Pilguheit mõningatesse kuulsatesse aedadesse
INIMESE kogemused paradiisi vallas said alguse aiast asukohaga Eedeniks kutsutud piirkonnas, millele vastab ehk Vani järve lähiümbrus praegusaja Türgis. Neljaks haruks jagunenud jõgi kastis aeda, mis oli antud Aadamale ja Eevale, kes pidid seda „harima ja hoidma”. Millist rõõmu küll võis valmistada hoolitsemine aia eest, kus oli külluses „kõiksugu puid, mis armsad olid pealtnäha ja millest hea oli süüa”! (1. Moosese 2:8—15.)
Eeden oli täiuslik kodu. Aadam ja Eeva ning nende järglased pidid selle piire laiendama, võttes sealjuures kahtlemata eeskujuks Jumala algset oivalist kujundust. Aja jooksul oleks kogu maa muutunud sobiva hulga inimestega täidetud paradiisiks. Ent meie esivanemate sihiliku sõnakuulmatuse tagajärjeks oli see, et nad aeti sellest pühast paigast välja. Kurb küll, kuid kõik ülejäänud inimpere liikmed on sündinud sellest Eedeni kodust väljaspool.
Kahtlemata oli Looja kavandanud, et inimkond paradiisis elaks. Seega oli täiesti loomulik, et tulevased põlved püüdsid end ümbritseda selle jäljenditega.
Varased aiad
Babüloni rippaedu on ülistatud kui üht vana maailma imet. Need rajas kuningas Nebukadnetsar üle 2500 aasta tagasi oma Meedia päritolu naise jaoks, kes tundis igatsust kodumaa metsade ja mägede järele. Sellel 22 meetrit kõrgel võlvkatustega astmelisel rajatisel, mis oli lopsaka taimestikuga üleni kaetud, oli küllaldaselt toitepinnast suurtelegi puudele. Tõenäoliselt pakkus koduigatsust tundvale kuningannale selles terrassilises Eedeni-sarnases piirkonnas ringijalutamine lohutust.
Egiptuses viljakas Niiluse orus oli maastikukujundusel tähtis koht. Aiakunsti käsiraamat „The Oxford Companion to Gardens” ütleb: „Egiptusest on pärit maailma vanimad aiapildid ning selles piirkonnas on tähelepanuväärselt vanad .. aiakunsti traditsioonid.” Ühel umbes aastast 1400 e.m.a. pärit aiakujunduse plaanil, mis kuulus Egiptuse ametnikule Teebas, on näha tiike, puudega ääristatud alleesid ja paviljone. Valitsejate aedade kõrval olid ka templiaiad ülimalt lopsakad: seal leidus puudesalusid, lilli ning maitse- ja ravimtaimi, mida kõike niisutati kanalite abil, mis väljusid tiikidest ja järvedest, kus oli rikkalikult veelinde, kalu ja lootoslilli. (Võrdle 2. Moosese 7:19.)
Ka pärslased jätsid aiakunsti oma jälje. Pärsia ja Egiptuse aiad olid sedavõrd kütkestavad, et kui Aleksander Suure võidukad väed neljandal sajandil e.m.a. Kreekasse tagasi jõudsid, oli neil kaasas hulgaliselt seemneid, istikuid ja ideid. Ateenas suurendas Aristoteles koos oma õpilase Theophastosega järjest oma taimekollektsiooni ning rajas taimede uurimiseks ja klassifitseerimiseks botaanikaaia. Paljudel jõukatel kreeklastel, nagu ka egiptlastel ja pärslastel enne neid, olid lopsakad aiad.
Rooma linnaelanikud sobitasid maja ja aia kitsukesele maatükile linnas. Rikkad aga rajasid oma maavillade juurde uhkeid puhkeparke. Ka türann Nero soovis endale Eedenit, seepärast ajas ta jõhkralt sajad perekonnad nende kodudest välja, lammutas majad ja rajas oma palee ümber erapargi suurusega üle 50 hektari. Sellest hiljem, umbes aastal 138, jõudis maastikukujundus keiser Hadrianuse villa juures Tivolis oma kõrgpunkti. Villat ümbritsesid 243-hektarilisel maa-alal pargid, tiigid, järved ja purskkaevud.
Ka muistsetel iisraellastel olid aiad ja pargid. Juudi ajaloolane Josephus kirjutab meeldivatest ojaderohketest parkidest paigas nimega Eetam, kust Jeruusalemma oli 13—16 kilomeetrit. Eetami pargid võisid kuuluda ’rohu- ja iluaedade, veetiikide ja metsa’ hulka, mida Saalomon ’enesele tegi’, nagu ütleb Piibel (Koguja 2:5, 6). Otse Jeruusalemma külje all Õlimäel asus Ketsemani aed, mis tänu Jeesusele Kristusele kuulsaks sai. Siit leidis Jeesus varjulise paiga, kus ta võis rahulikult oma jüngreid õpetada (Matteuse 26:36; Johannese 18:1, 2).
Araabia aedadest inglise parkideni
Kui araablaste väed tungisid seitsmendal sajandil itta ja läände, kohtasid ka nemad nagu Aleksandergi oma teel Pärsia aedu. (Võrdle Ester 1:5.) Howard Loxton kirjutab: „Araablased leidsid Pärsia aiad olevat väga sarnased paradiisiga, mida Koraan usklikele tõotas.” Tüüpilise Araabia aia alates mauride Hispaaniast kuni Kashmirini jagas sarnaselt Pärsia eeskujuga ja nelja Eedeni jõge meenutades neljaks osaks neli oja, mida keskosas ühendas bassein või purskkaev.
Põhja-Indiasse kaunis Kashmiri orus asuva Dali järve äärde rajasid Mogulite riigi valitsejad 17. sajandil üle 700 paradiisiaia. Need moodustasid pimestavalt kauneid värvipalette, mida mitmekesistasid sajad purskkaevud, terrassid ja kaskaadid. Mustal marmorpaviljonil, mille ehitas Dali järve kaldale Šahh Džahan (Tadž Mahali rajaja), on ikka veel alles raidkiri: „Kui maa peal on olemas paradiis, siis on see just siin, just siin, just siin.”
Mõni sajand enne seda oli Euroopa jõudnud keskajast 14. sajandil alanud renessansiajastusse. Taas — seekord kiriku valitsuse all — puhkesid õitsele rooma aiakunstitraditsioonid, mis viiendal sajandil keskaja saabudes hoolimatult jalge alla olid tallatud. Ristiusu kirik vaatas aiale kui ’esialgsele paradiisile’. Üheksandast sajandist pärit kloostriplaanil on näha kahte aeda nimetusega „Paradiis”. Peagi muutusid ristiusu kiriku aiad suuremaks ja uhkemaks, ent selle asemel et peegeldada vaimseid ideaale, said paljud neist võimu ja rikkuse sümboliteks.
Kui Prantsusmaa Charles VIII vallutas aastal 1495 Itaalias Napoli, kirjutas ta koju: „Uskumatu, kui kaunid aiad mul selles linnas on .. Tundub, et vaid Aadam ja Eeva puuduvad, et sellest saaks maine paradiis.” Ent elanuks Charles 17. sajandil, oleks ta võinud näha Prantsusmaa pinnal kuningas Louis XIV hiigelsuurt parki. Raamatus „Aed” („The Garden”) kinnitatakse, et Versailles’ lossi park „võiks veel nüüdki pretendeerida maailma suurima ja uhkeima nimetusele”.
Ent renessansiajastu lõi uue paradiisi definitsiooni: loodus peab alistuma valgustusaja inimesele, kel tuleb aias kord maksma panna, puhastades selle igasugusest metsikusest. Kõigist puudest ja lilledest moodustati rangelt korrapäraseid geomeetrilisi kujundeid. Seepärast sai hämmastav uuestisünd osaks varasemale rooma pügamiskunstile — puudele ning põõsastele anti vorm lõikamise ja kasvu suunamise abil.
Seejärel sai läänemaailm 18. ja 19. sajandil tänu mere-uurimisreisidele ja -kaubandusele tuttavaks uute taimede ja aiakujundusideedega. Nüüd hakkas Inglismaa aiakujunduses tooni andma. „18. sajandi Inglismaal,” ütleb teatmeteos „The New Encyclopædia Britannica”, „sai inimene järjest rohkem teadlikuks looduskeskkonnast, mille osa ta ka ise oli. Selle asemel et looduskeskkonnas omaenda väljamõeldud geomeetrilist korda maksma panna, hakkas ta mõtlema omaenda elu kohandamisele sellega.” Maastikukujunduses paistsid silma sellised mehed nagu William Kent ja Lancelot Brown. Brown kujundas Inglismaal üle kahesaja mõisavalduse. Kaks meest, kes said Ühendriikide presidentideks, Thomas Jefferson ja John Adams, tegid inglise parkide uurimiseks aastal 1786 Inglismaal ringreisi.
Maastikukujundus Idamaades
Hiina aiakunstitraditsioonid on avaldanud ida tsivilisatsioonile samasugust mõju nagu Egiptuse, Kreeka ja Rooma omad lääne tsivilisatsioonile. Algul pidasid hiinlased kinni animistlikust religioonist, kus nii jõgesid, kive kui ka mägesid peeti materialiseerunud vaimudeks, mida tuli ka vastavalt austada. Seejärel haarasid maa enda võimusesse taoism, konfutsianism ja budism, mis kõik kujundasid välja omaenda aiastiilid.
Jaapani mere teisel kaldal arenes Jaapani aedades välja oma stiil, kus vorm domineerib värvi üle ja igal elemendil on oma rangelt kindel koht. Püüdes tuua mingil piiratud alal esile looduses väljenduvat esteetikat ja mitmekesisust, paigutab aednik oma kivid hoolikalt ning istutab aeda taimi ja suunab nende kasvu ülima korrektsusega. See tuleb ilmsiks ka bonsai (’potitaim’) puhul, kus on tegemist oskusega suunata miniatuurse puu või koguni puudesalgakese kasvu nõnda, et need omandavad kindla vormi ja proportsiooni.
Ehkki idamaise aia stiil võib läänemaise omast erineda, peegeldub ka temas igatsus paradiisi järele. Näiteks kirjutab jaapani aiakunsti ajaloolane Wybe Kuitert, et Heiani ajastul (794—1185) püüdsid Jaapani aednikud elustada „maapealse paradiisi” atmosfääri.
Üleüldine meeldimus
Aed meeldib inimestele üleüldiselt, kaasa arvatud isegi küttimise ja korilusega tegelenud suguharudele, kes elasid „looduslikes” aedades — džunglites, metsades ja rohtlates. Teatmeteos „Britannica” ütleb, et „Mehhiko asteekide ja Peruu inkade kohta saabus konkistadooridelt teateid uhketest aedadest koos astanguliste mägede, salude, purskkaevude ja ilutiikidega, .. mis ei erinenud sugugi mitte läänemaade tolleaegsetest aedadest”.
Tõepoolest, millele osutavad iidsed salud Niiluse kallastel, idamaade maastikud, praegusaja linnapargid ja botaanikaaiad? Inimkonna igatsusele paradiisi järele. Märkides ära seda kestvat „paradiisi-nostalgiat”, tõdes kirjanik Terry Comito: „Aiad on paigad, kus inimesed tunnevad end taas kodus olevat.” Ja milline inimene ei tunneks rõõmu, kui ta saaks öelda: „Minu kodu on otsekui Eedeni aed”? Ent kas on ülemaailmne Eeden — aga mitte ainult rikaste oma — pelgalt unistus? Või on ta tulevikus kindlasti olemas?
[Pilt lk 7]
Kunstniku kujutlus Babüloni rippaedadest
[Pilt lk 7]
Klassikaline Jaapani aed
[Pilt lk 7]
Versailles, Prantsusmaa
Kogu ajaloo jooksul on inimesed igatsenud paradiisi järele
[Allikaviide]
French Government Tourist Office/Rosine Mazin