Kas sa tead?

Miks maksti muistses Iisraelis pruudiluna?

PIIBLIAEGADEL maksis peigmees oma tulevase naise perele pruudiluna. Selleks võis olla raha, kariloomad või väärisesemed ja selle võis tasuda ka tööga. Näiteks Jaakob töötas seitse aastat Raaheli isa juures, et Raaheliga abielluda. (1. Moos. 29:17, 18, 20.) Miks pruudiluna maksti?

Piibliõpetlane Carol Meyers ütleb: „Pruudiluna võidi maksta hüvituseks tütre tööjõu eest, mis oli [põllumajandusega tegelevale] perele väga oluline.” Samuti võis see tugevdada kahe pere vahelisi sidemeid, tänu millele võisid pered rasketel aegadel üksteiselt abi otsida. Lisaks kinnitas pruudiluna maksmine, et naine on nüüd kihlatud ja isa asemel hakkab tema eest hoolitsema tema abikaasa.

Pruudiluna maksmine ei tähendanud, et naist sai osta või müüa. Raamatus „Ancient Israel – Its Life and Institutions” öeldakse: „Kohustuse tõttu maksta tütarlapse perekonnale mingi summa raha või anda midagi selle summa väärtuses paistab iisraellaste abielu ilmselt otsekui ostutehing. Kuid näib, et pruudiluna ei ole mitte niivõrd naise eest makstav hind, kuivõrd perekonnale antav hüvitus.”

Pruudiluna maksmine on veel tänapäevalgi mõnel pool kombeks. Kui Jehoova teenijatest vanemad küsivad pruudiluna, järgivad nad põhimõtet „Teie mõistlikkus olgu kõigile ilmne” ega küsi liiga suurt summat. (Filipl. 4:5; 1. Kor. 10:32, 33.) See näitab, et nad pole rahaahned. (2. Tim. 3:2.) Lisaks ei ole peigmees sel juhul sunnitud abiellumist edasi lükkama, kuni tal on pruudilunaks vajalik summa koos. Samuti ei pea ta lõpetama pioneerteenistust, et täiskohaga töötada ja raha koguda.

Mõnedes riikides on pruudiluna maksmine seadusega reguleeritud. Neis maades järgivad Jehoova teenijad riigi seadust, kuna piibel käsib meil võimudele kuuletuda, kui nende nõudmised ei lähe vastuollu Jumala seadustega. (Rooml. 13:1; Ap. t. 5:29.)