„Olin nagu kilpkonn, kel on kodu alati kaasas”

Augustis ja septembris 1929 toimus USA-s tormiline üheksapäevane kuulutushoogtöö, milles osales rohkem kui 10 000 kuulutajat. Nad levitasid veerand miljonit raamatut ja brošüüri. Nende kuningriigikuulutajate seas oli ka umbes 1000 kolportööri. Nende arv oli tohutult kasvanud: „Ringkirja” („Bulletin”)a sõnul oli pioneeride arvu kolmekordistumine aastatel 1927—1929 „lausa uskumatu”.

1929. aasta lõpus leidis aset majanduskrahh. 29. oktoobril 1929, nn mustal teisipäeval toimunud äkiline langus New Yorgi börsil raputas tervet maailmamajandust. Algas Suur Depressioon. Tuhanded pangad läksid pankrotti. Farmid lõpetasid tegevuse. Hiigelsuured tehased sulgesid oma uksed. Miljonid kaotasid töö. Aastal 1933 võeti USA-s laenude tagatiseks inimeste käest ära isegi kuni 1000 kodu päevas.

Kuidas said täisajalised kuulutajad selle kriisi ajal hakkama? Üheks lahenduseks oli ratastel kodu. Auto- või haagiselamu, mille eest ei pidanud maksma üüri ega muid makse, võimaldas paljudel pioneeridel jätkata oma teenistust minimaalsete kuludega.b Konventide ajal oli see jällegi tasuta hotellitoa eest. Aastal 1934 toodi „Ringkirjas” ära detailsed plaanid selle kohta, kuidas ehitada kompaktset, kuid mugavat soojustatud eluaset, milles on veevärk, pliit ja kokkupandav voodi.

Osavad kuulutajad üle kogu maailma asusid ehitama endale autoelamut. „Noa ei olnud kunagi varem laeva ehitanud,” ütleb Victor Blackwell, „ja mina ei olnud kunagi autoelamut ehitanud.” Kuid ometi tuli ta sellega toime.

Ka Avery ja Lovenia Bristow’l oli autoelamu. Avery sõnab: „Olin nagu kilpkonn, kel on kodu alati kaasas.” Bristow’d tegid pioneeritööd koos Harvey ja Anne Conrow’ga, kelle haagiselamul olid tõrvapapist seinad. Iga kord, kui nad seda liigutasid, kukkus külgedelt papitükke. „Keegi polnud eales sellist haagist näinud,” meenutab Avery, „ja keegi pole sellist näinud ka pärast!” Kuid Avery sõnul olid Harvey ja Anne oma kahe pojaga „kõige õnnelikum pere, keda ta iial näinud on”. Harvey Conrow kirjutas: „Meil polnud kunagi millestki puudust. Tundsime end Jehoova teenistuses väga hästi ja kogesime, kuidas ta meie eest hoolitses.” Conrow’de pere neli liiget õppisid hiljem Gileadi koolis, misjärel nad määrati Peruusse misjonärideks.

Ka perekond Battainos teenis pioneeridena. Kui Giusto ja Vincenza said teada, et neist saavad lapsevanemad, ehitasid nad oma 1929. aasta Ford A ümber eluasemeks, mis „oli nagu peen hotell” võrreldes telkidega, kus nad varem elasid. Koos tütrega jätkasid nad südamelähedast pioneeritööd ja kuulutasid Ühendriikides elavatele itaallastele.

Paljud kuulasid head sõnumit, ent vaesed ja töötud said harva annetada raha piiblikirjanduse eest. Selle asemel pakkusid nad igasugust muud kraami. Kaks pioneeri olid kirjutanud üles 64 erinevat asja, mida huvilised olid neile andnud. See oli „nagu maapoe inventuuri nimekiri”.

Fred Anderson kohtus farmeriga, kes tahtis saada meie raamatute komplekti ja pakkus vastu prille, mis olid kuulunud tema emale. Järgmises farmis tundis üks mees meie kirjanduse vastu huvi, kuid ütles, et tal ei ole lugemiseks prille. Naabri omadega nägi ta aga hästi lugeda ning annetas meeleldi nii raamatute kui ka prillide eest.

Herbert Abbott hoidis autos kanapuuri. Vahetanud kirjandust kolme või nelja kana vastu, viis ta need turule, müüs maha ja täitis paagi kütusega. „Muidugi tuli ette aegu, kus meil polnud sentigi hinge taga,” kirjutas ta, „kuid me ei lasknud sel end peatada. Kui autos oli kütust, sõitsime edasi, lootes täielikult Jehoovale.”

Jehoova teenijad tulid sel raskel ajal toime, kuna nad toetusid Jehoovale ja olid sihikindlad. Maxwell ja Emmy Lewis põgenesid ühe tormi ajal oma haagisest vahetult enne seda, kui üks puu sellele peale prantsatas ja selle purustas. „Sellised olukorrad polnud aga mingiks takistuseks, vaid lihtsalt vahejuhtumid meie elus,” kirjutab Maxwell. „Meil ei tulnud kordagi mõttesse alla anda. Teha oli palju tööd ning meie tahtsime selles osaleda.” Maxwell ja Emmy ei lasknud end rivist välja lüüa, vaid ehitasid sõprade abiga oma ratastel kodu uuesti üles.

Ka praegustel keerulistel aegadel iseloomustab samasugune ennastohverdav vaim miljoneid innukaid Jehoova tunnistajaid. Nagu need algusaja pioneerid, jätkame ka meie otsusekindlalt kuulutustööd seni, kuni Jehoova selle töö lõpetab.