Väike kristlik tegu

JOHNI isa ristiti Jehoova tunnistajaks 1950. aastate lõpus ühes väikeses India linnas Gujarati osariigis. John, tema viis õde-venda ja nende ema olid kõik tõsimeelsed roomakatoliiklased ning seega isa usu vastased.

Kord palus isa, et John viiks ühele tema koguduse sõbrale ümbriku. Tol hommikul avas aga poiss üht plekktünni ja lõikas endale sügavalt sõrme. John tahtis ikkagi isa palvet täita. Ta tõmbas veritsevale sõrmele mingi räbala ümber ning asus ümbrikuga teele.

Kui John kohale jõudis, võttis talt ümbriku vastu isa sõbra naine. Ta märkas Johni vigast sõrme ning asus kohe tegutsema. Naine tõi esmaabivahendid, puhastas haava antiseptikuga ja sidus sõrme korralikult kinni. Siis pakkus ta Johnile tassi kuuma teed ning rääkis temaga sõbralikult Piiblist.

Nüüd hakkasid Johni eelarvamused tunnistajate suhtes tasapisi lahtuma. Ta päris proualt kahe asja kohta, milles tema uskumused isa omadest lahku läksid: kas Jeesus on Jumal ja kas kristlased peavad Maarja poole palvetama? Meie õde oli gudžarati keelt õppinud ning vastas Johnile Piibli põhjal ja poisi emakeeles. Siis andis ta talle veel brošüüri „Hea sõnum Kuningriigist”.

Hiljem seda brošüüri lugedes tundis John esimest korda, et loetu on Piibli tõde. Ta läks oma preestri juurde ja esitas talle needsamad kaks küsimust. Preester vihastus, viskas teda Piibliga ja karjus: „Sa oled Saatan ise! Näita mulle, kus kohas on Piiblis öeldud, et Jeesus ei ole Jumal. Näita mulle, kus ütleb, et Maarjat ei tohi kummardada. Näita!” John oli preestri käitumisest nii šokeeritud, et ütles talle: „Ma ei tõsta siia kirikusse enam iial jalga.” Ega teinudki seda.

John hakkas tunnistajatega Piiblit uurima ning sai Jehoova teenijaks. Aja jooksul tegi mitu pereliiget sedasama. Praegu on Johni parema käe nimetissõrmel arm – seal, kuhu ta umbes 60 aasta eest sisse lõikas. John meenutab siiani heldimusega seda väikest kristlikku tegu, mis tõmbas ta õige jumalakummardamise juurde. (2. Kor. 6:4, 6.)