Rahusõnumitoojad Ida-Euroopas

KURDID kuulsid! Vangid said vabaks! Politseil polnud niisama hästi kui mitte midagi teha! Millest on jutt? Peame silmas seda, mis leidis aset eelmise aasta juuli- ja augustikuus Ida-Euroopas peetud Jehoova tunnistajate rahvusvahelistel konventidel.

Programmi teemaks oli „Jumala rahusõnumi toojad”, ning vaatamata segadusele, mida vaimulikkond Rumeeniasa tekitas, võisid paljud inimesed veenduda, et Jehoova tunnistajate keskel valitseb tõesti rahu, mis tuleneb Jumala ja Kristuse Jeesuse tundmisest (Jesaja 26:2, 3; Filiplastele 4:7).

Konvendid toimusid Tšehhi Vabariigis Prahas, Ungaris Budapestis, Poolas Varssavis ja Łódźis, Eestis Tallinnas ning Rumeenias Braşovis ja Cluj-Napocas.

Nendel konventidel viibinud paljude maade välisdelegaadid lisasid toimunule tõeliselt rahvusvahelist hõngu. Prahasse tulid suured grupid Jaapanist, Poolast, Saksamaalt ja Ühendriikidest. Vahitorni ühingu Tšehhi harubüroo aruandes märgiti: „Niivõrd suur hulk laitmatustsäilitavaid Jehoova Jumala kummardajaid teistest maadest oli meile suureks julgustuseks. Näiteks Jaapani delegaadid, kellest enamjagu olid pioneerid, tegid oma kenade riiete ja korralikkusega silmatorkavalt kauniks staadioni sektori, kus nad istusid. Silmapaistev oli ka Poola delegaatide südamlikkus, slovaki vendade tänulikkus, sakslaste suuremeelsus ja ameeriklaste avar süda. Nad kõik õpetasid meile midagi.”

Millist mõju avaldasid konvendid huvitatutele, kes hiljuti olid kogudusega läbi käima hakanud? Konvendile tuli vaatamata diabeedile ja haigele jalale üks 85-aastane õpetlane, kirjanik ja keeleteadlane. Ta oli umbes kuus kuud „Tundmise” raamatu abil Piiblit uurinud. Programmi ajal ei pööranud ta aga peamist tähelepanu mitte kõnede keeleteaduslikele ja grammatilistele aspektidele, vaid hoopis millelegi muule. „See oli imetlusväärne!” hüüatas ta. „Teie seas valitsev armastus ja hool kõnelevad valjemini kui sõnad.” (Johannese 13:34, 35; 1. Korintlastele 13:1—8.)

Praha väliskülalised veetsid mõnusasti aega linna ajalooliste paikadega tutvudes ning andsid igal võimalusel eraviisiliselt tunnistust. Prahast lõunas ühes lossis jagas ameeriklasest tunnistaja, kes on abielus juristiga, lossitorni tipus tšehhikeelseid traktaate kõigile, kes sinna üles ronisid. Teised andsid traktaate ühele koolitüdrukute grupile, kes oli külastamas vana juudi kalmistut. Ja otse loomulikult said kirjandust kõik giidid ja bussijuhid (1. Peetruse 3:15).

Üks giid tänas Jehoova tunnistajaid nende hea käitumise eest ja kirjutas: „Ma pole kogu oma elu jooksul kohanud sedavõrd palju sõbralikke ja südamlikke inimesi. Kuigi olen katoliiklane, meeldis mulle väga teie vaimne hoiak. Viimane kui üks teist andis mulle lootust, et maailmas pole veel kõik kadunud. Lubage mul teid teie sõbralikkuse eest tänada. Jumal õnnistagu teid!”

Kuigi reedel sadas Prahas paduvihma, istusid vanemad koos lastega staadionil lageda taeva all ja said nii kohalike kui ka väliskõnepidajate kaudu osa vaimsest roast. Staadionil oli nii tohutu hulk väikesi lapsi, et nende vankrite ja kärude jaoks rajati staadioni kõrvale spetsiaalne parkimisplats, vältimaks kokkupõrkeid vahekäikudes.

Praha konvendil viibis üle 22000 inimese ja seal ristiti 432 vastpühendunud tunnistajat, kelle hulgas oli kaks ratastoolis inimest ja veel viis füüsiliste puuetega inimest.

Kurdid „kuulevad” Budapestis

Doonau jõe kallastel asetseb kaunis linn Budapest, kus peeti rahvusvaheline konvent juulikuus. Kohalviibijate kõrgarv ulatus 23893 inimeseni, kelle seas oli lisaks kohalikele 3341 külalisdelegaati 11 maalt.

Lava läheduses asunud telgis tõlgiti kogu programm kurtidele, keda oli kohal sadakond. Tervitussõnades kõigile ungari keelt mittekõnelevatele delegaatidele peeti eriliselt meeles kurte: „Me ei taha unustada mainimast ühte keelt, millesse kogu programm tõlgitakse — see on viipekeel. Meil on hea meel, et kurdid on koos meiega.”

Tõe jagamine teistele

Nendel konventidel anti välja uut piiblilist kirjandust, sealhulgas raamat „Perekonnaõnne saladus”. Saanud selle väljaande, asus prantsuse delegatsioon bussiga tagasiteele hotelli. Märgates teel pruuti ja peigmeest koos pulmakülalistega, palusid vennad bussijuhil peatuda. Üks tunnistaja väljus bussist ja andis paarile äsja välja antud ungarikeelse raamatu. See võttis raamatu suure tänuga vastu ja hakkas seda sealsamas kohe uurima. Arvatavasti oli see üks esimesi eksemplare, mis pärast raamatu väljaandmist levitati!

Katoliiklasest kommunistiks, kommunistist Jehoova tunnistajaks

Sellel konvendil ristiti 510 inimest, üle kahe protsendi kohalviibijaist. Vastsetest tunnistajatest on kolm alles vanglas, kus nad kannavad karistust enne Piibli tõe tundmaõppimist sooritatud kuritegude eest. Kohalikud vennad külastavad neid korrapäraselt ja viivad samas ka teiste vangidega piibliuurimisi läbi. Ühes Budapesti vanglas viiakse praegu kinnipeetavatega läbi ligikaudu 50 piibliuurimist.

Üks meesterahvas, kes on saanud oma kasvatuse katoliiklikus benediktlaste koolis, kaotas usu katoliku kirikusse ja astus 20-aastasena kommunistliku partei liikmeks. Hiljem läks ta armeesse ja jõudis sealsel karjääriredelil leitnandi auastmeni. Töölismiilitsa liikmena pidas ta ülikoolis marksismi-leninismi loenguid. Tema huvi äratas kommunistlik juhtlause „vabadus, vendlus, võrdsus”. Ent nähes, kuidas „rahvavalitsuse” juhid oma võimu väärtarvitavad, hakkas ta kommunismis kahtlema. Ta tundis miskit puuduvat. Lõpuks läks ta pensionile. Kui tunnistajad tema uksele koputasid, oli ta valmis kuulama. Ta ütleb: „Esimesel korral kuningriigisaalis viibides veendusin, et olen viimaks leidnud tõelise vennaskonna. Mind ümbritses Kristuse tõeliste järelkäijate armastus. Kuigi minu ümberkujunemine kommunistist tunnistajaks võttis aega neli aastat, valisin siiski tõe.” Sel konvendil ta ristiti.

Üldiselt on politsei töö konvendil hoopis teisest mastist kui harilikult. Üks politseinik, kelle tööterritoorium oli staadioni sissekäigu juures, pidas Jehoova tunnistajate konventidel töötamist äärmiselt raskeks. Mispärast siis? Kuna kõik sujub niivõrd ladusalt, tuleb politseinikel näha ränka vaeva ärkvelpüsimisega!

Heatahtlikud pressiteated Poolas

Poolas toimus kaks rahvusvahelist konventi: pealinnas Varssavis viibis kohal rohkem kui 20000 ja riigi suuruselt teises linnas Łódźis ligi 12000 inimest.

Varssavi üks juhtivaid ajalehti „Życie Warszawy” edastas ühes artiklis järgmist: „„On olemas üks hea sõnum, mida tuleb kuulutada! See on sõnum rahust, tõelisest rahust. Meie armastus Jehoova ja ligimeste vastu ajendab meid lakkamata kuulutama, kuni Jumal ütleb, et see töö on tehtud,” ütles Jehoova tunnistajate juhtiva kogu liige Carey Barber.”

Ajalehe „Sztandar Młodych” korrespondent kirjutas: „Kahe päeva jooksul kogunes Varssavis Legia staadionil usulisele kokkutulekule umbkaudu 12000 Jehoova tunnistajat. Staadionil valitses eeskujulik kord, isegi hoolikal vaatamisel ei märganud ma politseiautosid ega korravalvurite salku.

Öeldakse, et Poola on peaaegu läbinisti katoliiklik maa. Aga kui meie katoliku noored samale staadionile kogunevad, on alati kohal suured tegutsemisvalmis politseijõud.

On igal juhul murettekitav, et katolitsismist ärataganejad, sektandid — ükskõik mis nimega neid [Jehoova tunnistajaid] ka ei nimetataks — on suutelised kogunema tohutu hulgana, ilma et nad ohustaksid vähimalgi määral avalikku korda ja julgeolekut, samas kui meie katoliku noored muutuvad hulgakesi ohtlikuks, nii et politsei kaitse nende huligaanitsemise eest muutub täiesti hädavajalikuks. On, mille üle mõelda.”

Ka siin ristiti vastpühendunuid: Varssavis 462 ja Łódźis 278 inimest. Nende seas oli 19-aastane Sylwia, kes varem suhtus tunnistajatesse eelarvamusega. Ühel vihmasel päeval pöördus tänaval tema poole üks Jehoova tunnistaja. „Mul õnnestus temast kuidagi lahti saada ning ma kõndisin edasi. Nähes ühte tüdrukut märjaks saamas, võtsin ta oma vihmavarju alla. Tuli välja, et ka tema on Jehoova tunnistaja! Ta pani ette tuua mulle raamat „Noorte küsimusi — praktilisi vastuseid” („Questions Young People Ask—Answers That Work”). Paljast viisakusest andsin talle oma aadressi ja . . . täna mind ristiti!”

Pisike Eesti saab suure tunnistuse osaliseks

Balti riikide alla kuuluvad Eesti, Läti ja Leedu. Eestis on elanikke vaid ligikaudu 1,5 miljonit ning selle pealinnas elab umbes 450000 inimest. 1996. aasta augustis peeti seal kaks konventi.

Need suured kogunemised olid nii muljetavaldavad, et ühes ajalehes öeldi isegi järgmist: „Augusti teine ja kolmas nädal kulgevad Tallinnas sõna otseses mõttes Jehoova kummardamise tähe all. [—] Linnahallis .. toimunud kongressi näol oli väidetavalt tegu Eesti kõigi aegade rahvarohkeima religioosse üritusega.” Tunnistajad olid reserveerinud kõik linna hotellid.

Hiljem teatas vend Carey Barber oma aruandes: „Pole ime, et Eestisse määratud soome vendadele ja teistelegi siin tohutult meeldib. See väike, kuid kaunis maa on palju kannatanud suurrahvaste vallutuste ja rõhumise all. Nüüd [ootavad] eestlased .. igatsusega tulevast aega, mil Jehoova kindlustab püsiva rahu ja julgeoleku.” Eestis on üle 3100 tegeva tunnistaja, neist umbes pool räägib vene keelt.

Konventidel osalesid eestlased, venelased, lätlased, leedulased ja külalisdelegaadid 15 maalt, kaasa arvatud 155 venda Suurbritanniast ja 300 Soomest.

Ka Eestis kurdid „kuulevad”

Kolm aastat tagasi läks üks kurdist kogudusevanem Soomest Eestisse Tallinna, et uurida, mida ta saaks teha sealsete kurtide heaks. Kuna ta ei tundnud Eestis mitte ainustki kurti, läks ta Tallinna kurtide majja, kaasas ohtrasti ajakirju „Vahitorn” ja muud kirjandust. Eesti kurdid võtsid ta lahkelt vastu ja uurisid uudistavalt, mida ta endaga kaasa oli toonud. Ta levitas esimesel korral ära kogu oma kirjanduse ning kirjutas üles huviliste nimed ja aadressid, ühtekokku 70 nime.

Kuna enamik avaldas soovi Piiblit uurima hakata, mõistis vend, et ta ei suuda kõigi nende uurimistega toime tulla. Seetõttu tuli tal välja sõeluda kõige rohkem huvitunud. Peagi pärast esimest käiku Eestisse viis ta läbi 30 piibliuurimist, lisaks sellele ootas oma järge 40 potentsiaalset uurimist! Praegu on Tallinnas neli viipekeele tõlki.

„Uus episood Uue Testamendi draamas”

Üks tunnistaja oli tervitamas konvendi delegaate sadama terminaalis. Ta pöördus ühe Eesti reisibüroo giidi poole, et küsida tema arvamust niisuguse suure ürituse kohta kui see konvent. Giid ütles, et mitmeid Euroopa maadest pärit tunnistajate gruppe juhatades on torganud talle silma, et tunnistajad on alati hea käitumisega ja südamlikud. Ta oli saanud ka kutse külastada Vahitorni ühingu bürood Puhangu tänaval ja oli üllatunud sealset head korda ning lahkeid ja rõõmsameelseid noori inimesi nähes. Ta ei suutnud kuidagi mõista, miks suhtutakse tunnistajatesse äärmiselt vaenulikult ja miks esitatakse nende kohta valesüüdistusi, kui olemasolevad faktid näitavad hoopis vastupidist. Ta ütles: „Minu meelest on teie töö ja teenistus otsekui uus episood Uue Testamendi draamas.”

Muidugi soovivad Jehoova tunnistajad Jumala rahusõnumi toojatena oma väärika käitumisega ja võõraste vastu lahkust üles näidates luua endast hea maine kogu maailmas (1. Peetruse 3:16). Ida-Euroopa konvendid kinnitavad, et vaatamata usuvaenlaste ja ärataganejate laimule ning teotusele, on Jehoova tunnistajatel Jumala õnnistus, kuna nad kuulutavad rahusõnumit, mida praegune sõjast haaratud ja vihkamist täis maailm hädasti vajab (Jesaja 2:2—4; Markuse 13:10).

[Allmärkus]

[Pilt lk 23]

Hoolimata vihmasajust, kuulasid vanemad koos lastega tähelepanelikult programmi

[Pilt lk 24]

Poola tunnistajad on õnnelikud uue väljaande üle

[Pilt lk 25]

Rõõmsad Eesti tunnistajad oma tüüpilistes rahvarõivastes