Kas sa tead?
Miks oli juutidele nende põlvnemine sedavõrd tähtis?
▪ Suguvõsanimekirju oli vaja selleks, et teha kindlaks suguharu- ja suguvõsasuhted. Samuti läks neid vaja maa jagamisel ja pärandiküsimuste lahendamisel. Eriti suurt tähtsust omas tõotatud Messia sünniliin. Juudid teadsid väga hästi, et ta peab tulema Juuda suguharust, Taaveti soost (Johannese 7:42).
Lisaks, kuna ”preestrite ja leviitide teenistusamet oli pärilik, ... oli äärmiselt oluline, et põlvnemisliini puhtus püsiks rikkumatuna”, märgib õpetlane Joachim Jeremias. Iisraellanna, kes soovis abielluda preesterlikust soost mehega, pidi suutma tõestada oma põlvnemisliini, et preesterkond püsiks ”rikkumatu ja puhas”. Nehemja päevil tunnistati terved leviitide pered teenistuskõlbmatuks, kui nad ”otsisid oma suguvõsakirja, aga ei leidnud” ning ei saanud seega oma päritolu tõestada (Nehemja 7:61—65).
Moosese seaduses oli ka nõue, et ”ükski vallaspoeg” ega ”ammonlane ja moabiit ei tohi tulla Jehoova kogudusse” (5. Moosese 23:3, UM; 23:4). Sellega seoses lisab Jeremias: ”Selleks et iisraellasel oleksid kodanikuõigused, pidi ta tõestama oma põlvnemisliini puhtust. See tõsiasi kinnitab meile, et iga iisraellane teadis, kes on ta vahetud esivanemad ja millisesse 12 suguharust ta kuulub.”
Kuidas juudid oma suguvõsanimekirju koostasid ja säilitasid?
▪ Evangeeliumikirjutajad Matteus ja Luukas panid kirja Jeesuse esivanemate üksikasjalikud loetelud (Matteuse 1:1—16; Luuka 3:23—38). Säilinud on ka teisi suguvõsanimekirju. Näiteks märgib juudi midraš Jeesuse-aegse rabi Hilleli kohta: ”Jeruusalemmast leiti genealoogiline pärgamendirull, kus on kirjas, et Hillel oli Taaveti soost.” Esimese sajandi ajaloolane Josephus Flavius väidab kirjutises ”The Life” oma esivanemate kohta, et need olid preestrid ning et ema poolt voolab temas ”kuninglikku verd”. Ta märgib, et leidis selle info ”avalikust arhiivist”.
Peale selle märgib Josephus oma kirjutises ”Against Apion”, et juudi rahvas andis preestri soost perekondade registrid ”kõrgeima moraaliga, jumalateenimisele pühendunud meeste” järelevalve alla. ”The Jewish Encyclopedia” annab teada: ”Paistab, et need loetelud usaldati eriametnike hoolde, ja on teada, et Jeruusalemmas olid kohtud, mis tegelesid põlvnemisküsimustega.” Mittepreesterlikku suguvõsasse kuuluvad juudid pidid end arvele võtma oma esiisa linnas (Luuka 2:1—5). Sellest tulenevalt oli evangeeliumikirjutajatelgi võimalik avalikest arhiividest infot saada. Näib, et ka pered ise säilitasid oma suguvõsanimekirju.