Õigluse otsinguil
JUTUSTANUD ANTONIO VILLA
Aastal 1836 tappis Mehhiko 4000-meheline armeegrupp kõik peaaegu 200 Alamo misjonijaama kaitsnud teksaslast. Pärast seda kasutati sõjahüüdu „Mõtelge Alamole!” selleks, et õhutada võitlusele sõltumatuse eest, mis samal aastal hiljem ka saavutati. 1845. aastal liideti varemini Mehhikole kuulunud maa-ala Ameerika Ühendriikidega, mistõttu mehhiklased jäid nüüd neile vaenulikule territooriumile. Seniajani mäletab rahvas etnilisi lahkhelisid.
MA SÜNDISIN 1937. aastal Texases, mitte kaugel San Antoniost, kus asub Alamo. Tol ajal olid käimlad, veevõtukohad ja muud üldkasutatavad paigad märgistatud siltidega „Ainult valgetele” ja „Teistele”. Mulle sai peagi selgeks, et nende „teiste” hulka kuulume ka meie, kes põlvneme mehhiklastest.
Kinosaalis lubati mehhiklastel ja mustanahalistel istuda vaid rõdul, mitte peasaalis. Ka ei teenindatud mehhiklasi paljudes söögikohtades ja ärides. Kord, kui mu naine Velia sisenes koos oma õega ühte ilusalongi, ei olnud selle salongi pidajatel niigi palju viisakust, et nad oleksid öelnud, et nad mehhiklasi ei teeninda. Nad lihtsalt naersid Veliale ja ta õele näkku, kuni need häbistatult lahkusid.
Vahetevahel, tavaliselt purjuspäi, jahtisid valged mehed mehhiko naisi, keda paljud loomult ebamoraalseks pidasid. Mõtlesin: „Nad ei kasuta meiega ühte tualetti ega võta vett samast kraanist, küll aga lähevad mehhiko naisega voodisse.” Alul tekitas taoline ülekohus minus ebakindlust, hiljem aga trotsi.
Hädas kirikutega
Lisaks sellele kibestas mind religiooni silmakirjalikkus. Nii valgetel, mustanahalistel kui mehhiklastel olid igaühel oma kirikud. Kui ma katoliku kirikus oma esimeseks armulauaks valmistusin, ulatas preester mulle mõned kuupäevastatud ümbrikud, mis ma pidin edasi andma oma isale. Igal nädalal pidime tagastama ühe ümbriku annetusega. Varsti pärast seda ütles mulle preester: „Palun ütle oma isale, et need ümbrikud ei ole minuni jõudnud.” Mulle läksid südamesse isa raevukad sõnad: „Peale raha ei huvita neid miski!”
Tol ajal olid saanud täiesti tavaliseks skandaalid selle ümber, et jutlustajad lasid jalga koos mõne oma kogudusse kuuluva naisega. Taolised juhtumid panid mind ühtelugu kordama, et usk teenib vaid kaht eesmärki — saada sult kätte raha või võtta ära su naine. Seepärast alati, kui Jehoova tunnistajad mind külastasid, saatsin ma nad minema sõnadega: „Kui mul soov tekib, leian ise tee usu juurde.”
Sõjaväeteenistus ja abielu
Aastal 1955 astusin ma Ühendriikide lennuväkke, lootes, et kui ma oma töös silma paistan, saab mulle osaks lugupidamine, millest mehhiklasena senini ilma olin jäänud. Tänu usinale tööle pälvisin tunnustuse ja lõpuks tehti mulle ülesandeks kvaliteedi kontrollimine. See hõlmas ka seda, et pidin kontrollima teisi relvajõudude osakondi.
Aastal 1959 abiellusin Veliaga. Veliat oli alati huvitanud religioon. Kuid ta oli pettunud paljudes kirikutes, kus ta oli käinud. Ühel päeval 1960. aastal, mil teda valdas must masendus, pöördus ta palves Jumala poole: „Jumal, kui sa olemas oled, siis anna mulle endast teada. Ma tahan sind tundma õppida.” Elasime tol ajal Californias Petalumas ja tolsamal päeval tuli meie juurde üks Jehoova tunnistaja.
Kuid kuna ma sain sõjaväes uue ülesande, katkes Velial varsti pärast seda kontakt tunnistajatega. Ta jätkas nendega Piibli uurimist alles 1966. aastal Texases Seminoles, sel ajal, kui mina Vietnamis teenisin. Kui ma järgmise aasta alguses Vietnamist koju jõudsin, polnud ma sugugi rõõmus, kui sain teada, et ta Jehoova tunnistajatega Piiblit uurib.
Minu kangekaelne vastuseis
Kartsin, et Velia võib religiooni poolt petta saada ja kibestuda. Seepärast viibisin uurimisel juures ja ootasin võimalust paljastada vähimgi silmakirjalikkus. Kui naine, kes Veliaga uuris, ütles, et Jehoova tunnistajad ei sekku poliitikasse, katkestasin teda ja küsisin: „Mis tööd su mees teeb?”
„Kasvatab puuvilla,” vastas tema.
„Ahhaa!” nähvasin üleolevalt. „Puuvillast tehakse sõjaväevorme. Nii et te ikkagi toetate sõdu!” hüüdsin ma häälekalt ja arutult.
Ehkki sain 1967. aasta juunis uue ülesande ja me kolisime Põhja-Dakotasse Minoti, võtsid sealsed tunnistajad Veliaga ühendust ja uurisid temaga edasi. Hakkasin neid lapsikult segama. Tulin meelega koju just siis, kui nad uurisid, paugutasin ustega, marssisin mööda treppi, heitsin saapad valjult põrandale ja tõmbasin tualetis mitu korda vett.
Velia oli tasane ja alandlik abielunaine ega olnud teinud eales midagi ilma minu loata. Ta teadis, et kuigi ma luban tal oma vastuseisust hoolimata Jehoova tunnistajatega Piiblit uurida, oleks tal märksa keerulisem tunnistajate koosolekutel käia. Alati, kui teda koosolekule kutsuti, vastas ta: „Ma parem ei tule. Ma ei taha Tonyt ärritada.”
Kuid ühel päeval luges Velia Piiblist: „Ärge kurvastage Jumala Püha Vaimu” (Efeslastele 4:30). „Mida see tähendab?” küsis ta. Uurimist juhatanud tunnistaja selgitas: „Püha vaimu kaudu juhtis Jumal Piibli kirjutamist. Seega kurvastame püha vaimu siis, kui me ei tegutse kooskõlas sellega, mida öeldakse Piiblis. Näiteks ei käi mõned koosolekutel, ehkki nad teavad Jumala Sõna ütlevat, et nad peaksid seda tegema.” (Heebrealastele 10:24, 25.) See oli kõik, mida Velia alandlik süda vajas. Sellest ajast peale käis ta minu vastuseisust hoolimata kõigil koosolekutel.
Vahel ma sähvasin: „Kuidas sa võid kodunt lahkuda, kui õhtusöökki veel laual pole?” Velia võttis sellest kiiresti õppust ja pani mulle sooja õhtusöögi alati valmis. Nii hakkasin kasutama teisi etteheiteid: „Sa ei armasta mind ega meie lapsi. Sa hülgad meid, et käia nendel koosolekutel.” Või kui ma ründasin Jehoova tunnistajate uskumusi ja Velia neid leebelt kaitsta püüdis, hakkasin oma bocona- ehk „lõuapooliku”-juttu ajama, nimetades teda lugupidamatuks ja kangekaelseks bocona’ks.
Kuid sellele vaatamata käis Velia ikka koosolekutel, kusjuures sageli lahkus ta minu sõnalise vägivalla pärast nuttes. Siiski polnud ma päris põhimõttelage. Ma ei löönud oma naist mitte kunagi ega isegi kaalunud võimalust teda tema uue usu pärast maha jätta. Küll aga kartsin, et nendel koosolekutel võib temast huvituda mõni kena välimusega mees. Olin ikka veel seisukohal, et mis religiooni puutub, siis on küsimus vaid kas rahas või naises. Kui Velia end koosolekute eel riietas, kurtsin sageli: „Sa ei ehi end kunagi minu jaoks, küll aga kellegi teise jaoks.” Seetõttu ütlesin ma esimest korda koosolekule minnes, et lähen temaga kaasa vaid selleks, et tal silma peal hoida.
Tegelikult tahtsin hoopis leida midagi, mida saaks tunnistajate vastu kasutada. Ühel esimestest koosolekutest, kus ma käisin, peeti kõne abiellumisest ’vaid Issandas’ (1. Korintlastele 7:39). Kui me koju jõudsime, kurtsin kibestunult: „Näed sa! Nad on täpselt samasugused kui kõik teised — nemadki suhtuvad eelarvamusega kõigisse, kes pole nendega sama usku.” Velia vastas malbelt: „Asi ei ole selles, mida nemad ütlevad, vaid selles, mida Piibel ütleb.” Vastasin kärmesti, virutades rusikaga vastu seina ja karjudes: „Jälle see bocona!” Tegelikult ärritas mind hoopis teadmine, et tal on õigus.
Ma jätkasin koosolekutel käimist ja lugesin üha tunnistajate kirjandust eesmärgiga selles vigu leida. Ma hakkasin koosolekutel isegi vastama, kuid seda vaid selleks, et näidata, et ma pole mingi „juhm mehhiklane”.
Minu õigluseotsingud kannavad vilja
Aastaks 1971 oli minu sõjaväelasekarjäär meid Arkansasesse viinud. Käisin ikka veel koos Veliaga koosolekutel. Velia oli lasknud end 1969. aasta detsembris Jehoovale pühendumise märgiks ristida. Enam ei osutanud ma talle vastupanu, kuid ei lasknud ka kellelgi endaga Piiblit uurida. Tänu piiblilise kirjanduse lugemisele olin palju targemaks saanud. Kuid mu tarkus seisnes vaid faktide teadmises ja tulenes soovist kõiges parim olla. Kuid tasapisi hakkas Jehoova tunnistajatega suhtlemine ka mu südant mõjutama.
Näiteks panin ma tähele, et koguduse koosolekutel õpetavad ka mustanahalised. Algul ma arvasin, et nii on see vaid suletud uste taga. Aga kui me ühel suurel pesapallistaadionil konvendil käisime, olin rabatud, kui nägin, et ka seal osalevad mustanahalised programmis. Pidin möönma, et Jehoova tunnistajad ei tee vahet inimeste vahel. Nad on tõepoolest õiglased.
Mõistsin ka, et Jehoova tunnistajate seas valitseb tõeline armastus (Johannese 13:34, 35). Ja kui ma koos nendega nende kuningriigisaali ehitusel töötasin, nägin, et nad on tavalised inimesed. Ma nägin, kuidas nad ära väsisid ja eksisid ning kui midagi untsu läks, siis isegi natuke sõnelesid. Kuid need ebatäiusest tingitud möödalaskmised ei peletanud mind eemale, vaid ma hoopis hakkasin end nende seas kindlamana tundma. Võib-olla tajusin, et hoolimata oma paljudest puudustest on ka minul veel lootust.
Lõpuks jõudis tõde mu südamesse
Seda et hakkan Jehoovaga lähedaseks saama, tundsin esimest korda siis, kui 1973. aastal selgitati „Vahitornis”, et suitsetamine on ’liha rüvedus’ ja annab aluse kogudusest eemaldamiseks (2. Korintlastele 7:1). Suitsetasin tol ajal üks-kaks pakki sigarette päevas. Mitu korda olin üritanud suitsetamisest loobuda, kuid edutult. Nüüd aga pöördusin iga kord, kui tundsin kiusatust suitsetada, vaikselt Jehoova poole ja palusin, et ta aitaks mul sellest vastikust kombest lahti saada. Kõigi üllatuseks ei suitsetanud ma enam kunagi.
1975. aasta 1. juulil ootas mind erruminek. Mõistsin, et kui ma tahan teha nii, nagu õpetab Piibel, pean oma elu Jehoovale pühendama. Keegi polnud minuga kunagi eraviisiliselt Piiblit uurinud, mistõttu kogudusevanemad olid väga üllatunud, kui ma neile 1975. aasta juunis teatasin, et soovin lasta end kohe pärast sõjaväelasekarjääri lõppu ristida. Nad selgitasid, et kõigepealt tuleb mul täita Jeesuse käsku teha kuulutustööd (Matteuse 28:19, 20). Nii läksingi juulikuu esimesel laupäeval kuulutama. Samal päeval sain kokku ühe kogudusevanemaga ja vastasin ristimiskandidaatidele esitatavatele piiblilistele küsimustele. Kolm nädalat hiljem mind ristiti.
Kui meie kolm last — Vito, Venelda ja Veronica — nägid, et minagi lasin end ristida, hakkasid nad vaimselt kiiresti edenema. Järgmise kahe aasta jooksul ristiti kaks vanemat last ning neli aastat hiljem ristiti ka noorim. Nüüd räägin ma sageli meestele, kes on küll kursis Piibli tõega, kuid ei lase sel end mõjutada, millised on tagajärjed, kui nad ei tegutse. Räägin neile, et kuigi nende lapsed ei pruugi seda öelda, mõtlevad nad ometi, et kui tõde ei ole tähtis nende issile, ei ole sel ka nende jaoks suuremat tähendust.
Eesmärgiks täisajaline teenistus
Terve meie pere alustas täisajalist pioneerteenistust Arkansases Marshallis. Meie Veliaga alustasime 1979. aastal ning lapsed ühinesid meiega sellele järgnenud aastatel siis, kui nad keskkooli lõpetasid.
Kuulsime 1980-ndate aastate alguses, et Lõuna-Ameerikas Ecuadoris on palju inimesi, kes janunevad piibliliste teadmiste järele, ning seetõttu seadsime endale eesmärgiks sinna kolida. Aastaks 1989 olid meie lapsed juba täiskasvanud ja võimelised ise enda eest hoolitsema. Seepärast käisime tol aastal lühidalt Ecuadoris ’maad uurimas’. (Võrdle 4. Moosese 13:1, 2.)
1990. aasta aprillis saabusime Ecuadori, millest nüüd meie uus kodu sai. Kuna meie sissetulek polnud just kõige suurem — elasime minu sõjaväelase pensionist —, pidime hoolega mõtlema, mille peale me raha kulutame. Kuid rõõm, mida toob täisajaline teenistus sellisel vaimses mõttes viljakal territooriumil, kaalub kaugelt üles mistahes rahalised ohvrid. Alguses me teenisime sadamalinnas Mantas, kus kumbki meist viis igal nädalal läbi umbes 10 kuni 12 piibliuurimist. Aastal 1992 aga hakkasin koos naisega teenima reisiva sulasena, mistõttu külastame nüüd igal nädalal eri kogudust.
Kui kõikjal valitseb õiglus
Tagasi vaadates võime Veliaga öelda, et ebaõiglus, mida me noores põlves kogesime, tuleb meile nüüd kasuks teenistuses. Oleme eriti valvsad, et me ei suhtuks kunagi halvasti kellessegi, kes on meist vaesem, vähem haridust saanud või teisest rahvusest. Samuti mõistame, et paljud meie kristlikud vennad ja õed kogevad ühiskonna ebaõiglust märksa rohkem, kui meie seda kogesime. Ometi ei kurda nad selle üle. Nad suunavad oma pilgu Jumala tulevasele Kuningriigile ja seda oleme õppinud tegema ka meie. Juba ammu ei püüa me leida õiglust selles süsteemis, vaid kasutame oma elujõudu hoopis selleks, et aidata inimestel mõista, et üksnes Jumala Kuningriik suudab õiglusetuse kõrvaldada (Matteuse 24:14).
Samuti oleme hakanud mõistma, et need, kes on ebaõigluse suhtes väga tundlikud, peavad oleme hoolsad, et nad ei ootaks Jumala rahvalt täiuslikku õiglust. Seda sellepärast, et me kõik oleme ebatäiuslikud ja meil on kalduvus kurja teha (Roomlastele 7:18—20). Sellest hoolimata võime siiralt öelda, et oleme leidnud armastava rahvusvahelise vennaskonna, mille liikmed püüavad kõigest väest teha seda, mis on õige. Loodame väga, et jõuame koos kõikjal elavate Jumala rahva liikmetega Jumala uude õiglasesse maailma (2. Peetruse 3:13).
[Väljavõte lk 20]
Vastasin kärmesti, virutades rusikaga vastu seina
[Pilt lk 21]
Koos Veliaga ajal, mil ma lennuväkke astusin
[Pilt lk 23]
Koos Veliaga aastal 1996