erutatud ma küll olin, kui mu soov täitus ning mind kolmeks aastaks sinna õppima võeti! Minu õpinguid finantseerisid mitmed heategevusorganisatsioonid.

Vaimne nälg

Püüdsin rahuldada ka oma vaimset nälga, käies näiteks päästearmeelaste ja valdeslaste jumalateenistustel. Käisin isegi jesuiitide ülikoolis loengutel ja korra võtsin osa kolmepäevasest seminarist, kus õpetajaks oli üks piiskop. Selle kursuse kestel ei tohtinud osalejad isekeskis suhelda, vaid me pidime keskenduma palvele, meditatsioonile, pihile ja piiskopi esitustele.

Pärast kursust tõdesin ma, et minu usk polnud sugugi tugevnenud. Pärisin piiskopilt: ”Miks ei arenenud mul tugevat usku?”

”Usk on Jumala and,” kostis piiskop, ”ning ta annab seda sellele, kellele tahab.” Tema vastus tekitas minus säherdust pettumust, et lakkasin Jumalat otsimast ja pühendusin täielikult kunstiõpingutele.

Mulle saab osaks rahvusvaheline tunnustus

Pärast kooli lõpetamist 1948. aastal Roomas sain ma üheaastase stipendiumi õpinguteks Viini kunstiakadeemias Austrias. Lõpetasin selle järgmisel aastal ning võtsin seejärel vastu veel üheaastase stipendiumi, jätkamaks oma õpinguid Ljubljanas, Sloveenias (endise Jugoslaavia osa). Minu eesmärgiks oli minna Prantsusmaale Pariisi, kaunite kunstide keskusse.

Ent 1951. aastal avanes mul võimalus minna tööle Rootsi Stockholmi. Siirdusin sinna kavatsusega panna kõrvale raha, mis aitaks mul teha kunstnikuna karjääri Pariisis. Kuid siis ma kohtasin Mickyt ning me abiellusime 1952. aastal ja rajasime endale Stockholmis kodu. Sain endale tööd ühes väikeses töökojas, kus ma valmistasin kivist, marmorist ja graniidist skulptuure. Neist mõned on välja pandud Millesgardenis — Stockholmi lähistel Lidingö linnas asuvas pargis ja muuseumis.

Ma olin Roomas õppinud vana pronksivalamismeetodit — kadunud vormiga valamist — ning ma õpetasin seda Stockholmi kunstikoolis ja kunstiakadeemias. Hiljem avanes mul pronksivalamiseks võimalus Stockholmis Skanseni vabaõhumuuseumis. Seal valmistasin ma tihtipeale otse pealtvaatajate silme all pronksist või tinast skulptuure. Mind palgati ka tolleaegsele Rootsi kuningale Gustav VI-le kuuluvaid antiikskulptuure restaureerima. Need on välja pandud kuningalossis ja ka Stockholmi Drottningholmi lossis.

Aastatel 1954 kuni 1960 said minu tööd nii pressi kui kunstikriitikute kiituse osaliseks. Paljud minu skulptuurid olid üles pandud näitustel Euroopa suuremates linnades, sealhulgas Stockholmis, Roomas, Ljubljanas, Viinis, Zagrebis ja Belgradis. Belgradis ostis marssal Tito mõned minu skulptuurid oma erakollektsiooni. Rooma moodsa kunsti galeriis on minu suur graniidist naise torso ning minu kunsti on välja pandud ka Viini Albertina muuseumis. Stockholmi moodsa kunsti muuseumis on üks minu pronksskulptuur ja üks tinaskulptuur ning Ljubljana moodsa kunsti galeriis on üks pronksskulptuur.

Tunnen jälle huvi religiooni vastu

Mõneaastase abielu järel märkas Micky minus taas religiooni vastu huvi ärkavat. Ma juurdlesin pidevalt selle üle, kus on see usk, mille nimel esimesed kristlased olid valmis surema. Hakkasin jälle käima jumalateenistustel, näiteks nelipühilaste ja adventistide juures. Ma uurisin isegi islamit ja budismi.

Aastal 1959, enne kunstinäitust Itaalias Milanos, külastasin paar päeva oma koduküla Aurisinat. Külaelanikud rääkisid mulle mehest, kes tundvat hästi Piiblit. See oli üks Jehoova tunnistaja. Kui mul avanes võimalus temaga rääkida, näitas ta mulle Piiblist asju, mida ma polnud kunagi varem näinud. Ma sain teada, et inimene on hing — tal pole hinge, mis oleks kehast lahus — ning et inimese hing on surelik, mitte surematu, nagu seda teised religioonid õpetavad (1. Moosese 2:7; Hesekiel 18:4).

Peale selle näitas see mees mulle, et Jumala eesmärk Aadamat ja Eevat luues polnud mitte see, et nad peavad surema, vaid et nad peavad igavesti ja õnnelikult maa peal elama. Esimene inimpaar suri selle pärast, et nad olid sõnakuulmatud (1. Moosese 1:28; 2:15—17). Ma õppisin ka seda, et oma Poja lunaks toomine oli Jumala korraldus anda inimestele väljavaade igavesele elule, mis oli kadunud Aadama sõnakuulmatuse tõttu (Johannese 3:16). Mulle valmistas taoliste asjade teadasaamine suurt rõõmu (Laul 37:29; Ilmutuse 21:3, 4).

Pöördepunkt

Peatselt seejärel naasin Rootsi ning me üritasime koos Mickyga Jehoova tunnistajatega ühendust saada. Kuid meil ei õnnestunud leida nende aadressi. Mõned päevad hiljem helises aga meie uksekell ja seal nad meie uksel olidki! Hakkasin lugema kirjandust, mida nad mulle jätsid, ning varsti sain ma aru, et seal on kirjas tõde. Kuid et oma arvamusele kinnitust saada, otsisin üles oma vana sõbra, ühe katoliku peapiiskopi, kellega olin tutvunud 1940-ndate aastate lõpupoole oma õpingute ajal Roomas. Nii läksin teda 1961. aasta jaanuaris külastama.

Minu sõber vastutas tollal kogu katoliku kiriku ülemaailmse misjonitegevuse eest. Missugune üllatus mind aga ootas! Ma tõdesin hämmeldunult, et peapiiskopil polnud Piiblist kõige elementaarsemaidki teadmisi. Kui me rääkisime sellest, mis juhtub pärast surma, ütles ta: ”See, mida me usume praegu, võib osutuda sootuks vastupidiseks.” Arutades aga apostel Peetruse viidet Piiblis tõotatud ”uutele taevastele ja uuele maale”, tuli välja, et tal on selle tõotuse tähendusest üsna ebaselge pilt (2. Peetruse 3:13; Jesaja 65:17—25).

Pärast Stockholmi naasmist hakkasin korrapäraselt Piiblit uurima ühe Jehoova tunnistajaga, kellega mina ja mu naine tutvunud olime. Mind rõõmustas see, et Micky huvi uurimise vastu üha kasvas. 1961. aasta 26. veebruaril sümboliseerisin viimaks oma pühendumist vees ristimisega ning Micky ristiti järgmisel aastal.

Muudan oma tööd

Aastal 1956 sündis meil tütar ja 1961. aastal väike poeg. Kuna nüüd pidime suurema pere eest hoolitsema, vajasin ma kindlat tööd. Mul oli hea meel, kui mulle tehti ettepanek ehitada suur monument oma sünnikülla. See oli mõeldud II maailmasõjas hukkunud partisanide mälestuseks. See monument oleks mulle tulutoov projekt olnud. Kuid pärast mõningate asjaolude kaalumist — muuhulgas see, et pean kuude kaupa oma perest ja kristlikust kogudusest eemal olema ning et mul tuleb elada maal, kus kommunism jõudsalt edeneb ning kus pole just kerge vaimseid huvisid taotleda — lükkasin ma selle pakkumise tagasi.

Üks teinegi töö sai minu südametunnistusele proovikiviks. Mul paluti teha suur ornament Rootsi uuele krematooriumile. Kui selle valmis sain, paluti mind pidulikule avamisele. Ent kuuldes, et minu tööd tuleb avama Stockholmi piiskop, otsustasin mitte osa võtta sellisest tseremooniast, kus osalevad inimesed, kelle õpetused ja tavad on otseses vastuolus Jumala Sõnaga (2. Korintlastele 6:14—18).

Kuna skulptorina oli regulaarse töö saamine ebakindel, leidsin ma, et nõnda on raske pere materiaalsete vajaduste eest küllaldaselt hoolitseda (1. Timoteosele 5:8). Mõtisklesin palvemeelselt, mida saaksin elatise hankimiseks teha. Mõne aja pärast tuli minu juurde üks arhitekt oma kavandatud ehitise mudeliga. Ta palus mul seda pildistada. Tänu kogemustele, mis olin saanud oma skulptuure pildistades, olin ma sel alal täitsa kodus, nii et võtsin töö rõõmuga vastu. Noil aastail käis Rootsis ehitustegevus suure hooga ning seetõttu oli tõesti vajadus mudelite pildistajate järele. Nõnda sain ma paljudelt arhitektidelt hulganisti tööd ja suutsin oma pere eest hästi hoolitseda.

Umbes samal ajal külastasin Itaalia kultuuriinstituuti Stockholmis, et jagada seal head sõnumit Jumala Kuningriigist (Matteuse 24:14). Ma tundsin instituudi direktorit ja seetõttu sain tema jutule. Saanud teada, et ma ei tööta enam skulptorina, hüüataski ta: ”Sa oled lasknud oma kunstiande raisku minna!” Selgitasin talle, et mul on esmakohustused Jumala ja perekonna ees.

Ma pean möönma, et mingi aja vältel oli kunst minu elus kõige tähtsam. Ent ma sain aru, et karjääri jätkamine oleks minu jaoks võrreldav kahe isanda teenimisega (Matteuse 6:24). Ma veendusin, et tähtsaim asi, mida ma saan teha, on kuulutada head sõnumit Jumala Kuningriigist. Nõnda tegin ma otsuse skulptoritööst loobuda ning Jehoova Jumal on minu otsust suuresti õnnistanud (Malakia 3:10).

Eesõigused kristlikus teenistuses

1970-ndate aastate alguses hakkasid Rootsis paljud Lõuna- ja Ida-Euroopa immigrandid Piibli tõe vastu huvi tundma. Seepärast oli mul 1973. aastast alates eesõigus uurida Piiblit itaalia, hispaania ja serbohorvaadi keelt kõnelevate immigrantidega ning ma sain aidata luua neid keeli rääkivatest inimestest uusi kogudusi ja uurimisgruppe. Mind määrati organiseerima itaaliakeelseid kristlikke konvente ja juhatama konvendi näidendeid. Kord oli mul eesõigus teenida Rootsi kogudustes reisiva ülevaatajana.

Aidates korraldada itaaliakeelseid konvente Rootsis, olin ühenduses Vahitorni ühingu Rooma harubürooga. Itaalia vennad rääkisid mulle, et Itaalia kogudustes on kuulutustöö plahvatusliku kasvu tõttu puudus kogudusevanematest. Nii kolisime 1987. aastal Mickyga Itaaliasse Genova lähedale Liguuriasse. Selleks ajaks olid meie lapsed juba suureks kasvanud ja omaette elama asunud. Elasime Itaalias kaks suurepärast aastat ning me saime anda oma osa uue koguduse rajamisel Liguurias. Me kogesime, kuivõrd tõene on Õpetussõnades 10:22 öeldu: ”See on Jehoova õnnistus, mis teeb rikkaks.”

Oleme Mickyga püüdnud vahel kokku arvata neid õnnistusi, mida oleme Jehoovalt saanud, ning loetelu on tulnud pikk. Peale selle, et oleme aidanud moodustada uusi kogudusi, on meil olnud võimalus aidata mitmeid inimesi, sealhulgas meie lapsi, pühendumise ja ristimiseni ning seejärel küpseteks kristlasteks kasvamiseni. Ma ei kahetse oma otsust loobuda elust kuulsa skulptorina, sest ma olen valinud märksa tasuvama karjääri teenida meie armastavat Jumalat Jehoovat. Nõnda olen koos oma lähedastega saanud tänu Jehoovale kindla lootuse igavesele elule. (Jutustanud Celo Pertot.)

[Pilt lk 13]

Aastal 1955 skulptuuri kallal töötamas

[Pilt lk 15]

Koos oma naisega