Surma traagika

OLETAME, et sa vaatad eluloofilmi mõnest kuulsusest, näiteks mõnest andekast muusikust. See algab kaadritega tema lapsepõlvest, muusikatundidest ja lõputust harjutamisest. Seejärel tulevad kontserdid, maailmaturneed ja rahvusvaheline tunnustus. Ent juba varsti on ta oma küpseis aastais ning film lõpeb tema surmaga.

Selline film maalib meile pildi inimelu kaduvusest. Ükskõik kas tegu on muusiku, teadlase, sportlase või mõne muu kuulsusega, on nende lood peajoontes sarnased. See inimene võis elu jooksul palju head korda saata. Siiski võime mõelda, mida kõike ta veel oleks saavutanud, kui poleks vananemise ja surma traagikat.

Nii kurb kui see ka pole, ei suuda keegi meist vananemist ega surma vältida, ükskõik kui väga me ei püüaks. (Koguja 9:5.) Pealegi pole keegi meist kaitstud õnnetuste ega haiguste eest. Nagu Piibel ütleb, oleme vaid udu, mis viivuks ilmub ja seejärel haihtub. (Jaakobuse 4:14.)

On inimesi, kellele tundub elu nii ebakindel ja mõttetu, et nad püüavad lihtsalt võtta elult, mis võtta annab, lähtudes põhimõttest „söögem ja joogem, sest homme me sureme”. (1. Korintlastele 15:32.) Kuid kas pole tõsi, et selline elustiil väljendab tegelikult surma paratamatusega leppimist? Varem või hiljem – sageli just siis, kui inimest on tabanud mõni ränk löök – võib ta mõelda, kas elu peabki selline olema.

Paljud on pööranud pilgu teaduse poole. Tänu teaduse ja meditsiini arengule on inimeste keskmine eeldatav eluiga juba märgatavalt pikenenud. Ja osa teadlasi usub, et see võib olla veelgi pikem. Olenemata sellest, kas nende püüdeid selles vallas kroonib edu või mitte, vajavad vastust küsimused, miks me vananeme ja sureme ning kas on lootust, et surm alistatakse kunagi. Järgmised artiklid vastavad nendele küsimustele.