24. õppetund
Tähelepanu suunamine Piiblile
1., 2. Miks me peame kuulajate tähelepanu pöörama Piibli kasutamisele?
1 Teenimisel on meie soov suunata igaühe tähelepanu Jumala Sõnale Piiblile. See sisaldab sõnumit, mida me kuulutame, ja me soovime, et inimesed mõistaksid, et see, mida me räägime, ei lähtu meist, vaid Jumalast. Inimesed, kes Jumalat armastavad, usaldavad ka Piiblit. Kui me neile sealt midagi ette loeme, siis nad kuulavad ja võtavad selle nõuande südamesse. Aga kui nad võtavad välja oma Piibli ja loevad sellest ise, jätab see neile märksa sügavama mulje. Sellepärast on põlluteenistuses, kui asjaolud seda võimaldavad, mõistlik ergutada korterivaldajat võtma välja oma Piibel ja otsima koos sinuga piiblitekste. Ja kui koguduse koosolekutel ergutatakse kõiki oma Piiblit kasutama, siis mõistavad uued koosolekul viibijad kergemini, et Piibel on meie tõekspidamiste allikas, ning kõik saavad kasu nägemistaju abil rõhutamisest.
2 Oma kõne eesmärgi saavutamisel on sul ilmne eelis, kui sinu kuulajad jälgivad võimaluse korral oma Piiblist pühakirjakohti, mida sa loed. See, kas nad seda teevad või mitte, sõltub suurel määral sellest, kas sa ergutad neid sellele õigesti. Seda ongi mõeldud sinu kõnenõuande lehel märkuse all „Kuulajaskonda ergutati kasutama Piiblit”.
3., 4. Kuidas me saame seda edukalt teha?
3 Soovituse abil. Üks parimaid võimalusi on kuulajaskonda otseselt kutsuda Piiblit kasutama; seda meetodit kasutatakse tihti. Mõnikord võib saavutada samu tulemusi, kui me enne tekstide ettelugemist lihtsalt ütleme, kust neid leida. Võime ehk öelda nii: „Nüüd, kui me loeme 2. Timoteosele 3:1—5, mõtleme tingimuste peale oma lähiümbruses.” Sel ajal, kui sa otsid seda teksti, vaata ringi, et näha, kas kuulajad järgivad sinu soovitust. Tavaliselt hakkavad nemadki teksti otsima.
4 Kõneleja otsustada jääb, milliseid tekste ta sellega rõhutab, et palub kuulajaskonnal need välja otsida. Jälgi kuulajaid. Tunne huvi, kas nad järgivad sind. Isegi sel juhul, kui sul tuleb mingil põhjusel kõnet pidada käsikirjast, võid sa võtmetekste välja tuua nii, et kuulajaskond neid enda Piiblist jälgida saaks.
5., 6. Selgita, miks on kasulik anda kuulajatele aega selleks, et nad võiksid leida üles piiblikohad, mida me kavatseme lugeda.
5 Andes aega teksti leidmiseks. Pole küllaldane ainult mainida kirjakohta. Kui sa loed selle ette ja lähed üle järgmise juurde, andmata kuulajatele selle ülesleidmiseks aega, kaotavad nad lõpuks lootuse ja lakkavad otsimast. Jälgi kuulajaid, ja kui enamik neist on teksti leidnud, võid selle ette lugeda.
6 Tavaliselt on otstarbekas tekst aegsasti enne selle ettelugemist teatavaks teha, et hinnaline aeg ei läheks kaduma korduvate pikkade pauside või tarbetute „täienduste” pärast, samal ajal kui kuulajaskond teksti otsib. Kuid sobiv paus on siin kohane. Teisest küljest pead meeles pidama, et kui sa mainid kirjakohta teksti sissejuhatuses liiga vara, siis ei suudeta järgnevat juttu täpselt jälgida. Seepärast räägi taolistel juhtudel enne teksti mainimist ära kõik, mis kuulub eelnevate põhjenduste juurde.
7.—18. Missuguseid meetodeid võib kasutada pühakirjateksti tõhusaks sissejuhatamiseks?
7 Kõnes kasutatavad kirjakohad on tavaliselt kõne keskseteks punktideks. Põhjendused keerlevad nende tekstide ümber. Kui palju need kõnele kaasa aitavad, sõltub sellest, kui tõhusalt neid kasutatakse. Seega, kõnenõuande lehel toodud punkt „Kirjakohad on sisse juhatatud õigesti” väärib tingimata tähelepanu.
8 On palju võimalusi pühakirjatekstide sissejuhatamiseks, lugemiseks ja kasutamiseks. Näiteks mõnikord ei vii teksti sissejuhatus mitte ainult lugemise juurde, vaid näitab ära ka teksti rakenduse, nii et lugemine ise vaid rõhutab või kinnitab antud punkti. Teisest küljest võib mõningaid tekste mõjusalt kasutada ilma ühegi sissejuhatava sõnata, näiteks kohe kõne alguses.
9 Et õppida pühakirjatekste tõhusalt sisse juhatama, pead sa analüüsima, kuidas seda teevad kogenud kõnelejad. Püüa leida mitmesuguseid kirjakohtade sissejuhatamise võimalusi. Jälgi nende tõhusust. Oma kõnede ettevalmistamisel pööra tähelepanu sellele, mida antud tekstiga peab saavutama, eriti kui see on peamise punkti juurde kuuluv võtmetekst. Sellele tekstile valmista sissejuhatus suure hoolega, et see võimalikult suurt mõju avaldaks. Järgnevalt mõned ettepanekud:
10 Küsimus. Küsimused nõuavad vastuseid. Need ergutavad mõtlema. Las tekst ja selle kasutamine annavad vastuse. Näiteks, kui sa räägid vereülekandest, siis pärast selle näitamist, et keeld põhineb Heebrea Kirjadel, võid sisse tuua Apostlite teod 15:28, 29. Sa võid teksti sisse juhatada küsimusega: „Kuid kas kehtib seesama keeld ka kristlaste kohta? Pöörake tähelepanu pühast vaimust juhitud algkoguduse juhtiva kogu järgmisele autoriteetsele otsusele.”
11 Väide või põhimõte, mida kinnitad sissejuhatatud tekstiga. Näiteks võid sa öelda kõnes õiguserikkumise kohta: „Isegi meie sõprade valik on tähtis tegur, mis peegeldab meie suhtumist õigesse ja valesse.” Seejärel võiksid lugeda oma väite toetuseks Pauluse sõnad 1. Korintlastele 15:33.
12 Piibli tsiteerimine autoriteedina. Eriti teisejärgulise tähtsusega piiblitekstide puhul võid lihtsalt öelda: „Pöörake tähelepanu, mida Jumala Sõna selle kohta ütleb.” Sellest piisab kuulajates antud teksti vastu huvi tekitamiseks ja see näitab selgelt, mis põhjusel seda teksti kasutatakse.
13 Probleem. Kui sa räägid „põrgu” teemal, siis võiksid öelda: „Kui inimene peaks kannatama igavest tulepiina, siis tähendaks see seda, et ta peaks pärast surma teadvuse juures olema. Kuid vaatame, mida ütleb Koguja 9:5, 10.”
14 Valik mitme võimaluse seast. Kui otsene küsimus või probleem on teatud kuulajaskonna jaoks liiga raske, siis paku välja mitu võimalust ning lase piiblitekstil ja selle rakendusel anda vastus. Vestluses katoliiklasega tahad ehk kasutada teksti Matteuse 6:9, et näidata, kelle poole me peame palves pöörduma. Otsene küsimus või probleem võib korterivaldaja mõtte vales suunas juhtida, sellepärast võid sa öelda: „On palju arvamusi selle kohta, kelle poole peaks palves pöörduma. Mõned ütlevad, et Maarja poole; teised, et mingi ’pühaku’ poole, mõned aga ütlevad, et peaksime paluma ainult Jumalat. Siin on kirjas Jeesuse sõnad selle kohta.”
15 Ajalooline tagapõhi. Kui sa tahad lunastust käsitlevas kõnes kasutada Heebrealaste 9:12 sõnu selle näitamiseks, et omaenda vere andmisega „saavutas [Jeesus] igavese lunastuse” meie jaoks, siis võib ehk olla vajalik anda enne lugemist lühike selgitus seadusetelgi „pühast paigast”, kuna Pauluse selgituse järgi kujutas see kohta, kuhu Jeesus sisenes.
16 Kaastekst. Mõnikord sobib sissejuhatuseks mõnele piiblitekstile kaastekstide abil tagapõhja selgitamine. Näiteks, kui sa kasutad pühakirjakohta Luuka 20:25, näitamaks, mida tähendab ’anda keisrile, mis kuulub keisrile,’ võib olla kasulik selgitada, et Jeesus kasutas keisri kujutisega münti, nagu kaastekstist nähtub.
17 Kombinatsioon. Muidugi on võimalikud ja tihti väga kasulikud ka nende meetodite kombinatsioonid.
18 Sissejuhatus pühakirjatekstile peab ergutama kuulajaskonda seda huviga ootama, nii et teksti lugemise ajal tähelepanelikult kuulatakse, ja see peaks juhtima tähelepanu põhjusele, miks sa antud teksti kasutad.
19., 20. Kuidas me saame kindlaks teha, kas me äratasime kasutatava piibliteksti vastu huvi?
19 Pühakirja teksti vastu on äratatud huvi. Kuidas sa võid kindlaks teha, kas sa oled teksti vastu huvi äratanud? Kõigepealt kuulajaskonna reageeringu järgi, aga samuti selle järgi, kuidas sa teksti sisse juhatad. Kui seetõttu, et sa peale teksti sissejuhatust jätad selle lugemata, jääb kuulajaskonnal midagi teada saamata või kui sa jätad oma sissejuhatuses mingi küsimuse vastuseta, siis võid olla kindel, et oled teksti vastu huvi äratanud. Sissejuhatus peab muidugi teema ja sissejuhatatava tekstiga kooskõlas olema. Nii tekst ise kui ka järgnev teksti kasutamise selgitus peavad andma vastuse sissejuhatuses lahtiseks jäänud küsimusele.
20 Teksti sissejuhatust võib võrrelda avalikule teadaandele eelneva fanfaariheliga. Sõnumitooja ei ilmu selleks, et tervet kontserti anda. Ta ergutavad fanfaarihelid juhivad kogu huvi ja tähelepanu hoopis avalikule teadaandele. Kui sa oma valitud piiblitekstile samalaadse sissejuhatuse teed, siis valmistab kuulamine tõelist naudingut ja sellest on ka kasu.
21. Miks me peaksime juhtima tähelepanu teksti kasutamise põhjusele?
21 Tähelepanu on koondatud teksti kasutamise põhjusele. Kuigi piibliteksti sissejuhatus võib jätta mingi küsimuse vastuseta, peaks see kindlasti sisaldama mingi põhjuse, miks see tekst on sobiv ja väärib täit tähelepanu. Näiteks rääkides maast kui inimese püsivast kodust, valmistud ehk kasutama teksti Ilmutuse 21:3, 4. Ettevalmistavas selgituses võid sa öelda: „Vaatame nüüd järgnevast piiblitekstist Ilmutuse 21:3, 4, kus asub Jumala telk siis, kui ei ole enam kannatusi ega surma.” Sellega pole sa ainuüksi ergutanud ootama järgnevat pühakirjateksti, jättes lahtiseks midagi, mida see tekst selgitab, vaid sa oled pööranud tähelepanu ka oma teksti tähtsale osale, mida sa pärast lugemist saad oma arutluses hästi ära kasutada. Juhtides nõnda tähelepanu pühakirjakoha tegelikule sisule, rõhutad sa Jumala Sõna tähtsust.