„Jehoova tõi teid Prantsusmaale, et te õpiksite tundma tõde”

NOORE poisina oli Antoine Skalecki alaliseks kaaslaseks poni või hobune, kellega koos kõmpisid nad mööda hämaraid kaevanduskäike 500 meetri sügavusel maa all, vedades kivisütt. Antoine’i isa oli saanud varingus vigastada ja nii polnud nende perel muud võimalust, kui saata Antoine kaevandusse, kus ta pidi rassima üheksa tundi päevas. Kord oleks ta seal ühes varingus peaaegu oma elu kaotanud.

Antoine oli üks neist paljudest lastest, kes 1920-ndatel ja 1930-ndatel aastatel Prantsusmaal poolakate peres sündis. Miks immigreerusid paljud inimesed Poolast Prantsusmaale? Kui Poola iseseisvus pärast esimest maailmasõda taastati, oli seal tõsiseks probleemiks ülerahvastatus. Prantsusmaal oli aga üle miljoni mehe sõjas surma saanud ja seetõttu oli seal suur vajadus söekaevurite järele. Niisiis allkirjastasid Prantsusmaa ja Poola valitsus 1919. aasta septembris immigratsioonilepingu. Aastaks 1931 oli poolakate arv Prantsusmaal kasvanud 507 800-ni, kusjuures paljud neist olid asunud elama kaevanduspiirkondadesse maa põhjaosas.

Poolakatest immigrandid, kes olid kõvad töötegijad, tõid endaga kaasa oma kultuuri, samuti oma sügava usulise pühendumuse. Antoine, kes on praegu 90-aastane, meenutab: „Minu vanaisa Joseph rääkis pühakirjast aukartusega, mille oli temasse istutanud tema isa.” Pühapäeviti tõmbasid poola kaevuripered selga oma parimad riided ja läksid kirikusse, just nii, nagu nad seda oma kodumaalgi olid teinud. Ent sellega teenisid nad ära usuleigete prantslaste põlguse.

Nord-Pas-de-Calais’s kohtusid paljud poola inimesed esimest korda piibliuurijatega, kes olid tolles piirkonnas alates 1904. aastast innukalt kuulutustööd teinud. Aastal 1915 hakkas poolakeelne Vahitorn ilmuma iga kuu ja Kuldne Aeg (praegu Ärgake!) hakkas poola keeles ilmuma 1925. aastal. Paljusid peresid köitsid neis ajakirjades ja ka raamatus „Jumala kannel” sisalduvad Piibli mõtted.

Antoine’i pere kuulis Piibli tõest Antoine’i onu kaudu, kes käis esimest korda piibliuurijate koosolekul aastal 1924. Samal aastal pidasid piibliuurijad Bruay-en-Artois’s oma esimese kokkutuleku poola keeles. Vähem kui kuu aega hiljem pidas peakorteri esindaja Joseph Rutherford samas linnas avaliku kõne, mida oli kuulamas 2000 inimest. Vend Rutherford, kellele avaldas muljet see suur, peamiselt poolakatest koosnev kuulajaskond, ütles: „Jehoova tõi teid Prantsusmaale, et te õpiksite tundma tõde. Nüüd tuleb teil ja teie lastel aidata prantslasi! Teha on veel palju kuulutustööd ja Jehoova kannab hoolt, et selleks tööks oleks olemas kuulutajad.”

Jumal Jehoova tõesti kandiski selle eest hoolt. Need poola kristlased tegid kuulutustööd sama kõvasti, nagu nad töötasid kaevanduses. Mõned neist pöördusid isegi tagasi oma kodumaale, et ka seal seda väärtuslikku tõde rääkida. Nende seas, kes lahkusid Prantsusmaalt, et kuulutada head sõnumit Poola suurtel aladel, olid Teofil Piaskowski, Szczepan Kosiak ja Jan Zabuda.

Paljud poola keelt kõnelevad kuulutajad jäid aga Prantsusmaale ning jätkasid innukalt kuulutustööd koos prantsuse vendade ja õdedega. 1926. aastal toimus Sin-le-Nobles suur kokkutulek, kus oli kohal 1000 poolakat ja 300 prantslast. Aastaraamat 1929 annab teada: „Ühe aasta jooksul on 332 poola kristlast sümboliseerinud oma pühendumist ristimisega.” Enne teise maailmasõja puhkemist olid Prantsusmaa 84-st kogudusest 32 poolakeelsed.

1947. aastal võtsid paljud Jehoova tunnistajad vastu Poola valitsuse kutse naasta kodumaale. Ent hoolimata nende lahkumisest oli tänu kõigi kuulutajate kõvale tööle sel aastal Prantsusmaal ikkagi 10-protsendiline kasv. Aastatel 1948—50 oli kuulutajate kasvuprotsent vastavalt 20, 23 ja koguni 40! Et anda väljaõpet uutele kuulutajatele, määras Prantsusmaa harubüroo 1948. aastal ametisse esimesed reisivad ülevaatajad. Viiest ülevaatajast neli olid poola vennad, kellest üks oli Antoine Skalecki.

Paljud Jehoova tunnistajad Prantsusmaal kannavad senini poola perekonnanimesid, mis on pärit nende esivanematelt, kes töötasid kõvasti nii kaevandustes kui ka kuulutustööpõllul. Tänapäevalgi õpib Prantsusmaal suur hulk immigrante Piibli tõde. Ükskõik, kas teistest maadest pärit kuulutajad pöörduvad tagasi oma kodumaale või jäävad elama Prantsusmaale, kuulutavad nad innukalt kuningriiki nagu nende poola vennad sadakond aastat tagasi. (Prantsusmaa harubüroo arhiivist.)