Pandeemia ei ole kuulutustööd takistanud

Hoolimata COVID-19 pandeemiast on kuulutustöö läinud jõudsalt edasi. Meie õed ja vennad on jaganud piibli lohutavat sõnumit paljudele. Nad on muutnud enda kuulutustöömeetodeid. Selle asemel et rääkida inimestega tänaval või nende ustel, kirjutavad nad kirju või helistavad.a Paljud inimesed on olnud tänulikud selle eest ja Jehoova õnnistus on olnud ilmne. (Õpetussõnad 16:3, 4.) Mõelgem mõningatele lugudele.

Enne pandeemia algust külastas Helen mitmeid kordi ühte noort naist ja pakkus talle piiblikursust. Naine aga keeldus iga kord sellest. Päev enne seda, kui riik kehtestas liikumispiirangud, viis Helen sellele naisele piibli ja raamatu „Mida Piibel õpetab?”. Sel perioodil pakkus Helen talle uuesti piiblikursust ja selgitas, et see võib toimuda ka telefoni teel. Seekord naine nõustus. Talle hakkasid need arutelud väga meeldima ja ta soovis, et Helen õpiks temaga iga päev. Naine hakkas telefoni teel ka koosolekuid kuulama. Lisaks järgib ta oma elus piibli põhimõtteid ja räägib teistele, mida ta teada on saanud.

Mõned kuulutajad ühest kogudusest kirjutasid kirju politseinikele, et väljendada oma tänu selle eest, et nad teevad head tööd. Politseinikud olid väga üllatunud ja üks neist ütles kohalikule kogudusevanemale Jeffersonile: „Ma arvasin, et Jehoova tunnistajad on politseivastased.” Jefferson selgitas talle, et see pole tõsi. Politsei oli nii rõõmus selle positiivse tagasiside üle, et pani need kirjad politseijaoskonna sissekäigu juurde nähtavale kohale. Üks ametnik ütles: „Need kirjad võivad aidata ka teistel suhtuda meisse hästi.”

Edna ja Ednalyn on pioneeridb. Neil ei ole kodus internetti ja seetõttu ei saanud nad olla koosolekul videokonverentsi teel. Nad otsustasid helistada oma naabrile, kes ei ole Jehoova tunnistaja, ja küsida, kas nad võivad tasu eest kasutada tema wifit. Naine lubas neil seda tasuta kasutada. Edna ja Ednalyn kutsusid tedagi vaatama koosolekuid ja ta tuligi. Nüüd see naaber, üks tema lastest ja kaks lapselast osalevad piiblikursusel ja käivad iganädalastel koosolekutel.

Vennad ja õed kutsusid oma naabreid, kolleege ja teisi kuulama avalikku kõnet, mis toimus videokonverentsi teel. Ellaine, kes töötab kohalikus haiglas, alguses pelgas kutsuda oma kolleege. Ta arvas, et mõningatel arstidel on eelarvamusi Jehoova tunnistajate suhtes. Siiski saatis ta neile sõnumi teel kutse. Eriti aga kartis Ellaine saata kutset arstidest abielupaarile. Pärast seda, kui ta oli selle üle mõelnud ja palvetanud, tegi ta seda siiski. Naine saatis vastu küsimuse: „Kas sa tahad, et ma hakkaksin Jehoova tunnistajaks?” Ellaine ütles, et koosolekutele on oodatud kõik, mitte ainult Jehoova tunnistajad. Ellaine’i üllatuseks tuligi see abielupaar juba varakult koosolekule. Enne koosoleku lõppu sai ta sellelt naiselt sõnumi, kus oli kirjas: „See oli mu esimene Jehoova tunnistajate koosolek. Mulle väga meeldis. Aitäh, et kutsusid mind.”

Ellaine kutsus koosolekule 20 arsti ja kohale tuli neist lausa 16. Kasutades Pauluse sõnu, ütles ta: „Ma olen rõõmus, et võtsin „siiski oma Jumala abiga julguse kokku” ja rääkisin neile Jumala head sõnumit.” (1. Tessalooniklastele 2:2.)

Pandeemia aeg on olnud kõigile raske. Meie vennad ja õed igas maailma nurgas on säilitanud rõõmu tänu sellele, et nad on teisi julgustanud ja aidanud. (Apostlite teod 20:35.)